Kirjanik Vaino Vahing peab silmas igavikku

Nägin Vaino Vahingut öösel enne teda intervjueerima minekut unes - ta istus taluõuel võrkudesse pakitud seente kõrval ja rääkis nende müümisest.

Kuidas selline unenägu võis tekkida?

Unenägu tuli sellest, et tänavu suvel oli mets seentest tühi. Ja küllap te mõtlesite minu peale.

Ükskord nägin ma unes, et minu isa poos ennast üles, aga tegelikult poos ennast kuuekümnendatel aastatel üles minu ristiisa. Minu isa suri hoopis insulti.

See kuulub unenägude tekkemehhanismi hulka, et asjad paigutuvad unes ümber, aga alati on aluseks reaalne fakt. Unenägudes käib ka sündmuste ajaline tihendamine.

Kas on võimalik tekitada mingil kindlal teemal unenägu?

Loomulikult, unenägu võib endale programmeerida, et leida näiteks mingile novellile või probleemile lahendus. Olen seda teinud ja teistelegi soovitanud: mõtle näidendi või novelli või probleemi teemal ja lahendust näed unes.

Sealjuures peab õppima ära unenäo katkestamise lahenduse märkamise momendil. Ärgata on vaja märkmete tegemiseks, muidu on kõik hommikuks meelest läinud. Mul on selleks voodi kõrval magnetofon.

Miks mõnest saab kirjanik ja mõnest ei saa, nähku ta ükskõik kui suurejoonelisi unenägusid?

Minul käis see nii, et 1966 või 1967, kui ma tegelesin kõige intensiivsemalt teadusliku tööga, tekkis ühel päeval lõhestumine. Tundsin, et tahan kirjanikuks saada.

See oli suur valik. Ma lõpetasin oma eksperimentaalse töö psühhofarmakoloogias (pälvis uurimiskollektiivi liikmena Nõukogude Eesti preemia - R.H. märkus), sest andsin endale aru, et minust ei saa teadlast.

Oluline on valida, kas jätkata oma eriala või minna loomingu peale. Mõlemat korraga ausalt teha kaua aega ei saa.

Kas tõesti? Pääses ju äsjastelgi valimistel volikogusse neid, kes on olnud aastaid ühtaegu poliitikas ja teaduses…

Kui sa oled tunnustatud teadlane ja lähed poliitikasse, siis oled ilmselt tunnetanud, et teaduses sa enam midagi olulist teha ei suuda. Teadlane, kes on olnud juba kümme aastat poliitikas, ei ole minu meelest enam arvestatav teadlane.

Ent on ju võimalik ennast üles töötada, kui poliitikas osalemisest saab lõõg täis?

Ei ole võimalik. Kui inimene ei tegele päevast päeva oma erialaga, siis ta amortiseerub ja langeb tõelisest teadusest välja. Pärast seda võib ta ainult teadust populariseerida ja loenguid pidada.

Miks te ise ei ole poliitikasse läinud ning suure palga ja pensioni nimel Riigikogusse kandideerinud?

Ma ei ole apoliitiline, aga ma ei ole tahtnud iialgi poliitikuks saada. Ma ei olnud isegi kommunistlikus parteis.

Minu arvates on nii, et kui sa oled suur teadlane või suur kirjanik, siis sa oledki juba poliitiline figuur. Akadeemik Richard Villems ei ole kuhugi kandideerinud ega astunud ühtegi erakonda, aga poliitikud arvestavad temaga!

Olgu, aitab poliitikast. Mida te telekast vaatate?

Elan Ele Süvalepaga Veeriku tänavas ja vaatan seal eelkõige uudiseid. Olen hakanud võrdlema uudiste kvaliteeti ja objektiivsust.

Näiteks TV 3-s käib omamehelik jutt, need on kõige viletsamad uudistesaated.

Kirjanike Liidu esimees Mati Sirkel kutsub oma ametivendi üles astuma kõmukirjanike küünilisuse võimendamise vastu meedias. Ka te liitute tema üleskutsega?

