Vanameister Harri Kõiva särab äkitselt pähe turgatanud mõttest - miks ei võiks ajalehes taas ilmuda huumorilehekülg, mille koostamisel oleksid abiks ka vanad tegijad.
HARRI KÕIVA: Kaunil kevadpäeval kell 13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nalja peaks meie ümber olema palju rohkem.
«Vanadel naljameestel pole praegusel ajal erilisi uudiseid teatada,» kahetseb Kõiva siiski. «Praegu on teised ajad ja teistmoodi tegemised ning ehk ei oskagi me ajaga niimoodi kaasas käia nagu tollal.»
Tollal tähendab 1960., 1970. ja 1980. aastaid. Kõiva lisab, et tollal oli palju põnevam, sest siis ei tohtinud kõike otse välja öelda ega otse joonistada. «Sa pidid kõik peitma ridade vahele ja see andis asjale põnevuse,» ütleb Kõiva. «Mäletate Priit Pärna kuulsat pilti «Sitta kah!»?»
Sel ajal oligi nalja kuldaeg. «1960. aastatel oli tsensuur veel liiga tugev,» ütleb Kõiva. Ometi leiab ta, et kõnekäänd «Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama» kehtib ka vanade naljameeste kohta. Temagi lööks veel hea meelega kaasa, kui vaid oleks, kus.
Nali on surnud, ta elagu
Kõiva mõistab, et igal ajastul on oma naljad, kuid arvab, et oleme praegu liiga palju mõjutatud meedias vohavast ameerika tüüpi huumorist.
«Paljud nendest naljadest kalduvad labasusse,» ütleb Kõiva. «Roppusi tuleks vältida. Vähemalt meile, endise aja inimestele, roppus peale ei lähe. See võtab nii pildilt kui ka humoreskilt shmandi ära.»
Ta on kahel käel nõus tõsiasjaga, et võimatu on teha nalja, mis meeldiks kõigile. «Nalja tajuvuse tase on kõigil erinev,» pajatab ta. «On ka selliseid inimesi, kelle naljalävi teeb nalja mõistmise täiesti võimatuks.»
Ta küsib, miks on Gori karikatuurid head, ja vastab ise: sest need elavad tänase päevani.
«Vaadake kas või erakondadevahelist võitlust ja haritlaste üleproduktsiooni kujutavaid karikatuure,» räägib ta. «Näiteks see, kus rahajõmm kiidab teisele: mulle aitab algkooliharidusest küll, see-eest on mul ülikooliharidusega kojamees.»
Pakun, et Gori karikatuuridel on suur üldistusjõud.
«Nimelt,» nõustub Kõiva. «Ja neid saab mõista mitut moodi, sõltuvalt inimese intelligentsusest ja ajastust.»
Nali elab, ta elagu
Kui Kõiva sõbra korterisse murti juba teab mitmendat korda sisse, pani karikaturist paberile anekdoodi: «Vargad tühjendavad korterit ja võtavad kaasa mitmesugust olmetehnikat, sealhulgas uue tolmuimeja. Väljudes jääb üks varas uksele seisma, läheb tagasi ja tõmbab masinaga tolmuse vaiba puhtaks. Ütleb teisele: mul on hea süda, ega ta niipea uut masinat saa.»
Edasis, Pikris, Rahva Hääles ja mujal sadu karikatuure avaldanud ehitusinsener Kõiva nokitseb nüüd aeg-ajalt valmis mõne eramuprojekti ja teenib nii pensionilisa.
Ja mõtleb teinekord mõne uusrikka tornikestega maja silmitsedes: vaat see on karikatuur.
Oma elutööks nimetab ta aga 1984. aastal ilmunud «Vanasõnaraamatu» illustreerimist.
«Küll mulle meeldiks, kui ilmuks tänapäevaaineline koomiks,» unistab Kõiva. «Midagi «Õnne 13» sarnast, kuigi seda on kuradima raske teha. Ega nalja tegemine ole naljaasi.»
Meid ära saates tunnistab ta siiski, et karikatuuride tegemine on elamise rõõm. Viimase shari tegi Kõiva Vanemuise direktorist Jaak Villerist.