Uus ülem lubab rohkem sõjateadust

Kolonel Herem lubab, et Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustest hakkab senisest enam tulema tugevaid sõjateadlasi. Foto: Kristjan Teedema

Enne jaanipäeva vahetus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem, lihtsamalt öeldes sai üks Tartu kõrgkoolidest uue rektori. Ülema ametisse asus kolonel Martin Herem.

Ütlesite oma inauguratsioonil, et teaduse tegemisele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. Mis KVÜÕAs lähiaastatel sel alal muutub?

Ma arvan, et hakatakse tegema rohkem sõjateadust. Siit majast peaks senisest rohkem tulema välja korrastatud ja uusi teadmisi sellest, kuidas pidada sõda, kuidas relvaga sõdida, kuidas juhtida üksuseid.

Sõjateadus, mis siit välja tuleb, seisneb ühelt poolt juhtides, kes siit välja tulevad. Aga see peaks seisnema ka mitmesugustes publikatsioonides, väljaannetes ja õppematerjalides. See on see, mida peaksime rohkem tegema.

Praegu oleme väga tugevalt keskendunud tegevväelastele, ohvitseridele, allohvitseridele. Kuid reservväelased on sellest kõigest ilma jäetud. Reservväelaste seas, sealhulgas kaitseliidus, on ju ka juhte.

Ülikoolide mõistes räägime teadusest rahvusvahelistes eelretsenseeritavates ajakirjades ilmunud publikatsioonide põhjal. Kas on mõeldav, et ka KVÜÕA sõjateadus jõuab selliste publikatsioonideni?

Tegelikult see toimub juba praegu. KVÜÕA toimetised ilmuvad kahel korral aastas rahvusvaheliselt eelretsenseeritava väljaandena.

Ma ei näe, miks me peaksime kahtlema oma võimekuses avaldada artikleid mõnes välismaises eelretsenseeritavas ajakirjas, kui meil sõdivad Afganistanis magistrikraadiga inimesed.

Meil küll pole doktorikraadiga sõjateadlasi, aga ma arvan, et see on tulevik. Ja kui meil olekski eesmärk anda doktorikraadiga sõjateadlasi, võiksime liituda Tartu Ülikooli või maaülikooliga, olla üks filiaal. Ma ei näe sel mingit mõtet.

Samas ma küsin: mis teadus on arstiteadus? See on sümbioos erinevatest teadustest.

Sõjateadus on ses mõttes väga sarnane arstiteadusega. Sõjateaduses on samuti suur osa majandusel, juhtimisel, sotsioloogial ja psühholoogial. Kuid oma eesmärgilt on sõjateadus arstiteadusega pöördvõrdeliselt vastupidine. Sõjateadusel on üks eesmärk – tappa.

Isegi kui kaitseväe eesmärk on luua mingisugune heidutus, siis sel on ainult üks eesmärk ja see on surm. See on destruktiivne erinevalt kõigist teistest teadusharudest. Sõjateaduse üks eesmärke on mõelda, kuidas oleks võimalikult efektiivne midagi hävitada. Me ei taha seda kasutada ja kui meie oponent teeb nii, nagu me soovime, siis me seda ka ei kasuta.

Sõjaväes määrab juhtimise stiili osaliselt käsuliin. Mida siin veel siis õppida on ning kus läheb piir käsuliini ja inimliku juhtimise vahel?

Vinni lasteaed ja sõjaväepataljon – nende juhtimises on põhimõtteliselt väga palju sarnaseid asju. Ma arvan, et geneetiliselt on need niisama sarnased kui inimene ja hiir, erinevust on nii 2,4 protsenti. Inimesekesksus ja pedagoogiline juhtimine on omal kohal ka kaitseväes.

Lihtsalt kaitseväes valmistutakse selleks, et juhtimine peab käima väga kiirete otsuste alusel. Jällegi – otsus võib tähendada kellegi surma. Vinni lasteaias sellist asja ei juhtu.

Enamiku ajast me ei sõdi. Õppustel käitume rahulikult, pidades silmas kõiki normatiive. Aga see kõik on valmistumine ülikiirete otsuste tegemiseks ja kõik annaksid endale sealjuures aru, et iga otsus võib tähendada millegi hävitamist.

See on oluliselt teist moodi kui ärimaailmas, kus võib öelda, et mõtleme veel ühe päeva. Ega muidugi aktsiaturul saa ka väga pikalt viivitada. Aga siiski – kaotused seal on tunduvalt teistsugused kui sõjaväelises juhtimises. Kui sa sõjalises juhtimises kahtled ja viivitad, võid kaotada hulga inimelusid.