Ei, see tundub mulle kuidagi odav.

Kirjanik ja teadlane ei tohi sekkuda päevakajalistesse küsimustesse. Päevakajalisus on ajakirjaniku leib.

Miks ma peaksin kirjutama nendest probleemidest, mis kümne aasta pärast ei ole üldse probleemid?! Mina pean kirjutama nii, et see jääb igavikuliseks.

Kas üheks igavikulisuse näiteks võiks olla teie näidend «Potteri lõpp», mille panite kirja 1971 ja mis jõudis lavale 31 aastat hiljem, tänavu Sadamateatris?

Jah. Ma kirjutasin «Potteri lõpu» nii, et inimestevahelised suhted ja psühholoogiline ülesehitus on selline, mis jääb.

Käisin eelmisel laupäeval seda koos ühe prototüübi Maimu Bergiga vaatamas, saal oli täis.

Kui palju te tänapäevastasite «Potteri lõppu» enne, kui Mati Unt lavastama asus?

Ühtegi tekstimuutust ei ole ma teinud. Mati kiituseks võin öelda, et ta lavastas hästi ja tegi seda tekstitruult.

Kas umbes kaks nädalat tagasi ilmunud raamatus «Mängud ja kõnelused» on lisaks «Potteri lõpule» leida veel midagi sellist, mis ühendab teid Mati Undiga?

Jah, on «Suvekool», mida on varem lavastanud Ingo Normet Pärnus ja Kalev Kudu Vanemuises. Mati tahab seda nüüd teha Rakveres, sest seal on peaosa täitjaks väga hea näitleja Üllar Saaremäe.

Kirjastuses Ilmamaa on valmimas teie, Mati Undi ja teatriteadlase Luule Epneri koostöös raamat teatriuuendajast ja näitlejast Evald Hermakülast. Millal saab seda lugeda?

Hermaküla raamat ilmub umbes kolme nädala pärast ja on struktuurilt mitmepalgeline. Selles on uudseid käsitlusi tema kohta ja ettekandeid teatrikonverentsi Hermaküla-päevast.

Selles on intervjuud temaga ja arvustused nii tema tähtsamate lavastuste kui ka näitlemise kohta. Seal on veel mi-nu päevaraamat, milles ma räägin oma koostööst Hermakülaga.

Mida veel võiksite oma viimase aja kirjatöödest märkida?

Olen kirjutanud teie toimetuse töötaja Piret Metspalu tõlgitud raamatutele eessõnu ja olnud tema konsultant.

Äsja ilmunud Frankli «…ja siiski tahta elada», mida varem on maailmas ilmunud 40 miljonit, on Piret eriti ladusalt tõlkinud. Mina olen teda aidanud psühhoanalüütilise terminoloogiaga.

Suvel tegi ajalehe Sirp toimetus reisi Lõuna-Eestisse ja külastas teid Aravu külas. Miks te seal olite?

See on mu sünnikoht. Kui isa-ema Aravul elasid, olin ma nende juures siis, kui mul oli vaja kirjutada. Nad tagasid mulle söögi, toa ja muu hoolitsuse. Seal kirjutasin ma, muide, ühe kuuga «Suvekooli».

«Potteri lõpp» on samuti Aravul kirjutatud - umbes pooleteise kuuga. Aga siis ma olin ka 31-aastane ja see ei valmistanud mulle mingeid raskusi.

Aravu asub Tartust 50 kilomeetrit Mehikoorma poole. Seal on elumaja ja uus võimas saun.

On ka laut, mis tuleb lammutada, ait ja kuurid ja kultuurilooline tiik, mille üks suuremaid kaevajaid oli Tõnu Tepandi.

Kui suure osa aastast te Aravul viibite?

Pärast seda, kui mu vanemad 1999. aastal surid, käime Aravul Ele Süvalepaga. Mina elan seal märtsi lõpust oktoobri lõpuni. Eks ma kirjuta seal ka, aga mu põhitöö on põllutöö - kurgid ja kartulid ja mahl.

