Vanal postiteel leiab ohtralt ajalugu

Kui keerata Tartu-Põlva maanteel asuvast Voorekülast Võru peale, siis võib juba mõneminutilise sõidu järel leida end teelt, mis oma kurvide, kuplite ja teeäärsete hekkidega pärineks nagu teisest ajast. See on postitee.

Sügisene aeg on postiteel eriti ilus ja vaikne, pärast viimast sõda teemeistrite istutatud kased säravad kuldselt ning Ihamaru ja Karilatsi suvekodude omanikud on tagasi linnadesse tõmbunud.

Seetõttu on liiklus kurvilisel teel üsnagi tagasihoidlik ja ka suuri sõidukeid pole seal vaja peljata: kaks korda päevas sõidab seda teed buss Võru ja Tartu vahet, mõned korrad nädalas teeb oma tiiru sinine kauplusauto. Veel mõned veoautod - ja ongi kogu liiklus.

Poolteistsada aastat tagasi oli pilt sootuks teine. Siis oli Tartu-Võru tee arter, mis ühendas kahte kreisilinna, Tartut ja Võrut. Et aga Võru eraldati Tartu kreisist alles 1784. aastal, siis tunti seda teed kuni tolle ajani Tartu-Vastseliina teena.

Seetõttu pole midagi imestada, et Liivimaa rüütelkond, kelle ülesannete hulka kuulus 19. sajandil ka postivedamine, avas 1857. aastal Võru-Tartu postitee.

Eksib see, kes arvab, et postitee rajamine on mütsiga lüüa: iga 20-25 versta järele tuli ehitada postijaam, otsida postikomissarid, kes jaamad rendile võtaks, ja hoolitseda sellegi eest, et teed oleks talvel lumest puhtad, sest post pidi liikuma iga ilmaga.

Nii valmis 1862. aastal Varbuse postijaam, mille tallides hirnus 30 postihobust. Mõni aeg hiljem sai katuse alla ka Voorekülast mõni kilomeeter Tartu poole jääv Maidla postijaam.

Tilleorgu ei tunne ära

Võrust mööda vana postiteed tulles sunnib esimesena ränduri seisatama Mustajõe kõrtsi hoone. Vanasti ahvatles kõrts reisijaid põikama nina soojendama, nüüd püüab pilku suursugune klassitsistlike sammastega kõrtsihoone ise, mille taolist mujalt Eestist naljalt ei leia.

«Vanasti oli külakõrtse, reisijate kõrtse, kirikukõrtse, talikõrtse,» loetleb meile giidiks tulnud Varbuse postijaamas asuva maanteemuuseumi direktriss Marge Rennit. «See siin on reisijate kõrts.»

Hobuste ajal võis kõrtsi leida iga paari versta tagant, Mustajõelt Tartu poole oli järgmine Puskaru kõrts, seejärel Tilleorus asuv Tille kõrts, mis Esimese maailmasõja aegu leidis oma kurva lõpu.

Kui aga kunagise Tille kõrtsi omanik praegu hauast tõuseks, ei tunneks ta omaaegset kaunist ja rahvarohket kohta enam ära. Toona oli Tilleorus lisaks kõrtsile veel vesiveski, mille 1909. aastal ehitas Valgast pärit lätlane Semel ja kuhu talunikud sõitsid viljavooridega kaugelt kokku.

Kuulus veski on erinevalt kõrtsist küll praeguseni alles, kuid paraku pole ajahammas seda mitte lihtsalt purenud, vaid suisa kahe suupoolega järanud. (Muide, veskiomaniku maja oli postiteel tõenäoliselt esimene hoone, kus oli sees keskküte.)

Omamoodi lõbusaks läks Tilleorus pärast Teist maailmasõda, mil stalinistlikus loomistuhinas tehti sinna teemapark. Seal oli purskkaev, pasunat puhuv pioneer ja muud betoonist tilulilu - vaatepilt olevat olnud üsna kummaline ja kohati iluski, räägivad oma silmaga seda näinud.

Sellest stalinistlikust ilumeele kujundamise katsest pole paraku alles midagi muud kui purskkaevu põhi kuskil põõsastikus. Praegu lokkab Tilleorus võsa.

Varbuse postijaam

Tilleorust pool kilomeetrit Tartu poole kõrgub tee ääres majesteetlik punasest tellisest Varbuse postijaam. 1862. aastal ehitatud kompleksis on tallid, sepikoda, tõllakuur, postipoiste-sadulseppade maja ja postijaama peahoone, mis oli ühtlasi ka postijaama ülema elukohaks. Postijaam meenutabki pigem jõuka mõisa südant kui postiasutust.

Tegelikult on Varbuse postijaamal hästi läinud. 1928. aastal jaam suleti, sestpeale asus seal teemeistripunkt kuni 1997. aastani, mil maanteeamet ehitas Kanepisse nüüdisaegse teemeistripunkti.

