Kunagi ümbritses Tartu linna ja piiskopilinnust üleval Toomemäel 2,1 km pikkune linnamüür, selle ees olid igas ilmakaares vesitõkked ehk tiigid, millel töötasid vesiveskid.
Piiskopiajal ümbritsesid Tartut tiigid ja vesiveskid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänastele tartlastele mõjuvad piiskopilossi, väravate ja tornidega kõrge linnamüüri ning mäe ja jõe vahel asunud kloostrite kirjeldused kui muistne muinasjutt, tõelisus oli see oma viis sajandit tagasi.
Iga uue võimu kehtestamise või selle loovutamisega elas linn läbi kaotusi. Peeter I suurtükid niitsid maju nagu tublid talumehed heina.
Praegu elab keskajal üles ehitatud linn rusukihina oma vaikelu. Vaevalt mõtleb keegi Tartus liiklejaist, et kihutab parasjagu piki kunagisi linnamüüre kaitsnud tiike või jalutab endise allikaterikka veekraavi kohal.
Tähtveres elav 80-aastane geodeet Uno Hermann, kes oma ameti ja eluaegse ajalookiindumuse tõttu tajub piiskopiaegset Tartut lausa füüsiliselt, oli oma haigeid jalgu trotsides nõus tulema jalutuskäigule, et näidata: siin oli värav, siit sinnani ulatus tiik, seal töötas vesiveski.
Autod kimavad tiigi peal
Jakobi tänava maja number 17 ees ütleb Uno Hermann, et Tähtvere mäest alla kihutavad autod läbivad siin keskaegse Püha Jakobi värava: neljakandiline väravakeha oma eelehitise ja väravatorniga paiknes praeguse toidupoe ees.
Piiskopilossi ja linna kaitsnud müür laskus Toomelt praeguse Lai tn 2 maja kohal alla ja suundus Emajõe poole.
Hermann selgitab, et keskajal toimisid kindlustusena ka sügavad veekraavid linnamüüri ees. Ülemine ehk Piiskopi tiik laius põhjapoolse müüri ees (Tähtvere ja Supilinna pool). Leidub andmeid, et tiigis kasvatati piiskopile kalu. 25 meetri laiust ja 2,5 meetri sügavust tiiki ja sellest välja valgunud oja toitis Püha Jakobi värava kõrval pulbitsenud allikas.
Oma teel kaks korda paisutatud oja suubus Emajõe lähedal müüritagusesse alumisse tiiki (ulatus Laia tänava otsani), mille kaldale ehitati vesiveski.
Vesiveski juurest jätkus uus 25 m laiune veetõke, Pikk tiik (praeguse Vabaduse puiestee ja Magasini tänava vahel), mis kaitses linna idakülge. Tiik ulatus Laia tänava otsast tollase Vene värava juurest raeplatsini, linna võimsaima, Karja ehk Saksa väravani. Sealt viis sillake Emajõele ja Holmi saarele, kus asusid hansakaupmeeste laod.
Uno Hermann teeb tiikide loo usutavaks oma mälestustega. Ta meenutab 1952. aastat, kui pangahoone (praegune haridusministeerium) hoovile garaaži ehitades satuti pinnast puurides Pika tiigi asukohale (muda, kõrkjad, mergel).
Keskaegse Tartu lõunapoolsel küljel oli linnamüüri ees veega täidetud looduslik süvend, mis sai toitu allikast praeguse Hansapanga ees. Lättest väljunud oja voolas piki linnamüüri (see kulges ülevalt Toomemäe servalt läbi praeguse Barclay hotelli) Emajõe poole. Poe tänava ja Vabaduse puiestee nurgal oli tammiga ülespaisutatud oja kaldal vesiveski.
Kadunud tiigid
Aga kui suur ja lai võis siis olla vesitõke Toomemäe taga, eriti uhkete tornidega varustatud läänepoolse müüri ees, mis pidi kaitsma piiskopilossi ja piiskoplikku toomkirikut?
Uno Hermann muheleb: vaat see on pähkel! Tartu ajaloo uurijate enam-vähem üksmeelne seisukoht on, et liivase pinnasega Vallikraavi ja Baeri tänava kohal pole iial suurt vett olnud, ehk vaid lume sulamise ajal. Toome taga on muinasajast peale olnud kaks ürgorgu.
Kuid vana Tartu uurijalL. Nörlinghil on plaan, millele ta on 1696. aastal joonistanud Toomemäe taha looduslikud veekogud: suurem, vonkleb praeguse naistekliiniku taga, teine Musumäe perve all…
Uno Hermann kehitab õlgu: ei oska kommenteerida, sest ei tea, millele see plaan toetub. Kunagi, kui Willebois pidi Katariina II soovil Tartu Venemaa kindluslinnaks ehitama, olnud kavas Toomemäe-tagused vagumused ühendada ja vett täis lasta. Teatavasti kindluslinna plaanist loobuti.
Kuhu aga kadusid kõik olemas olnud tiigid?
17. sajandi lõpul, kui linnamüüride ette hakati rajama mullast bastione, kaotasid vesitõkked oma esialgse tähtsuse. Linna kaitsesüsteem muutus, vesi juhiti bastionidest mööda.
18. sajandi lõpu linnaplaanidelt ilmneb, et tiigid on veest tühjaks lastud. Nende asukohta tähistavad vaid kraavid. Ajapikku on needki täidetud ja üle kraavide viinud sillad lõhutud.
Pärast linna põrmustanud Põhjasõda (1704 ja1708) ja ablast tulekahju (1775) hakkas linn arenema väljapoole rusudesse jäänud linnamüüri, seegi ei läinud aga vaevata.
Pika tiigi (praeguse Laia ja Poe tänava vahel) kinniajamise tõttu hakkas linnamüüride vahel tõusma pinnasevesi ja ujutas üle keldrid ning kirikute hauakambrid. Endisesse kaitsekraavi olid ju suunatud kõik linnaaluste kuivendustorude veed. Olukorra päästmiseks kästi toruotsad uuesti välja kaevata ja sealt valguv vesi edasi Emajõkke juhtida.
Emajõe-äärsest asustusest huvitatud mehed tegid 13. sajandil tõepoolest ränka, kuid seejuures väga läbimõeldud tööd, tunnustab vana geodeet Uno Hermann.
Et Toomemäe ja Emajõe vahele, soisele ja allikarikkale alale linna rajada, pidid nad kõigepealt välja ehitama linnaaluse kuivendussüsteemi. See oli aga aega ja vaeva nõudev ning ka kulukas töö.
Liigvesi juhiti vaigusest männipuust torusid pidi linnamüüri taha kraavidesse. Seega toitis linna kaitseks rajatud vesitõkkeid lisaks allikatele ka läbi kuivendussüsteemi juhitud liigvesi.
Nutikat lahendust tõendavad väljakaevamiste leiud. Näiteks leiti Magasini tänava väljakaevamistel käsitsi õõnestatud ja kasetohtu mähitud puutoru, kuivendussüsteemi jäänuk.