Saan sealt hea vaimse ja füüsilise vormi - lõhun puid ja kaevan maad ja tõstan kartulikotte.

Kui tihti olete külameestega napsu võtnud?

Sel suvel ei ole ma mitte üks tilk alkoholi võtnud, küll paar korda õlut. Viimasel kolmel aastal olen märganud, et kui ma napsu võtan, siis põen kolm päeva ja saan süümekad.

See on liigne ajakulu, sest ma tunnen, et ega palju ei ole enam jäänud - minu endisi eluviise arvestades.

Ja üldse surevad mehed praegu 60-aastaselt ära. Minu ülikooliaegsed toakaaslased on kõik juba surnud.

Praegu leian ma, et kui olen dopinguvaba, siis saan paremini töötada. Assotsiatsioone tekib palju ka ilma aju stimuleerimata.

Vahingu värskemaid töid ja tegemisi

• Vaino Vahing, «Mängud ja kõnelused». Näidendid, sealhulgas Evald Hermakülaga kahasse kirjutatud «Esimees», ja intervjuud. Esikaanel Jaan Klõsheiko fotosari. Eesti Keele Sihtasutus, 2002. 535 lk.

• «Hermaküla». Koostanud Vaino Vahing, Mati Unt ja Luule Epner, toimetanud Luule Epner. Ilmamaa, 2002. Fotodega illustreeritud umbes 600-leheküljeline pühendusteos ilmub trükist novembri alguses.

• Sigmund Freud, «Argielu psühhopatoloogia. Psüühika teadvustamata riukad». Tõlkinud Piret Metspalu, toimetanud ja järelsõna (tagakaanel) kirjutanud Vaino Vahing. Väike Vanker, 2001. 243 lk.

• Viktor E. Frankl, «Mõttetahe. Valitud ettekandeid logoteraapiast». Tõlkinud Piret Metspalu ja Jüri Maadla, konsultant erialaterminoloogias Vaino Vahing. Johannes Esto Ühing, 2001. 263 lk.

• Viktor E. Frankl, «…ja siiski tahta elada. Psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit». Tõlkinud Piret Metspalu, konsultant ning saate- ja järelsõna (tagakaanel) kirjutanud Vaino Vahing. Johannes Esto Ühing, 2002. 126 lk.

-------------------

Arvamus

Maimu Berg
Kirjanik ja Vahingu eluteatri endine näitleja

Vaatasin Vainot pärast «Potteri lõpu» etendust, kui me koos Vildes istusime, ja esimest korda üle pika aja meenutasin endale, kui väga ma teda kunagi armastasin.

See meenutus ei teinud kurvaks ega õnnelikuks, aga ometi oli see midagi uut meie ammu juhuslikeks muutunud kohtumistes.

Vahing ütles seal: miks mitte oma elu näitemänguna kirja panna just nii, nagu see oli, meie saame vanaks, sureme, keegi meid ei mäleta, aga näidend meie elust on tänu sellele, et ta elus läbi mängiti, palju mõjuvam.

«Elus läbi mängiti» on täpne väljend, sest tegelikult lavastaski Vahing toona elu. See oli esimene ja kõige olulisem etapp tema loomeprotsessis.

Hiljem kirjutas ta oma lavastatud elu jutuks või näitemänguks ja lasi seda juba teistel uuesti lavastada. Siis sai sellest teater. Küllap tegid nii ka Strindberg, Tshehhov…

Minul oli selles lavastuses mõnda aega naispeaosa. See on imelik tunne, taibata tagantjärele, et üks oluline lõik su elust oli kellegi lavastatud. Teise inimese lavastatud… Aga inimene mõtleb, jumal naerab, ütleb juudi vanasõna.

Ega jumal ole Vainole andestanud, et too temalt lavastajatööd üle on võtnud, mõnigi kord on ta Vahingu üle naernud… Kuigi mitte alati - Vahingu teksti dialooge pole minu meelest seni ükski eesti kirjanik ületada suutnud.

Tagasi üles