Kristel Altosaar, Tartu Ülikooli sotsiaaltöömagistrant
Andrus Kahn, Tartu Ülikooli psühholoogiaüliõpilane
Kas koolivägivald on paratamatu?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meedias tõstatatud koolivägivalla teema on kindlasti puudutanud paljusid. Kes probleemi olemuses ja tõsiduses ikka veel kahtlevad, need võiksid tutvuda Eesti Lastekaitse Liidu eelmisel aastal tehtud vägivallauuringuga üheteistkümnes koolis.
2255 küsitletud 5.-9. klassi õpilastest peaaegu pooled (46,9%) olid viimase kuu jooksul kogenud füüsilist vägivalda - togimist või tõukamist -, 39,5% aga emotsionaalset vägivalda ehk narrimist või pilkamist. Ligi kolmandikul lastest oli ära võetud, peidetud või lõhutud asju. Need arvud viitavad sellele, et koolis, kus laps viibib suure osa oma päevast, puudub tema arenguks ja kasvuks nii oluline turvalisus.
Seni on teemakohased väitlused olnud suunatud pigem tegijate ja tegemata jätnute õigustamisele või süüdistamisele. Arvame, et igati vajalik oleks kutsuda üles inimesi tavakodanikest professionaalideni arutama, mida ette võtta, et vägivalda oleks koolides vähem. Vastutustundetu oleks oodata probleemi kadumist või lahenemist iseenesest, vajalik on hakata teadlikult vähendama vägivalda Eesti koolides.
Kõigepealt on oluline määratleda, mida me mõtleme koolivägivalla all, kui ulatuslik see eri koolides on ja siis analüüsida seda soodustavaid ja/või takistavaid tegureid.
Koolivägivald on seotud õpilaste sotsiaalse, kultuurilise ja majandusliku taustaga, kodu ja kooli koostööga ning kooli üldise õhustikuga. Oluline on õpilaste kaasamine kooli probleemide lahendamisse ja ühiste reeglite loomisse.
Ei tohi ka unustada, et vägivalda suurendab õpetajate ebaprofessionaalne käitumine ja läbipõlemine. Ühiskonna hoolimatus, vähene sallivus, telesaadetes lokkav vägivald jms soodustavad samuti meie eetiliste arusaamade allakäiku.
Muidugi peab iga kool ise välja töötama talle sobiva koolivägivalla vähendamise strateegia, kuid ka meie pakuksime välja mõned mõtted.
Koos õpilastega võiks välja töötada ülekoolilise kiusamise vastase dokumendi (sisaldab ka sanktsioone). Kooli kliima parandamisse ja koolielu puudutavate asjade aruteludesse tuleks kaasata nii õpilasi kui ka nende vanemaid. Koolis tuleks pakkuda suhtlemisalaseid lisaaineid või luua õpilastele ringe, asutada usalduspostkast, korraldada vahetundides parem valve, rakendada tugiõpilasliikumist, viia läbi CAP (lastevastase vägivalla ennetamise programm) jne.
Julgemalt peaks probleemide lahendamisse kaasama tugivõrgustiku teisi osalisi: lastekaitseamet, noorsoopolitsei, psühholoogid, noortekeskused jt.
Ka klassis võiks kehtestada reeglid kiusamise vastu, korraldada klassikoosolekuid ja kohtumisi vanematega. Tõhusad on koolitused diskussioonide ja rollimängudega teemadel «Erinevused», «Sallivus» jne, kuhu võib kaasata ka eksperte-psühholooge, sotsiaaltöötajaid jt.
Samuti oleks abi vastava kirjanduse kättesaadavaks tegemisest.
Õpilased ise saaksid kaasa aidata, muutes oma suhtumist ohvrisse ja juhtunusse, rääkides kellelegi asetleidvatest vägivallatsemistest või andes ohvrile teavet abi saamise võimalustest.
Alustada võiks aga sellest, et ükski abi vajav laps ei jääks märkamata ja abita.
Samal teemal: koolivägivald, TPM, 17.04., 19.04., 24.04., 25.04., 26.04., 3.05.