Ilmamaalane Hando Runnel mõõdab kirjastusega Eestit

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tartu kirjastus Ilmamaa on tegutsenud juba nii kaua - tervelt kümme aastat - , et tema nimest on saanud kaubamärk, mille tähendusele tavaliselt ei mõelda. Hando Runnel seletas seda lähemalt.

Millest on tulnud teie kirjastuse nimi?

See võiks olla fraas Ernst Enno lastelaulust: «Kuu paistab, tähed säravad, öö katab ilma, maad…» Ilm ja Maa on mütoloogilised olevused. Maa on kõiksuse ema, Ilm on isa. See on omakeelne väljend. Mõni ütleb universum või kosmos.

Ilmamaa veerand tuhande raamatu hulgas on silmapaistval kohal sarja «Eesti mõttelugu» poolsada teost. Kas see suursari on teie kirjastuse tähtsaim osa?

Ta on nagu selgroog, aga kui me võtame lihased ümbert, siis selgroog ei tähenda mitte midagi. «Eesti mõtteloo» sari on tõepoolest nagu toes, aga organism on laialdasem.

Mis oleks teie kirjastuse raamatute hulgast nahk, kui «Eesti mõttelugu» on toes?

Nahk on võibolla väikesed õpikud, näiteks saksa ja inglise keele testid.

Kas kirjastusel on kümne aasta sees majanduslikult kõik laabunud või on olnud ka halbu aegu?

Juhan Liivil on umbes niisugune mõttekäik: ega ma ei ütle, et ma terve oleksin, aga et ma haige oleksin, ma seda ei ütle ka, ja ma olen niisama terve, niisama haige, nagu kogu see rahvas mu ees. Ilmamaa on nagu mõõteriist, mis mõõdab kogu Eesti seisundit.

Äraseletatult tähendab see seda: kui meie käest on küsitud äriplaani kohta, siis oleme naljaga pooleks öelnud - kahjumi tootmine. Meie raamatud on valdavalt sellised, et nende väljaandmiseks on vaja finantsabi.

Kust on Ilmamaa abiraha saanud?

Üks väga õnnestunud asi väikerahva vaimutöö ülalpidamiseks on Eesti Kultuurkapitali taastamine vabaduse taastumise järel. Suured rahvad ei saa sellest aru.

Alati saab rehkendada või vaielda, kas seekordne annetus või toetus või stipendium on kõige parem, aga kui toetamine kestab aastaid, siis tuleb õiglus ikkagi ilmsiks. Igal pool on ju väikseid tindiplekke ja äpardusi, ja kõik kapsad ei lähe ka kunagi kasvama.

Kirjastuse tegemisel oskasime mõelda, et kui meil on rasked programmid, siis me ei saa ilma majandusliku omaabita kuidagi alustada. Ja me tegime kiiresti Eesti Mõtteloo sihtkapitali, hakkasime koguma kroonhaaval annetusi üle Eesti.

Esimesed toetajad olid vallad, kes olid tollal üsna vaesed. Ja need, kes suvatsesid toetada, andsid ühe krooni elaniku kohta. Torgu vald aga ütles uhkelt: meid on viissada inimest, aga me annetame teile tuhat krooni.

Sihtkapital hoiab annetamise võimaluse praegugi alles, ja abi peab pidevalt küsima. Kasuks tuleb see, kui sa oled oma tööga kümne aasta jooksul tõestanud, et abistav raha ei ole läinud korstnasse, vaid on ette näidata raamatute virn.

Miks ei ole Ilmamaa palgel näha edevat meiki ja uhkelt veiklevaid kassikullast ehteid ehk naiste- või kriminaalromaane, mis tooksid rohkem raha sisse?

Need on kultuuri eri piirkonnad. Nii universaalne ei saa naljalt üks ettevõte olla. Kui sa parajasti tegeled hingeasjadega, siis on väga raske küüsi puhastada.

