Marja Unt hüppab üle lõkke, kui soovib

Marja Unt kui Eesti Kirjanduse Seltsi teadussekretär on töisel ajal üsna sageli Vanemuise tänavas kirjandusmajas. Emajõe ääres, eriti kaldarinnatisel, istub ta haruharva. Foto: Margus Ansu

Milline on ilm jaanilaupäeval? Eesti Kirjanduse Seltsi teadussekretär Marja Unt (27) teeb intervjuus sarkastilise ennustuse ning räägib ka oma elust raamatute, tudengite õpetamise, kirjandusinimestest ema ja isa ning kassidega.

Mida te tudengitele õpetate?

Ma olen praegu eesti kirjanduse lektor poole kohaga. Mul on käsil esimene aasta. Annan  kirjanduse seminari neile, kes võtavad kirjandust kõrvalainena, luuleteksti analüüsi ning eesti kirjandusteaduse ja -kriitika ajalugu.

Kas see esimene aasta on teie õppeaasta või ka õpiaasta?

See on õppeaasta igas mõttes. Ega siis õppimine õpetamise ajal katki jää, minu meelest on õpetamine omamoodi parimaid enesetäienduse vorme. Õpetamine on väga õpetlik ja hariv töö.

Kas me ei võiks ka harida intervjuu lugejaid luuleteksti analüüsi alal? Võtame näiteks ühe lühiluuletuse: «Sauna akna taga kastan,/ oksal istus punarind./ Muudkui laulis. Kuku! - vastan./ Punastades vaatas mind.»

No nii... Alustame sellest, et tegemist on silbilis-rõhulise värsisüsteemiga ja et värsimõõduks on trohheus. Selle peale küsib üliõpilane, et mis asi on trohheus. Selle peale võtan mina pastaka ja hakkan koputama.

Meetrika võib olla kohati väga kuiv ja puhuti paistab väga keeruline, tegelikult on suhteliselt lihtne, kui printsiibid endale selgeks teha ja kui inimesel on vähegi rütmitaju. Aga minu kogemus on näidanud, et meetrika osutub üliõpilastele kõvaks pähkliks.

Nii... Selles luuletuses on rist- ja täisriim. Võtame nüüd kõlakujundid... Onomatopöa: kuku! Ja nüüd kõnekujundid: punarind istus ja vaatas punastades. Tudengid kipuvad seda sageli liigitama personifikatsiooni alla, nad tahavad suuremat osa metafoore nimetada personifikatsiooniks. Muuseas, ma ei küsinud – kelle luuletus see on...

Minu luuletus. Kui hakkasin paar nädalat tagasi tegema Twitterisse sissekandeid, siis otsustasin neid teha luulevormis. Aga jätame nüüd luuletamise ja analüüsi. Milline on üks hea kirjandustudeng?

Hea kirjandustudeng on huvitatud.

Ja milline on hea kirjandusõppejõud?

Häid kirjandusõppejõude on mitmesuguseid. Heaks teeb õppejõu pädevus oma valdkonnas, erk mõtlemine, kitsastest piiridest hoidumine. Hea õppejõud peab suutma tulla üliõpilase tasandile. Lennukas teadusepritsimine tudengitele ei ole ilmtingimata hea loengu alus.

Kui ma oma tudengipõlvele mõtlen, siis tuleb meelde neid õppejõude, kelle aine ei paelunud mind nii väga, kes aga suutsid oma isiksusega vaimustada. Õppejõule on vajalikud performatiivsed oskused, tal peab olema elementaarne oskus esineda.

Teie isa Jaan ja ema Kersti on kirjanduse tõlkijad ja õppejõud. Kuidas näeb välja kirjandusinimeste pere kodus? Kas kõik istuvad oma toanurgas, raamat nina all ja prillid ninal?

Oo, ei, seda kindlasti mitte! Pigem näeb see välja nii, et igaüks elab oma elurütmi järgi, üks istub teleka ees, teine raamatu ja kolmas arvuti taga või on hoopis kuskil mujal, näiteks laob väljas puid riita, ja hommikul põrkume köögis.

Loomulikult käib sellise pere elu juurde palju kirjanduslikku klatši. Ja paaril korral päevas võib juhtuda, et härra Unt võtab kätte mingi raamatu, mis talle on kuskilt ette jäänud, ja teatab nina kirtsutades: «Nojah, see on niisugune kirjanduselaadne toode...»

Proua Unt on samuti aeg-ajalt sarkastiline, nagu võib lugeda tema kirjutatud arvustustes või kuulda Eesti Kirjanduse Seltsi asjaajamistes. Või ma eksin?

Me oleme väga sarkastiline perekond. Seda ütles minu venna Jaan Kristjani klassivend juba umbes viis aastat tagasi. Aga sarkasm on väga eluterve asi.

Kas vennal on sügavamad kirjanduslikud huvid geenidest juba nähtavale löönud?

Vend on sportlane, ta lõpetab praegu gümnaasiumi ja hakkab sõjaväkke minema. Ta loeb, loomulikult, kuid kogu oma vaba aega lugemisega ta ei sisusta. Kui ta aga loeb, saab ta aru, ja see kaalub minu meelest üles selle, kui inimene loeb ja loeb ja loeb, aga loetust midagi läbi ei suuda seedida.

Kas kirjandusperel on ka koduloomi?