Et postijaam jäi tühjaks, siis otsustaski maanteeamet rajada sinna muuseumi, mis peaks käsitlema kõike teetöödega seonduvat. Varbusel pole vaja selle nimel eriti pingutadagi - kõik on nii-öelda koju kätte tulnud.

Postijaama vastas üle tee, kus kunagi oli teehooldajate puukool, seisvad praegu kõrvuti nii versta-, kilomeetri- kui piketipostid. Viimased näitasid teepikkust 200 meetri täpsusega, vanal postiteel võib neid paaris kohas veel praegugi näha.

Kodune ohvrikivi

Üks neist, kes pärast sõda istutas maanteede äärde hekke ning kase- ja õunapuualleesid, on elupäevad haljastajana töötanud Leo Lõhmus. Küsimusele, miks istutati omal ajal teede äärde õunapuid, vastab Lõhmus lihtsalt: «Aga see on ju ilus.»

Tõepoolest on, eriti kevadisel õiteajal, aga ka nüüd, sügise hakul.

Lisaks elutööle, mis aastakümneid iga mööduja silma rõõmustab, on kirjanik Aivo Lõhmuse vend Leo uhke veel ühe asja üle: tema aias on vana ohvrikivi. Kui seal käsi peal hoida ja need siis surisema hakkavad, oledki hädast prii, õpetab mees. Tõenäoliselt pole minul ühtki häda küljes, sest pikast kükitamisest hakkab surisema küll selg, aga mitte käed.

Ihamaru poe juures, mis muide kunagi oli samuti kõrts, peab Marge Rennit auto kinni. «See on väga ohtlik koht,» näitab ta just selja taha jäänud teeristile. «1968. aastal sai siin teemeister surma.» Seega - ettevaatust!

Veidi enne Karilatsi muuseumi seisab paremat kätt suur mürakas kivi, juures silt: Põdrakivi. Kohe sünnib mu ajus legend põdrast, kelle keegi kurikäsi on kiviks moondanud.

Tegelikkus on paraku proosalisem. Viiekümnendatel, mil inimesi taheti vägisi õnnelikuks teha, viidi kunst massidesse ning teeäärtesse paigaldati lisaks punnis põsi pasunaid puhuvatele betoonpioneeridele ka kõikvõimalikke loomakujusid.

Üks viimaseid selle stiili näiteid on Mõniste teeristis, kus tänapäevani hullab betoonkarude pesakond. Praeguse Põdrakivi otsas oli toona põder, mis aga on nüüdseks lagunenud.

Viis hektarit ja viis naist

«Meid on siin viis naist, kes tegutsevad viiel hektaril,» tutvustab Karilatsis asuva Põlva talurahvamuuseumi särtsakas direktriss Reet Roop oma tegemisi. Särtsakuseta selles ametis hakkama ei saakski, sest viiel hektaril laiub terve hoonete kompleks.

Seal on 112 aasta vanune koolimaja, kus koolikell helises viimati kolmkümmend aastat tagasi, kuid maja näeb välja täpselt selline, nagu ootaks vahetunnist naasvaid põngerjaid. Või õpetajate maja, mis oma kipaka välimusega meenutab pigem muumipere kodu ja oli seetõttu külarahva naeruks.

Samuti jääb Reet Roobi valdustesse magasiait, kuulu järgi ainus säilinud magasihoone Eestis. Aida kõrval on väike maja, kus algul elas magasivaht, siis oli Karilatsi vallamaja ja lõpuks elasid vallavaesed.

Üks vallasant, Tiibas nimeks, sai enne surma veel omamoodi kuulsakski. Esimese ilmasõja lõpus olevat Tiibast pildistanud Eesti okupeerinud sakslased ja foto avaldati Saksamaal postkaartidel kui pilt tüüpilisest eestlasest. Mõni ime, et natsid ei tahtnud meid hiljem kuidagi aarialasteks lugeda. Praegu võib Tiibase pilti näha vaestemaja seinal.

«Tänavu käis meil kümme tuhat inimest,» ütleb direktriss. Esimese ropsuga ei oska ma selle peale midagi kosta, Reet Roobile otsa vaadates taipan aga, et seda öeldes kõlas tema hääles uhkusenoodike - ju on tegu aukartust äratava arvuga.

Karilatsist Tartu-Põlva maanteele jõudmiseks kulub vaid kümmekond minutit. Sildid soovitavad sellel teelõigul mitte kihutada. Ausalt öeldes pole siin selleks eriti tahtmistki.

Veidi veel, siis lõpevad kuusehekid, kuplid ja nende vahele peitunud talud. Algab maantee, kus kihutades ei märka midagi enda ümber.