Kui sind on aidatud, pead aitama teisi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Doktor Hans Laja kiirustab tennisetrennist koju, vahetab rõivad ja on peagi kesklinnas oma kabinetis patsientide päralt. Hallipäised vastuvõtule tulijad on tema saatusekaaslased - enamik neist seostab oma elukäigu kõige süngemad sündmused kauge külma Siberiga.

Doktor Laja on represseeritute meditsiiniabi keskuse direktor. Oma patsientide tervisehädasid uurides ja ravides püüab arst selgusele jõuda ka selles, kas hoolealune on vabanenud koonduslaagritest pääsenuid kimbutavast sündroomist, mille üks tunnuseid on unehäired ja läbi elu korduvate motiividega õudusunenäod.

Piinad ja vaevad läbi elanud inimene püüab valusaid meenutusi vältida, kuid mälusoppidesse surutud pildid elustuvad omatahtsi ja ammused tundmused haaravad uuesti oma võimusesse, teab doktor oma kogemustest.

Ränk elupööre

12. septembri hommik 1940. Öösel oli Tallinna Reaalkooli eest kadunud Vabadussõjas hukkunud koolipoiste mälestusmärk. Hans Lajale, inglise õppekeelega kolledþi lõpuklassi 17aastasele õpilasele, tõi see päev eriti ränga elupöörde.

Kümmekond aastat tagasi meenutas üks tema omaaegsetest saatusekaaslastest raadiosaates Kirovi laagris kohatud koolipoissi: ta oli jäänud nii kõhnaks, et vaevu jõudis liikuda, olin kindel, et sinna ta jääb, rääkis mees. Alles aastaid hiljem oli ta kuulnud, et poiss siiski pääses ja on nüüd Tartus arst.

Kas te pole ise tagantjärele imestanud, miks ununesid ühel hetkel vanemate inimeste manitsused mitte näidata välja vastumeelsust uue võimu vastu?

Polnud midagi imestada ega kahetseda - meid oli kasvatatud isamaalises vaimus ja kõik noored austasid Vabadussõjaga seotud kohti, inimesi ja mäletusmärke. See skulptuur oli eriti südamelähedane. Seepärast tuli nii palju inimesi kokku, rahvas oli erakordselt solvunud, venelased oleksid justkui püha asja porri tallanud.

Inimesed käratsesid, karjuti vängeid sõnu ja hoolimata punalindikandjate hoiatustest ei mindud laiali.

Esmalt vurasid kohale mootorratturid, mõne hetke pärast ka presendiga kaetud veokid ja ennast energiliselt väljendanud inimesi hakati autodele toppima. Võtsin mantli taskust noa ja torkasin presenti, et lõhe sisse käristada. Tagantjärele mõistsin, et plaan oli naiivne, aga mingil viisil pidin vägivallale vastu hakkama.

l l l

Pärast käsklust «Käed üles!» pistis noormees punuma. Pageja jõudis juba takso juurde, kui tundis püstolitoru kuklal. Mantel, nuga taskus, ei jäänud asfaldile kauaks, selle võttis kaenlasse tuttav tüdruk ja viis noormehe ema kätte.

Kahetsenud on toonane koolipoiss vaid seda, et inglise keele õpetaja piltilusast tütrest ei saanudki pruuti selle sõna täiuslikus tähenduses - kunagised klassikaaslased kohtusid uuesti alles kolmekümne aasta pärast.

Patarei ja Kawe kelder

Purjus valvurid peksid mõnuga linnast kokku veetud inimesi, mäletab Laja. Ühe ööpäeva jooksul talutati presendi torkijat läbi mitmest kurikuulsast kohast. Nuga, relvi ja mõttekaaslaste nimesid pinniti julgeolekustaabis, Kawe keldris ja veel mingis saalis, kus kinninabitud koolipoistega vestles isegi Paul Keerdo, publitsist ja riigikukutaja, kes oli paariks kuuks upitatud sõjaväe poliitjuhiks.

Korduvalt tuli vastata teistegi saatusekaaslaste meenutustest tuttava uurija küsimustele, kes kasutas üldisi leivanumbreid - laskis toppida vangi mitmeks tunniks madalasse ubrikusse või suruda ukse abil kitsasse nurka. Ja mängud püstoliga. Ja äkilised öised äratused.

Patareis tuli noorukil üle elada rasked ööd. Pekstud ja piinatud inimesed karjusid ja oigasid, naised ja lapseohtu noored nutsid, sekka valvurite ja uurijate röögatused. Paljud on hiljem rääkinud, et mõistus kippus hämarduma ja vaevasid hallutsinatsioonid.

Üks selline luupainajalik öö tõi aga Lajale edaspidisteks katsumusteks kindlustunnet sisendava sõnumi.

Olete rääkinud tulikirjas seinale ilmunud sõnumist, mis teile hilisemates vintsutustes tuge andis.

See oli müstiline lugu. Toda ööd oli jälle väga raske hommikusse välja venitada. Igasugused jubedused kippusid silme ette, ei saanud aru, mis oli ilmsi ja kus algas unenägu.

Mäletan, et algamas oli mingi hirmus teekond ja jube lõpp paistis ees olevat. Järsku hakkas keegi valju, kuid rahustava häälega rääkima: sul tuleb edasi minna, kuid ära karda, kord saabub aeg, kui sa tuled sealt tagasi.