Missiooniveteranid on tihtilugu üsna katkised inimesed. Kuidas te näete, et neid inimesi võiks Eestis aidata, ja kus on siin arenguruumi?

Mida me katkise all mõistame? Ma arvan, et neil inimestel, kes tulevad missioonidelt tagasi katkisena, on juba enne missioonile minekut palju mõrasid sees. Mis tahes muu elukogemus missioonikogemuse asemel oleks neid täpselt samamoodi katki teinud. Olen selles päris kindel.

Kas peaksime nendega rohkem tegelema? Ma ei ole selles ka kindel. Lugesin USA uuringuid, mis ütlevad, et võib-olla kõikide nende katkiste inimestega väga palju ei tohikski tegeleda, sest see tsirkuleerib nende probleeme.

Ma ei ole psühholoog ja ei saa neid asju nii kindlalt väita. Tulin kuu aega tagasi Poolast, kus oli sel teemal konverents. Näiteks Poolal on tegevmissiooni kogemus juba 1950. aastatest saati. Nemad ei ole missioonijärgse sotsiaal-psühholoogilise toetuse poolest meist kuidagi erinevad.

Ma ei usu, et me oleksime oma missiooniveteranide toetamise poolest kehvas seisus. Kindlasti mitte kehvemas kui muud liitlasriigid. Kõike saab arendada, aga puudu ei ole praegu midagi.

Kas Eestil peaks olema õhu- ja tankivägi?

Meil on õhuvägi. Selle ülesandeks on kontrollida ja koordineerida õhuruumi ning peamiselt liitlaste lennuvahendeid.

Ma arvan, et see peab olema – siin ei ole mingit küsimust! Me peaksime oma õhuruumi vähemalt sel moel ise kontrollima. Ja õhuvägi kas või sellepärast, et meie kaitsevägedel oleks võimalik liitlaste tõeliste õhuvägedega mingit koostööd teha.

Aga tankivägi?

Tankivägi pole muud kui üks maaväe osa, üksus oleks õigem öelda. Kas neid on vaja? Nüüd läheb ägedaks! Mulle meeldivad tankid hirmsal kombel! Kui oleks võimalik osta tanke, ma ostaks rohkem.

Aga kas meil selleks on rahakotis raha?

Ah, ma ei tea täpselt. Aga mõne asja asemel ostaksin mina küll tanke.

Mis teist pärast selle õppeasutuse ülema positsioonilt lahkumist saab?

Ei tea. Päris tõsiselt ei tea. Võib-olla sama, mis kolonel Ermusest (kolonel Aarne Ermus on KVÜÕA eelmine ülem – MH), ta läks hoopis reservi. Ohvitserid, kes mingisugusel ametikohal järgmisele ja järgmisele jõuavad, ei saa ju kõik saada kaitseväe juhatajaks.

Selle pärast on kaitseväes teatud eluaastate täitumisel võimalus astuda kõrvale, minna rahvamajandusse või ükskõik kuhu. Nii võib minuga ka juhtuda. Mina ei tee praegu mingisuguseid plaane, mis saab pärast seda ametit – absoluutselt ei tea. 


CV

• Tänavu 17. detsembril tähistab kolonel Martin He­rem 40. sünnipäeva.

• Ta on 1992. aastal lõpetanud Järvakandi keskkooli, õppinud Eesti Riigikaitse Akadeemias, Balti Kaitsekolledžis ning läbinud kõrgemad riigikaitsekursused.

• Kolonel Herem oli 2008–2012 Kirde kaitseringkonna ülem.

• Enne KVÜÕA ülema ametisse asumist töötas kooli eelmise ülema, Aarne Ermuse asetäitjana.

• Martin Herem armastab joosta, 42 kilomeetri kaupa. Kui palju maratone läbi on tehtud, ei soostunud ta kokku lugema.

• Vabal ajal meeldib Here­mi­le vibu lasta ja ajalugu uurida, täpsemalt metsavendluse teemasid.

• Viimane raamat, mis sai läbi loetud, oli Andrus Kivirähki «Lood II», öökapilt leiab ajakirja Sõdur ning sülearvuti tööasjadega.

• Heremite peres kasvab kolm last: Sander (21), Sandra (16) ja Eeva-Lotta (10).