Jüri Ehlvest väärib preemiate valgust

Jüri Ehlvesti seitsmenda raamatu niminovell «Hobune eikusagilt» tõi talle märtsi algul Tuglase novelliauhinna, kohe seejärel määrati autorile proosa aastapreemia.

Tunnustuse on Ehlvest igati ära teeninud. Juba tema eelmine kogumik «Taevatrepp» väärinuks esiletõstmist (kirjutasin sellest TPM-is 28. novembril 2001), ent jäi mingitel mõistatuslikel põhjustel tollastel otsustajatel kahe silma vahele.

Küllap on Ehlvesti hämaralt raskekaalulise loomingu vastuvõtt nõudnud nii kriitikuilt kui ka laiemalt lugejaskonnalt omajagu pingutust ja samuti teatud harjumist-laagerdumist.

Lootkem, et preemiate kirgas valgus suudab mainitud hämarust hajutada ning kirjaniku jõulist isikupära senisest paremini teadvustada.

Vastandlikud jõud

Ehlvesti novell kasvab välja kahe vastandjõu kokkupõrkest. Ühelt poolt painab autorit ja tema tegelasi kirglik selguseiha. Iseloomulik on ühe tegelase mõtteavaldus: «See on tohutu oluline minu jaoks praegu. Et kuidas siis tegelikult oli.» (Lk 187.)

Teiselt poolt seisab novellitegelaste ees sageli võitmatu irratsionaalsuse sein, millelt parimgi mõistusepingutus kummipallina tagasi põrkab ning mille hõlmamiseks kasutab Ehlvest vahel päris komplitseeritud müstilisi sümboleid ja allegooriaid.

Siit ka traagilised depressioonid ja mälukaotused, ahastuslikud ekslemised alateadvuse tagamaadel.

Albert Camus on «Sisyphose müüdis» nende vastandtungide puhul üldistanud: «Ajaloolises plaanis illustreerib nende kahe hoiaku visadus inimese põhilist kirge, tema lõhestatust ühelt poolt ühtsusejanu ja teiselt poolt teda ümbritsevate müüride selge tajumise vahel.»

Ehlvesti kogumiku nimiloos (pealkiri «Hobune eikusagilt» on pärit pärsia müstikast, 13. sajandi sufistliku luuletaja Rumi loomingust) see lõhestatus ületatakse, olevik ja sajanditetagune minevik sulavad suurejoonelises visioonis ühte.

«Al-Qaida»

Mõnest Ehlvesti novellist jääb tunne, nagu oleks lugenud head sotsiaalpsühholoogilist traktaati.

Näiteks «Al-Qaida» kujutab väga veenvalt karjainstinkti, jälgides, kuidas grupisisene joovastav ühtekuuluvustunne võib genereerida nii füüsilist kui ka psüühilist vägivalda ning teisalt halvavat kollektiivset kabuhirmu.

Seejuures pole autori jutustamisviisis midagi traktaatlikult kuiva ja dotseerivat.

Ta on (olme)terroristide ja nende ohvrite hingeelu avamiseks konstrueerinud küll üsna eriskummalise situatsiooni, kuid lugeja, kes võib ju ennast mõttes paigutada nii ühele kui teisele poolele, hoomab mõlema poole karjainstinkti irratsionaalset jõudu.

Otsekui naljaks pandud pealkiri «Al-Qaida» omandab efektse kujundliku teemaarenduse läbi kurjakuulutava sisu, lõikava üldistusjõu.

Nii on Ehlvest üks meie filosoofilisimaid kirjanikke, kelle loominguparemikku kannab intellektuaalne kõrgepinge.

Prototüübid

Samas sisaldavad Ehlvesti tekstid ohtrasti tänase Eesti elu igat laadi ilmumeid (näiteks sagedased põiked virtuaalmaailma), aeg-ajalt ka otsest olmekirjeldust ning koguni äratuntavaid prototüüpe ja «tõestisündinud lugusid».

Omal ajal sattusin ise Ehlvesti jutu prototüübiks ja olin pahane, et algaja sulemees mind lausa häbe(ne)matult pilkas. Praegu aga, imelik küll, olen hoopis rõõmus, et kuulun ühe natuke naljaka osakesena tuntud kirjaniku noorpõlveloomingusse.

Tõsi, argielu kirjeldamisel kipub Ehlvest vahel takerduma perekondlike konfliktide ja armueluafääride üksikasjalikku eritlemisse (näiteks novell «Poomisraha»). Prototüübid ja tõsielulised seigad näivad tema vaba fantaasiat paiguti kammitsevat.

Kuid sääraseid üksüheseid toorepoolseid elupeegeldusi pole raamatus nii palju, et oluliselt mõjutada üldmuljet.

Tervikuna on «Hobune eikusagilt» mõjuv kogum tihedaid ja tuumakaid, tugeva filosoofilise alltekstiga novelle, mille tõeline sära ja puänt, autori omapärane huumor ja peen iroonia, ei tarvitse avaneda pealiskaudsel lugemisel.

Teosesse kontsentreeritud vaimne energia ja sümboliteküllus võimaldab väga erinevaid tõlgendusi. Need on 21. sajandi novellid, märk mitte ainult autori küpsusest, vaid ka eesti kirjanduse jõudmisest uutele radadele.

Jüri Ehlvest, «Hobune eikusagilt»,
kujundanud Kersti Tormis,
kirjastus Tänapäev,
218 lk, Tallinn, 2002.

Aivar Kull

Kirjanduskriitik

Tagasi üles