Professor Peipsi äärest naasis kalavetele

Tõnu Lehtsaar ülikooli raamatukogu ees. Foto: Kristjan Teedema

Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar muretseb eestlaste isamaameelsuse murenemise pärast ja kutsub elavalt arutlema, kas me soovime tõesti Euroopa Liidus lahustuda.

Mis kala, kui suure ja kus te viimati õnge otsa saite?

Kaks haugi 11. mail Omedu jõel – kilose ja 2,4-kilose. Noorema pojaga koos püüdsime lisaks paar kilo viidikaid.

Mis neist kaladest sai?

Fileerisin mõlemad haugid ja panin süvakülma.

Kus on teie lemmikpüügi­kohad?

Põhilised on Emajõgi ja Peipsi järv, aga väga meeldib mulle käia Kalli jõel ja Kalli järvel Emajõe Suursoos.

Mis on kalastamine? Mõned nimetavad seda haiguseks.

Eks ta või ka haiguseks kujuneda. Mulle tähendab kalapüük palju: vaheldust, üksiolemise viisi, aga ka teatud suhtlemisviisi teiste inimestega. Kalastamises on ilmselt kirge ja midagi väga looduslähedast. Praegune varakevadine loodus on ju võrratu.

Kuna mu vanemad on pärit Peipsi äärest Kasepää külast, siis on see lisaks tagasipöördumine lapsepõlve. Mu elus on olnud paarikümneaastane paus, kus ma eriti kalal ei käinud – kodu rajamine, teadustöö ja muud asjad. Olen tagasi õigel teel.

Kui tegin teile ettepaneku portreeintervjuuks, vastasite: edeva inimesena olen muidugi nõus. Kas kristlasele pole edevus patt?

Minu arust on ebaausus patt. Asjade nimetamine õigete nimedega pole patt.

Mis on mehe kolm tähtsaimat omadust?

Tarkus, otsustusvõime ja tundlikkus.

Aga naise?

Soojus ja arukus.

Teie põhiaine Tartu Ülikoolis on religioonipsühholoogia, kuid õpetate doktorantidele üle ülikooli inglise keeles ka retoorikat. Te pikkivat oma loenguisse meisterlikult näitlikke, tihti lõbusaid detaile, mis aitavad kuulajaid peos hoida. On see oskus teile sünniga kaasa antud või kätte õpitud, kodus harjutatud?

Õpitavad on vaid üksikud võtted. Mulle on loeng happe­ning, mille ma kujundan koos oma kuulajatega. Valmistan ette vaid sisu.

Hoos on kaks avalikku debatti: halastussurm ja homoabielud. Keeleteadlane Urmas Sutrop märkis, et homoabielude vastu kogutud 30 000 allkirja on rakendatud populismivankri ette, ja kõrvutas seda ajaloost tuntud juudivihkamisega – kui elu pole piisavalt hea, tuleb leida üles süüdlane ja teda karistada. Kas teie olete ka allkirja andnud?

Allkirju on antud 38 000. Mina pole küll allkirja andnud, kuid olen kampaaniale toetust avaldanud. Näha püsiväärtuslikes hoiakutes populismi või vaenlase otsimist on minu lugupeetud kolleegist liigne lihtsustamine.

Muidugi võib keegi püüda kampaaniat populistlikel kaalutlustel ära kasutada. Juhin aga tähelepanu, et meil on sõna ja südametunnistuse vabadus. Ma ei tea teist sotsiaalset liikumist või ettevõtmist, mis oleks kogunud nii palju toetusallkirju. Seda võib sõimata, aga jääb faktiks, et homokooselude registreerimine pole suurele osale Eesti elanikest vastuvõetav.

Põhiküsimus pole suhte varanduslikus reguleerimises, sest ka praegused seadused lasevad reguleerida kõik varanduslikud tehingud. Põhiküsimus on selles, et legaalne staatus tahetakse anda eluviisile, mis on paljudele loomuvastane, amoraalne, vastuvõetamatu.

Miks teile traditsioonilise abielu kaitsmine nii tähtis on?

Sest ma usun meie põhiseadusse, mis ütleb, et perekond on rahva jätkusuutlikkuse ja ühiskonna püsimise alus. See on tervemõistuslik käsitlus.

Kui meie ideaal on rahva ja keele püsimine, siis tehtagu mulle palun selgeks, kuidas soosib jätkusuutlikkust ja kultuuri püsimist homokooselu.

Kas halastussurma tohib seadusega lubada?

Minu arvates ei. 1980. aastate alguses õppisin vaimuhaiglas patopsühholoogiat ja professor Jüri Saarma ütles: kui arsti või kellegi teise kätte antakse õigus otsustada elu ja surma üle, muutuks arstiks olemise ja ka inimeseks olemise eetiline tähendus.

Kas sellise otsuse tegemise võib siis jätta surmamineja enda kätte?

Isegi ta enda kätte mitte. Mida saame teha, on pingutada valu leevendamiseks ja inimese hoidmiseks. Inimese elus hoidmine võib tunduda mõttetu ja kulukas, aga on minu meelest moraalselt õige.

Ehk tegeleme praegu hoo­pis pseudoprobleemidega? Mis on teie meelest Eesti ühiskonna tähtsaim küsimus?

Arutelu vajaks usk Eesti riiki. Otsida tuleks Eesti riigi ja eestlaseks olemise mõtet. Mina olen aru saanud, et meil on kolm võimalust: kas Euroopa ühendriigid, iseseisev rahvusvabariik või oblast Venemaa koosseisus. Ilmselt oleme kõik üht meelt, et oblast olla me ei taha.

Samas väljendab meie suur euroihalus minu meelest seda, et me ei usu, et saame ise riigina hakkama. Kakskümmend aastat tagasi uskusime, aga enam ei usu. Kui riik lahustub mingis üldisemas moodustises, peame ümber defineerima terve rea kategooriaid: kes on eesti rahvas, mis on eesti kultuur, kas me peaksime haarama relva ... mille kaitseks siis – Brüsseli ülemvõimu kaitseks?

Olen mures patriotismi, isamaalisuse mõranemise pärast. Kui miski pole väärtuslik või me selle väärtusse ei usu, pole põhjust selle nimel pingutada või ohvreid tuua. Tundub, et praegu on ülimad mugavus ja heaolu, aga nende nimel poleks inimesed nõus surema. Selge siht puudub.

Hiljuti allkirjastasid luteri ja õigeusu kirik ühisavalduse. Kas sellised märgid tähendavad, et varsti hakkavad kirikud massiliselt ühte heitma, sest usklikke jääb vähemaks ja muud ei jää üle?

Sellised asjad võivad juhtuda, aga mitte seepärast, et kirikute liikmeskond kahaneb, vaid seepärast, et ühised kristlikud väärtused hakkavad, vähemalt lääne ühiskonnas, vastanduma liberaal-sekulaarsetele väärtustele. Sellises olukorras on loomulik, et hakatakse rohkem ühte hoidma.

Paljud inimesed leiavad tee kirikusse, kui neil on rasked ajad. Kas eestlaste kirikuleigus näitab, et elame ikkagi kaunis hästi?

Kui vaatame Vanas Testamendis kirjeldatud iisraeli rahva ajalugu, näeme samuti, et heaoluajad olid usust ja jumalast taganemise ajad. Psühholoogiliselt öeldakse, et mida rohkem on inimese elus kriise, millele pole seletust, seda rohkem otsib ta üleloomulikke seletusi ja pöördub jumala poole raskustega, mis käivad üle jõu.

Teil on kolm poega. Mis on olnud juhtmõte nende kasvatamisel?

Usalda last. Jäta talle valikute tegemise õigus koos teadmisega, et ta vastutab oma valiku eest. Aita tal valikut teha, kui ta ise ei oska. Peamine on mõistev ja lugupidav suhtumine.

Te olevat osav kokkaja, aga teie eriline kirg on seljanka. Kus ja millal väljaspool kodu sõite viimati õiget seljankat?

Väga hea seljanka on Tartus Atlantise restoranis. Aga parim seljanka, mida olen saanud, oli nõukogude ajal Tartu raudteejaama restoranis.

Mu kadunud ema oli väga hea kokk, kuid seljankat õpetas mind kümmekond aastat tagasi tegema jurist Peeter Randmäe. Printsiip on lihtne: seitset sorti liha, mida rohkem liha, seda parem, ja absoluutselt kõik, mis supi sisse läheb, tuleb enne läbi praadida.


CV

• Sündis 1960. aasta 2. mail Tartus.

• Lõpetas 1978. aastal Tartu 7. keskkooli, 1983. aastal Tartu ülikooli psühholoogiaosakonna. 1990. aastal kaitses TÜs pedagoogikakandidaadi kraadi ja 1999. aastal Amsterdami ülikoolis filosoofiadoktori kraadi.

• Täiendas end aastail 1991–1992 USAs Louisville`i baptistlikus teoloogilises seminaris ja 1994. aastal Tartu kõrgemas usuteaduslikus seminaris.

• 1983. aastal alustas tööd TÜ tööstuspsühholoogia labori nooremteadurina, 1986. aastal rakenduspsühholoogia labori juhatajana. Aastail 1991–2000 oli TÜ usuteaduskonna dotsent, 2001–2003 usuteaduskonna dekaan, 2003–2005 TÜ õppeprorektor ning 2007. aastal pool aastat rektori kohusetäitja. 2000. aastast oli TÜ praktilise usuteaduse professor, 2008. aastast on religioonipsühholoogia professor.

• 1994–1995 oli külalisprofessor Fort Worthi baptistlikus teoloogiaakadeemias USAs, külalisloenguid pidanud veel paljudes kõrgkoolides.

• On Tartu Kolgata baptisti­koguduse juhatuse esimees ja jutlustaja.

• Abielus, 27-aastase Henri, 25-aastase Lauri ja 15-aastase Arno isa.

Arvamus

Tähti Lehtsaar
Abikaasa, baptistikiriku muusikajuht

Tõnu on optimistlik ja rõõmus inimene, kes ka probleemide juures leiab üles head küljed ja ütleb: tegelikult on ju kõik hästi. Ta ei unusta kunagi inimesi tänada ja see tuleb tal alati loomulikult välja. Tõnu ei talu ebaõiglust, on põhimõttekindel ja ootab seda ka teistelt.

Ta on kiire mõtleja, otsustaja ja toimetaja. Mõnikord, kui teised ei tule tema tempoga kaasa, võib ta muutuda pisut kärsituks.

Isana on ta pidanud tähtsaks olla lastele alati olemas, kui nad tahavad temaga rääkida, tema käest midagi küsida. Kui lapsed olid väiksemad, eks tal tuli reeglite paikasaamiseks vahel ka veidi häält tõsta, aga vandesõnad pole üle tema huulte tulnud.

Riho Altnurme
TÜ usuteaduskonna dekaan

Õppejõuna on Tõnu Lehtsaar alati väga lihtne. Ta valdab väga hästi kõnekunsti ja püüab kõike lahti seletada.

Tema loengutel valitseb mõnus õhkkond, ta oskab loenguid hästi ilmestada naljakate lugude ja isiklike detailidega. Ehk on just selline atmosfäär vahel tudengeid ära petnud, sest tema eksamitel on olnud üsna palju läbikukkumisi.

Tõnu Lehtsaarele on täiesti võõras intriigi punumine, keerutamine. Ta ütleb oma seisukoha selgelt välja ja sallib teistsuguseid seisukohti. Seepärast on temaga lihtne asju ajada. Samas on tema tarkus jätta isiklik seisukoht välja ütlemata, kui on näha, et sellest sünnib otsekonflikt.