Siiani mõlguvad meeles mitmetised tunded, mida tekitas 2. juuni õhtul riigitelevisioonist nähtud uudis uue laeva esimesest sõidust Piirissaarele ja Laaksaare sadama põhjalikust uuendus- ja laienduskuurist. Need on ehk süvenenudki, sest olen saanud kuulata mitme targa inimesi arvamusi.
Võibolla polnud telereporter viitsinud eriti vaeva näha, aga kaugete ja kõrgete külaliste rõõmust säravate nägude kõrvale oli kohalike elanike suust otsitud ainult kaks üsnagi rahulolematut lausungit.
Saare üldist rahvuslikku koosseisu arvestades olid mõlemad lausujad ülikummalisel moel eestlased. Üks kurtis, et vanureist reisijail on hirmraske kõrgest trepist Koidula kajutisse koperdada, teine aga oli löödud, et kuni Piirissaare sadama ümberehituste lõpuni ei saa autoga laevale sõita.
Mina oskan oma mandrimehe rumaluses veel midagi juurde küsida: kas kõrge pealisehituse ja peaaegu sama kõrge pealesõiduluugiga laev ei hakka vähegi kõvemas poolkülgtuules käituma nagu kahe purjega purjekas?
Üks asjamehi, õigemini küll asjanaisi, maavanem Esta Tamm arvas teleuudistes rõõmsalt, et ju saab nüüd Piirissaarest ometi-ometi kord ka turismikoht. Siiski möönis ta üksiti häbelikult, et ega kohalikud sellisest arengust eriti huvitatud ole.
Seda viimast saan oma giidikogemuste põhjal igati kinnitada. Koguni sedavõrd, et andsin endale juba ligi seitse aastat tagasi lubaduse giidina Piirissaarele enam mitte minna: liiga tugev oli tunne, et ma olen seal selles rollis väga kutsumata ja ootamata külaline.
Sel aastal ometi murdsin oma lubadust, aga ainult selleks, et saarele turiste viia ihkavatele turismifirmade esindajatele oma veendumust tegelikus elus tõestada ja ka vallamehe suust kinnitust kuulda.
Saarerahva turismivimm on imelihtsasti mõistetav. 2002. aasta suve reisi aegu oli minu huvilise ja igati viksi reisirühma kõrval saarekesel veel kaks või isegi kolm muud seltskonda, kusjuures vähemalt ühe neist moodustasid ilmselgelt lõbu- ja läbuturistid.
Võibolla tasub siia lisada, et ehkki saar on tervelt seitse ruutkilomeetrit suur, on inimasustuskõlblikku maad vaid tühine murdosa sellest üldpinnast.
Mis siin Piirissaarest rääkida: ühiskonna süvenevat sotsiaalset debiilsust olen saanud juba aastaid igal suvel tõdeda ka hoopis suurematel Eesti saartel, eriti aga neile viivatel parvlaevadel.
Millegipärast arvab üks tähelepanuväärselt suur ja minu hinnangul küll aastast aastasse kasvav osa meist, et vee peal ja taga võib oma viimasedki ajukurrud seamaksasiledaks lasta.
Aga tegelikult segavad piirissaarlasi ilmselt peaaegu sama palju ka enne mainitud «huvilised ja igati viksid» tulijad. Sest nemad tahavad ju näha, kuidas need vanausulised ikka elavad, loomulikult põhjalikult üle tara – ning kui vähegi võimalik, siis ka aknast sisse piiluda või lausa üle ukse astuda. Ja pisikesest pühakojastki oleks huvitav läbi põigata.
Kui natuke vaeva näha ja ennast saareelanikuks mõelda, siis polegi ehk nii võimatu mõista, miks see kõik on valdavalt vanapoolsetele saareinimestele vägagi vastumeelt. See on mõistetav küllap isegi siis, kui me kohalikele iseloomulikku vanausuliste ühiskonna suletust arvesse ei taipa võtta.
Nii on minu meelest ülimalt loogiline, et saarel peaaegu puudub turismi teenindav ja turismist võibolla ka teeniv infrastruktuur, nagu ka see, et keegi seda struktuuri rajama ei tiku.
Ühispeldikud ja nende korrashoid, liigiti jäätmehoole, taararinglus – no milleks see kõik vanainimestele, kes tahaksid lihtsalt oma elu harjunud viisil lõpuni elada?!
Nii et tegelikult on valida: kas muuta Piirissaar avatud (euro)turismisaareks kõige selle juurde kuuluvaga – kes seda just teha võiks, pole antud juhul oluline – või püüda iga hinna eest võimalikult kaua säilitada seda erilist, ehkki paraku vist siingi hääbumisele määratud hõngu, mida mandril paiknevais vanausuliste külades enam kuigi palju alles ei ole.
Tundub, et «kutsutud ja seatud» on valiku teinud. Miks siis muidu on uue laeva ja tänapäevastatud sadamate näol tehtud investeering, mis ühe Kihnu Veeteede töötaja sõnul küündivat miljonini iga saare elaniku kohta. Kas teate veel mõnda nii heldelt rahastatud omavalitsust?
Saarerahvast, tundub, teeb see rahavoog pigem murelikuks.