Heiki Tamm avardab botaanikaaeda

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Aastakümneid Tallinna botaanikaaias töötanud Heiki Tamm jättis mullu oma seni ainsa tööandja ja kolis Tartusse botaanikaaia juhiks. Ta abikaasa ja tütar, kes pidid pereisale järgnema, elavad senini pealinnas.

Tartlased lähevad Tallinna, vastupidist kohtab harva. Miks te siia tulite?

Olin jäänud Tallinnas liiga pikaks ajaks ühes kohas istuma. Ühe platsi peal, ühes seltskonnas ei saa enam palju uusi asju genereerida, ka keskkond ei lase neid ellu viia.

Olin siinse botaanikaaia tööde, rõõmude ja hädadega kursis. Uskusin, et saan siin oma teadmiste ja oskustega, mida ma viimasel ajal Tallinnas enam hästi rakendada ei saanud, kiirelt edasi liikuda, kui töökaaslased, ülikooli juhtkond ja linn mind toetavad.

Kas töötada on parem Tartus või Tallinnas?

Tallinnas oli mul asutuse rahast konkreetsem ülevaade, sest kogu eelarve oli direktori käsutuses.

Tartus pean rohkem vaeva nägema, et jälgida, kuhu raha läheb ja kui palju on seda alles.

Teisalt on ülikool stabiilsem asutus. Kui tahad rajada pikaajalisi kollektsioone, siis on Tartu botaanikaaial suuremad võimalused ja ka pikem eluiga kui Tallinna munitsipaalasutusest botaanikaaial.

Mis on teie eesmärk botaanikaaias?

Ühelt poolt on aeg keerata botaanikaaed rohkem näoga rahva poole ja hakata siin tegema laiemat loodus- ja keskkonnaharidustööd.

Teisalt vajab botaanikaaed uut botaanilist sisu ja uusi hooneid. Tahame teha kolm kasvuhoonet. Üks on niiske troopika, selle ühte nurka tuleb kaunis kosk, mille ümber kasvavad orhideed, bromeeliad ja liaanid.

Teine on mägitroopika, kus saab näha põnevaid viljapuid, näiteks kakaopuud. Kolmas on kaktustehoone. Väliselt on see üks suur hoone, mille ees on galerii - siis ei pea külastajad õue külma kätte minema.

Ümberkaudsetes riikides troopikataimede kollektsioone eriti pole. Oleksime siinkandis unikaalsed ja pakuksime huvi ka rahvusvaheliselt.

See on kallis ettevõtmine.

Uue kompleksi ehitus maksab 5 miljonit krooni, 2,2 miljonit on meil olemas. Ma ei looda ainult ülikooli peale.

Arvasin ametisse asudes, et ka linn võiks meid toetada, sest botaanikaaed on tartlaste puhke- ja silmaringi laiendamise koht. Ma ei pidanud linnas pettuma, raad andis raha meie müüri kordategemiseks.

Samuti hakkab linn palka maksma oktoobrist tööle asuvale õpetajale-giidile. Sellist ametikohta on tarvis: kõigepealt tuleb ju kasvatada lapsi, sest meiesuguseid vanu jäärapäid enam palju ei kasvata.

Kindlasti tuleb raha otsida ka eraettevõtjatelt, nii teevad kõik maailma botaanikaaiad.

Kuuldavasti ei häbene te kunagi teistelt nõu küsida.

Kui teed aastakümneid administratiivset tööd, siis ju kõik rohtub. Botaanikaaias on üle 6000 erineva taime, siin pole mingi kartuli- ega tomatipõld, kus on võimalik olla spetsialist kõigis asjades.

Ma tõesti ei häbene öelda, et ma mõnda asja ei tea. Mulle endale pakub erilist huvi parkide taimestik ja olen alati valmis selles osas nõu andma.

Mida teeksite Toomemäega?

Toomemägi on Tartus võimas roheline aktsent ja peab selleks jääma. Aga Toomemägi on tõesti kinni kasvanud. Seal on palju juhuslikult kasvama hakanud puid, pargimaastikus aga pole juhuslikele puudele kohta. Tuleb teha harvendusraiet, aga teadlikult ja asjalikult.

Ärimees Rein Kilgile, kes on hädas Püssirohukeldri peal kasvavate puudega, tegin ettepaneku, et mahavõetavate puude asemele võiks ta linnale kinkida hinnalise rosaariumi. Tartul võiks olla oma rosaarium, mille on rajanud eraettevõtja.

Kas olete kunagi elukutsevalikut kahetsenud?

Ei, botaaniku elu botaanikaaias on olnud huvitav. Pealtnäha me rohime, istutame, harvendame ja lõikame. Aga kui tahad näiteks uusi taimi sisse tuua, eelneb sellele vajalik ja huvitav uurimistöö.