Kas teie tegevus on jäänud ainult Eesti piiresse või on ulatunud ka raja taha?

Näiliselt tegeleme küll Eesti enda tüvitekstide ja põhiliste vaimuinimestega, aga me oleme siiski maailmale avatud ja mingid koostöökogemused on ka teiste kirjastustega. Meie autoritest on Lennart Meri siiani ainukene, kes on tõlgitud muusse keelde.

Kirjastus Bouvier andis tema «Eesti mõtteloo» sarjas ilmunud presidendikõned lühendatult saksa keeles välja poliitikute seerias, aga see jäi nende jutu järgi üheks viimaseks. Nad hakkasid meigiga tegelema.

Ilmamaa tegevusest andis lugejatele esimese märguande luuletaja ja teoloogi Uku Masingu esseekogu aastal 1993. Teie värskeim üllitis on samuti tema loomingulisest pärandist. Mida võiks sellest arvata?

Kui me kirjastuse tegime, jäi meile paar-kolm juhtsuunda või käsklust, millega me peame ilmtingimata tegelema - «Eesti mõtteloo» sari ja, kuna ma olen luuletaja, siis sai loomulikuks luuleraamatute väljaandmine.

Luule kuulub iga keele põhitekstide hulka. Luule on see, mis annab keelele kandvuse ja ajaloolise sügavuse, see on kvintessents, mis üldse keel suudab luua.

Me olime ühed esimesed, kes julgesid hakata välja andma pakse luuleraamatuid. Praegu luulekirjandus vohab isegi ülemääraselt.

Kas võiks öelda, et luules tuksub keel ja et keele süda on luule? Ja kas pole nii, et Ilmamaa luuleraamatud on teie kirjastustegevuse süda?

Jah, see on küll vist üsna tõene. Ma kuulun Ants Orase või Gustav Suitsu või Ülo Matjuse või Tõnu Luige koolkonda, kes keele kõikidest avaldustest peavad luulet selleks kõige tihendatumaks vormiks.

Uku Masingult on Ilmamaas ilmunud mitu luulekogu ja muidki raamatuid. Miks on teile tähtis just tema?

Masing oli üks meie põhikirjas fikseeritud käske. Kui ta suri, tõsteti kirjanike liidu juhatuse koosolekul üles tema pärandi väljaandmise küsimus. Mina olin Masingu eluajal kirjanikest üks viimane, kes temaga ametivennalikult suhtles.

Eha Masing, kellega hakkasime Uku Masingu pärandit vaatama ja nõu pidama, istutas minu isikusse selle käskluse kõvemini.

Kuivõrd me käivitasime kirjastust ja mina olin Masingu pärandi juures, siis oli kuidagi loomulik, et selle omapärase geeniuse loomingu väljaandmise kohustus võiks olla meie alaline hool.

Oleme tema pärandit tutvustanud kümme aastat ja kümneks aastaks jätkub seda veel. Mis tähendab, et juba üheainsa autori lugeja ette toomiseks võib üks kirjastus paarkümmend aastat eksisteerida.

Meie programm või käsk tundub konservatiivne ja tagasihoidlik. Aga need väikesed ülesanded, mis ulatuvad läbi aja, mobiliseerivad ja hoiavad asja koos. Ei teki mingit kõhklust, mida teha.

Kui pikaks ajaks kavandate Ilmamaa tegevust?

Ühe aasta peame ikka veel vastu.

Kuidas nii?!

Nagu ma ütlesin - Ilmamaa on justkui mõõteriist, mis mõõdab kogu Eesti seisundit.

Me ei tea, mis toimub Euroopaga ühinemise järel, kuidas meie rahvuskultuur, eestikeelne maailm püsib. See sõltub kogu rahva mentaliteedist - kes loeb ja mida, kas vajatakse vaimset toitu või piisab ainult kollasest mögast.

    Tagasi üles