Eesti ohvitser õpib õigeid otsuseid tegema Tartus, kõrgemas sõjakoolis

Hommikuti seisavad Riia mäel kahel pool teed tsiviil- ja militaarmaailm: ühel pool ootavad foori rohelist Tähe tänava õppehoonesse kõmpivad unised ja tagurpidi kampsunitega tudengid, teisel pool seisavad pestud, kammitud, sirgete viikidega mundrimehed.

Mundris mehed on kas Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) õppejõud, kes lähevad õpetama kõrgema sõjakooli tudengeid, või Balti Kaitsekolledþi õppurid.

Viimast kooli tunnevadki tartlased rohkem kui läinud aasta septembris Kaitseliidu majja kolinud Kaitseväe Ühendatud Õppeasutusi, mille kõrgem sõjakool annab rakendusliku kõrghariduse Eesti kaitseväe ja piirivalve ohvitseridele.

KVÜÕA ülem kolonelleitnant Ants Kiviselg tahab, et rahvasuus hakataks endist EPA peahoonet nimetama sõjakooliks, mille paremas tiivas on rahvusvaheline õppeasutus Balti Kaitsekolledþ ning vasakus tiivas rahvuslik kõrgem sõjakool.

Et rahvasuu sõjakooli omaks võtaks, tuleb koolil välja kujundada oma traditsioonid, millest ka linnarahvas osa saaks. Esimese sammu tartlastele enda tutvustamiseks astus õppeasutus 1. septembril korraldatud jalutuskäiguga.

Sõjakool kasvab

«Esimene Tartu aasta on läinud kadettidele minimaalsete õppe- ja elamistingimuste loomise ning õppetöö käivitamise tähe all,» ütleb Kiviselg. «Mullu septembris oli meil vaid ilus maja, õppeklassides polnud mööblit, ühiselamu oli pooleli.»

Detsembrist kolisid kadetid uude ühiselamusse, kuid see ei tähenda, et kool oleks nüüd valmis ja sisustatud. Ühiselamu keldris ootavad varustust jõusaal ja lasketiir, pärast raamatukogu valmimist seisab ees peahoone neljanda korruse katusealuse õpperuumideks ehitamine.

Praegu õpib kõrgema sõjakooli neljal põhikursusel ja kolmel keskastmekursusel 129 kadetti ja kuulajat, kes elavad ühiselamus kaheinimesetubades. Lisaks pakub ühiselamu peavarju mitmesugustel täienduskursustel käivatele kaadriohvitseridele.

«Varsti hakkavad elamis- ja õppimistingimused kooli piirama,» on õppeasutuste ülem ajast sammu ees. Kooli optimaalset suurust, 200 õppurit, arvestades on vaja teha ühiselamule juurdeehitis. Uue maja ehitamine pidi algama juba sel suvel, kuid takerdus rahapuuduse taha.

Kui elamistingimused hakkavad õppeasutust piirama, pole sõjakool enam võimeline korraldama täiendõpet. «Saame kaadriohvitsere koolitada vaid siis, kui kadetid ja kuulajad on väliõppustel,» märgib Kiviselg.

Väike korterikompensatsioon

Teine tõsine lahendamata küsimus on kooli õppejõudude elamispind. «Me ehitasime kooli, sisustame seda, viime läbi õppe- ja arendustööd, aga unustasime, et tulevasi ohvitsere hakkavad õpetama inimesed, kes pole enamasti tartlased,» nendib Kiviselg. «Meil pole praegu ühtegi korterit, kuhu saaks majutada kaaderkoosseisu.»

Riik maksab kaitseväelasele küll korterikompensatsiooni, kuid täna saab selle rahaga ära maksta vaid kommunaalmaksud, korteri rentimiseks sellest ei piisa. «Kompensatsioon peab olema nii suur, et kaitseväelane saaks sellega rentida korteri oma teenistuskohas,» on Kiviselg veendunud. «Piisava korterihüvitusega vabaneks kaitsevägi ka suurest koormast - majade ehitamisest ning nende haldamisest ja hooldamisest. Miks peaks riik tegelema asjadega, mille saab lahendada raha ja eraettevõtlusega?»

Olla valmis kõigeks

Areneval koolil on oma mured, kuid eesmärk on üheselt selge: kasvatada haritud eesti ohvitsere, meie riigi kaitsjaid.

«Ohvitser on sõdurite ja allohvitseride juht, kes on enda peale võtnud riigi sõjalise julgeoleku kaitsmise,» ütleb kolonelleitnant. «Vajadusel teeb ta seda relvaga.»

Ohvitser saab oma elukutsega õiguse ja ka vastutuse teha otsuseid, mis võivad viia materiaalsete väärtuste hävimise ning ka inimeste vigastamise või hukkumiseni. Ohtu võib sattuda ka ohvitseri tervis ja elu. «Väga väheste elukutsete esindajatel tuleb kanda nii ränka vastutuskoormat,» toonitab Kiviselg.

Ta lisab, et ka ohvitseride õpetajatel on eriline vastutus. «Peame õpetama ohvitsere andma õiget käsku, tegema õiget otsust. Kui mees seda siin selgeks ei saa, on see kooli praak,» ütleb ülem.

Sisemist veendumust ja valmisolekut äärmuslikes olukordades tegutsemiseks peabki kolonelleitnant Kiviselg tsiviil- ja militaarmaailma suurimaks erinevuseks. «Tsiviilametit pidav riigiametnik tuleb tööle kella kaheksaks ja lahkub viie ajal,» selgitab ta. «Ka mina ja mu kolleegid võiksime viie ajal ära minna, aga siis lükkuks palju asju edasi või jääks hoopis tegemata.» Nii põlevadki õppeasutuste ülema kabineti tuled kaheksa-üheksani õhtul nagu paljudes teisteski sõjakooli tööruumides.