Nõukogude aastail sõitsin töö pärast läbi kuuendiku planeedist. Eesti Vabariigi ajal on olnud võimalus muud maailma avastada. Tallinna ja nüüd Tartu botaanikaaia sõprade seltsiga on tehtud mitmeid matku.

Mina koostan marsruudi ja korraldan asju. Meil on nelja mehe punt, paneme raha kokku. Marsruut käib mööda rahvusparke, botaanikaaedu ja lihtsalt põnevaid kohti.

Taimede seemneid oleme korjanud Uus-Meremaal, Tasmaania saarel, Patagoonias, Austraalias, Põhja-Ameerika läänerannikul ja Guatemaalas.

Nii saab botaanikaaiale lisaraha juurde tõmmata ja samas ärimehi harida. Ka nende silmad lähevad looduskaitse koha pealt lahti, kui näevad, et sadu hektareid džunglit põleb, kuid ametlikult ei lubata ühtki orhideed ega bromeeliat riigist välja tuua. Näeme, kui suur vahe on ametlikul küljel, mida riik proovib näidata, ja tegelikul elul.

Nii pole ma saanud igavust tunda.

Kas elus on juhtunud midagi sellist, mis on muutnud teie põhimõtteid?

Ega vist suurt midagi peale sotsialismuselt kapitalismusele ülemineku pole. Siis oli väga raske aeg, plaanimajanduselt turumajandusele üleminekut polnud kuskilt õppida.

Põhimõte, et kuskilt antakse sulle miljon, tuli unustada. Tuli hakata mõtlema, kuidas botaanikaaeda rahastada. Eks see aeg närvikavale ikka mõjus küll.

Kas vene ajal oli botaanikaaeda kergem pidada?

Ei. Siis polnud selliseid võimalusi botaanikaaia arendamiseks nagu praegu. Me ei pääsenudki sinna, kust oleks saanud midagi tuua.

Tuleb õppida turumajanduse võimalusi ja unustada sotsialismuse permanentsed pisikesed rahasummad.

Praegu, kui on hea projekt, on seda võimalik arendada.

Kas kuulute mõnda erakonda?

Ei, olen lubanud, et ei lähe enam kunagi ühtegi parteisse, sest ühes ma nõukogude ajal juba olin.

Ka nüüd on mind mõnda erakonda kutsutud. Tallinnas oli elu üldse väga poliitiline. Ülepolitiseerimine mulle ei meeldi, leian, et erialainimesi peaks austama vaatamata nende poliitilistele vaadetele.

Kuuldavasti olete laulu- ja pillimees.

Oma närvide säilitamiseks on vaja midagi muud ka teha kui ainult teaduserindel võidelda. Olen täielik iseõppija, aga akordioni ja kitarri võin kätte võtta küll.

Väga toredad ajad olid meil kunagi teaduste akadeemias. Meil oli inglise keele klubi, pidasime laagreid Sangaste lossis. Seal tuli rääkida ja esineda vaid inglise keeles. Saatsin tol ajal naisansamblit, esinesime Tallinnas, Kaunases, Peterburis.

Nüüd ma pillimänguga nii palju ei tegele, näpud ei käi enam nii hästi.

Teie perekond elab Tallinnas.

Algul oli plaan, et tuleme kõik Tartusse ja müüme Tallinna maja ja krundi maha. Aga abikaasal on väga hea bioloogiaõpetaja koht meie kodu lähedal Pirital. Ta ei taha sellest kergekäeliselt loobuda, me pole ju enam noored inimesed.

Meiega koos elab ka tütar, temal on Tallinnas paremad teenimisvõimalused.

Alguse tulemisetuhin on perel üle läinud, nii ma siis kükitan siin üksi nagu känd. Nädalavahetustel käin Tallinnas, kodus on tööd küllaga.

Vaatan praegu oma Tartu-aega kui nelja-aastast perioodi. Mõlemal linnal on oma eelised, perekond on muidugi üks asi, mis kallutab mind vist ikka Tallinna poole tagasi. Aga aega otsustada veel on.

Heiki Tamm

• Sündinud 2. oktoobril 1941 Läänemaal Kivi-Vigalas. Küüditamise ajal kolis pere Kivi-Vigalast minema. Isa pandi vene vangi, sai seal hukka. Kolme poega kasvatas ema üksi.

• Koolipoisiaastad veetis Kesk-Eestis Tamsu lähedal Kuie mõisas.

• Lõpetas Tallinna 7. keskkooli, Tartu ülikoolis bioloogia (1966) ja täiendas end eriprogrammi alusel Eesti Põllumajanduse Akadeemias mullateaduse alal (1966). Bioloogiakandidaat (1973).

• Töötas alates 1966. aastast Tallinna botaanikaaias, kus alustas aednikuna ja lõpetas direktoriametis.

• Abielus, kaks tütart, kaks lapselast.

    Tagasi üles