Kui ärkasin, teadsin täpselt, et öeldut olin mitte ainult kuulnud, vaid ka näinud - tulipunase kirjana. Mõistusega on seda kõike raske seletada, aga nii see oli ja ligi kümme aastat elasin kindla teadmisega, et pääsen koju tagasi.

l l l

Patareist viidi Laja Lasnamäe vanglasse, seal oli elu pisut parem. Oli võimalik teistega rääkida. Naisvalvurid lubasid pakke tuua ja mõned said kirjakesi välja sokutada. Seltskond oli kirju, meenutab mees. Oma saatust ootasid ärimehed ja talupidajad, politseinikud ja kooliõpilased, aga ka hambatehnikud ja kullassepad. Saatuse irooniana oli punavõim arreteerinud ka Eesti riigi kukutajate leeri kuulunud mehi. Üks neist, Paul Kuusberg, sai hiljem tuntuks kirjanikuna.

Metsatöö ja meditsiin

Alanud sõda äratas korraks lootuse pääseda, kuid varsti läksid teele loomavagunite eðelonid. Laja kirjeldab pikka teekonda, mille tarbeks mingi kuratliku plaani järgi anti igaühele leivapätsi kõrval kaasa kümmekond soolasilku. Raske on uskuda doktori meenutusi inimestest, kes ainsagi veesõõmuta üle nädala vastu pidasid, piinava janu ainsaks leevenduseks läbi vaguniseinte sisse lõõtsuv külm tuul. Ometi on see paljudel üle elatud.

Kaugete paikadega - Kirov , Gorki ja Tomski oblast - seostuvad paljudel eesti peredel tänini valusad mälestused. Laja väitel oli ühes laagriüksuses ligemale sada Eestimaa inimest. See arv hakkas kiiresti vähenema. Ainult paarile-kolmele kinkis saatus võimaluse hiljem isekeskis noid aegu meenutada.

Kas on alust kuuldusel, et laagrites kehtis seadus: kes tööle ei lähe, see lastakse maha?

Oli küll selline seadus. See oli hea põhjus haigestunud hävitada. Laagrites levis verine kõhutõbi. Skulptor Aleksander Ipsberg jäi haigeks ja peksti surnuks. Ka sellist seadust, et välitöödel ei võinud vang lõkke juurde minna, täideti täpipealt. Ühel väga külmal päeval lasti maha kaks poisikest, kahe- või kolmeteistkümneaastased.

Juunikommunist ja ametiühingutegelane Evald Priks vihtus kõvasti tööd teha, kuni haigestus. Enne surma ütles, et kui ma kunagi Eestisse jõuan, siis öelgu ma tema võitluskaaslastele, et ta pole kedagi reetnud. Talle oli see tähtis. Ma rääkisin seda punaparteilisele kirjamehele Leonhard Illissonile, kuid too mühatas, et see asi teda ei huvita. Rääkisin ka ajakirjanik Karl Metsaotsale, aga ei tea, kas ta kirjutas sellest.

Kui tüüfusse jäin, haigeid enam ei tapetud, kuid tööle aeti ka kõrge palavikuga. Huvitav, et jõudu jätkus täpselt nii palju, et metsast barakki kõndida. Siis varisesin kokku ja olin kolm ööpäeva teadvuseta. Kui silmad lahti tegin, öeldi, et vahepeal teatati kohtuotsus: kümme aastat. Olin väga nõrk ja süüa ei tahtnud. Kaaskannatajad aitasid palju, eks siis tekkis endalgi vajadus teisi aidata.

Mind määrati tõbiste rühma kosuma, siis sain selle rühma sanitariks. Arstid andsid aeg-ajalt mõne ülesande ja juhendasid, nii tekkis kokkupuude meditsiiniga. Mõned aastad Taanis töötanud arsti Nikolai Zuboviga sain inglise keelt rääkida, tänu sellele jäi keeleoskus alles. Ei jää hätta nüüdki.

Laagrist sain tagasi koju 1950. aastal. Ema tuli tänaval vastu - ta ei tundnud mind ära.

Igaveseks mälus

Tallinna politseiprefektuuri töötaja Jüri Lipperti tappis punavõim 1940. aastal.

Tema naine Linda arreteeriti rasedana. Lapse sünnitas ta Leningradi vanglas. Varsti saadeti naine laagrisse, laps võeti ära ja ta ei tea siiani, kas imik jäeti hoolduseta kui rahvavaenlase järeltulija ja ta suri või elab oma elupäevad venelasena, teadmata, kes olid tema isa-ema.

Suure nälja ajal suutis Linda oma elu päästa sel kombel, et metsas tööl olles hakkas sööma üraskeid ning teisi puukoore all peituvaid tõuke ja putukaid - nii õnnestus tal kõige raskem aeg üle elada.

l l l

Nii mind kui paljusid teisi vange ravis ja abistas doktor Nikolai Zubov. Tänu temale puutusin kokku meditsiiniga.

Temast, paljude vangide päästjast, on meeldejäävalt kirjutanud Aleksander Solþenitsõn.

Veel eredamalt on mällu sööbinud leedulasest arst Bronislav Jazburscis, tema uskumatu võime allutada inimesi oma tahtele.

Tema ees taganes noaga ähvardav platnoi, ta sundis olukorraga leppima laagripunkti ülema, kelle naisega ta kurameeris.

Ta oli tõeline südametemurdja, kuigi endal oli üks jalg teisest lühem.

Üks tema veidrusi oli pidada kanu - ei mõrtsukad ega vargad julgenud neid puutuda, ehkki ahvatlus oli teinekord suur.

l l l

Teelt tagasi kodumaale on eredalt meeles, kuidas jõudsime Narva. Ootamatult kostis mu kõrvu imelik, ühtaegu võõras ja tuttav häälekõla.

Rääkis üks keskealine naine. Tema hääl paitas kõrvu, see tundus imeliselt soe ja kaastundlik. See oli hoopis midagi muud kui vene naise kõne.

Hiljem sain aru ja olen selles veendunud tänagi, et see ongi eesti naisele iseloomulik - tema sõnades on soojus ja heasoovlikkus.

    Tagasi üles