Meil on kolm kassi. Kõik kolm on äärmiselt huvitavad ja erinevad nii-öelda isiksused. Üsna sageli kipuvad nende tahtmised ja vajadused ka pereliikmete elu mõjutama.

Seda mitte ainult toidu andmise ja muu sellise mõttes, vaid näiteks ka küsimuses, millise materjaliga köögi seinu katta või kuhu on turvaline jalanõusid jätta.

Kui kunagi hakkate oma kodu rajama, kas siis selles on samuti riiulites, kappidel ja põrandatel virnas raamatud ja nende vahel tähtsalt saba keerutavad kassid?

Kassid ja raamatud kindlasti. Ma eelistaksin võibolla siiski hoiduda olukorrast, kus jälle ei saa osta uut raamatut seepärast, et mul pole seda kuskile panna.

Eesti Kirjanduse Seltsis olete te ametis sisuliselt selleks, et ümmardada raamatuid ja kirjandust, edendada kirjanduselu ning olla ka üks festivali Prima Vista juhte.
Rein Veidemann on teid selle eest isegi kirjandusveduriks nimetanud. Kuidas jäite ise Prima Vistaga rahule?

Eks seestpoolt ole pilt natuke midagi muud kui väljastpoolt paistab. Üldiselt jäi toimkond üsna rahule.

Kas festivalile Tartusse toodud Umberto Eco on teie läheduses viibinud kirjanikest teile kõige olulisem?

Ei ole. Umberto Eco on suur nimi ja tema nii kirjanduslik kui ka teaduslik töö on väga väärtuslik ja kõrgtasemel, kuid näiteks nii mõnigi eesti kirjanik on mulle olulisem.

Kuidas Tartu linnavõim suhtub kirjandusellu?

Loomulikult võiks olla rohkem toetusevõimalusi, kuid alati võiks igaüks oma mätta otsast öelda, et linn peab kultuuri rohkem toetama. Eks häda ja kemplemist on ka. Aga seda ei saa küll öelda, et Tartu linnavõim oleks nähtavalt kultuurivaenulik.

Kui vaadata numbreid, siis, jah, võiks kirjandust rohkem toetada, eriti seepärast, et Tartu kirjanduselu on silmapaistvalt väärtuslik.

Te kuulute ka Jaan Toominga teatritruppi Sagar Sagitta. Kas olete näitlemiskogemusi saanud rakendada õppejõuna, saanud proovides juurde esinemisoskust?

Jah, kahtlemata. Kõva hääl on mul ennegi olnud ja publikut ei ole ma eriti kunagi kartnud, nii et mul auditooriumi ees olemise hirmu ei ole. Õppejõutöös on Sagara kogemusest siiski palju kasu olnud, see on aidanud olla rohkem teadlik oma väljendusvahenditest ja -võimalustest.

Sagar Sagitta on kasutanud lavastustes rahvapärimust. See asjaolu ja lähenev jaanipäev ajendab küsima: kas teile on oluline üle lõkke hüpata ja teised jaanipäevakombed, nagu näiteks alasti ujumine ja kastemärjas heinas püherdamine?

Kastese muru peal püherdamist ma harrastan muudel aegadel ka, kui vähegi ilm kannatab – saunast välja tulles on seda fantastiliselt mõnus teha, see on mu üks lemmik-saunarituaale.

Aga kõik sõltub olukorrast ja seltskonnast ja sellest, kus ma parasjagu olen. Ühtepidi ma armastan neid ilusaid kombeid ja rituaale, aga mulle on samas oluline spontaansus. Mulle ei meeldi pealesunnitud rituaalid.

Kui keegi ütleb, et nüüd tuleb ilmtingimata minna üle lõkke hüppama ja kui väljas on samal ajal ainult viis kraadi sooja ja vihma ladistab, siis mina küll see ei ole, kes lihtsalt kombe korras läheb. Kui ma aga olen sellises tujus, et üle lõkke hüppamine viiekraadises padusajuses öös tundub huvitav, siis ma seda ka teen.

Kas te julgete ennustada, milline on seekord jaanilaupäeva ilm? Mitu kraadi tuleb ja kui kõvasti sajab?

Päev läbi on 25 kraadi, palav ja lämbe. Kella seitsmest õhtul hakkab taevast pussnuge tulema, ja tuleb hommikuni. Keskööks kukub kraade alla kümne. Ma olen skeptik.

CV

• Sündinud 27. jaanuaril 1982 Tartus.

• Lõpetanud Hugo Treffneri gümnaasiumi ja TÜ eesti kirjanduse erialal magistriõppes.

• Tegutsenud vabakutselise tõlkija ja keeletoimetajana, aastast 2007 Eesti Kirjanduse Seltsi teadussekretär ja kirjandusfestivali Prima Vista programmijuht, aastast 2008 TÜ eesti kirjanduse õppetooli lektor.

• Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni ja Jaan Toominga teatritrupi Sagar Sagitta liige.

• Isa Jaan Unt on tõlkija ja kirjandusteadlane ning oli aastani 2008 TÜ maailmakirjanduse lektor. Ema Kersti Unt on tõlkija, kirjandusteadlane ja TÜ maailmakirjanduse lektor, kes sai tänavu William Faulkneri romaani «Absalom, Absalom!» ja Cormac McCarthy romaani «Tee» eestindamise eest Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia.