Kõige vanem tartlane räägib öösel võõrkeeli

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kõige vanem tartlane Aliide-Julianne Pedraudse tähistab täna oma 106. sünnipäeva, kuid on nii nõrgaks jäänud, et sünnipäevalauda enam ei istu.

Oma emast rääkides käis eakaima tartlase tütar Erika Pedraudse aeg-ajalt tagatoas tema hingamist kuulamas ja pulssi katsumas. Voodis on eakas naine pidanud oma elupäevi veetma juba neli aastat.

Vanima tartlase käest on võõral inimesel raske midagi küsida. Peaaegu 30 aastat hambaarstiametit pidanud Erika Pedraudse ütles, et tema ema on jutukas eriti öösiti, siis kuuldub tema jutust ka saksa- ja venekeelseid väljendeid.

Elupõline tartlane

Kolme kohalikku keelt tuli 19. sajandi lõpus osata kõigil, kes tahtsid oma eluga toime tulla. Doktor Pedraudse rääkis, et tema ema on käinud koolis kuus aastat. Selline haridus võimaldas noorel tartlannal minna tsaaririigi pealinna raha teenima.

«Nagu ta on rääkinud, oli ta Peterburis «pankiiri» juures esimene toatüdruk ja võis kirjutada «negramatnaja» köögitüdruku palvel tolle peigmehele kirju, sest oli «gramatnaja»,» meenutas Erika Pedraudse.

Pankuri majas oma haridusega silma paistnud tartlanna tõi Peterburist ära tema tulevane abikaasa. Kui Anton Pedraudse abiellus Aliide-Julianne Klaussoniga, kirjutati aastaarvuks 1921. Abielu andis kaks last, pereisa suri 1938. aastal.

Uues korteris

Läinud eluaasta tõi vanimale tartlasele kaasa elukohavahetuse. Ropka tänavasse viiekorruselise maja korralikult remonditud korterisse kolis doktor Pedraudse septembris Tamme puiesteelt.

Sealse kahekorruselise maja ostis seniselt omanikult linnapea Andrus Ansip. «Mul on hea meel, et ostja oli just linnapea - siis saab maja korda,» ütles 106-aastase tartlanna tütar, kelle ema oli sealset korterit üürinud alates Teise maailmasõja eelõhtust.

Vanima tartlase õde Ida-Margarethe Tiisler on samuti väga eakas, jaanuari lõpus võib ta tähistada oma 101. sünnipäeva. Tallinna elanik Tiisler nägi oma tartlannast õde viimati siis, kui oli 85-aastane.

    Tagasi üles