Väike jalutuskäik ühest laternast teiseni

Kõige tähtsam on huvi kellegi või millegi vastu, ütleb Helvi Jürisson ning seisatab ja kuulab suure huviga Raekoja platsil õhtul kell kuus kõlavat kellamängu. Foto: Kristjan Teedema

Mälestused on nagu laternad pimedal tänaval – lähed tulest tuleni, vaatad piiratud valgusesõõris ringi ja sukeldud taas pimedusse. Nii võtab Helvi Jürisson kokku oma lasteraamatu «Peegliplika» ja teeb selleski jutuajamises retke ühest laternast teiseni.

Käite tihti teatris ja kontsertidel, loete. Mõni on teie eas kõiges pettunud ja kibestunud, istub hoopis kodus.

Sain uue raamatu sisukorra valmis ja hakkasin jälle väljas käima. Mul oli kole gripp, väsimus vaevab senimaani, ei julge tilka veinigi võtta. Kas olen inimestes pettunud? Tegelikult vist ei ole, ma pole neist eeldanud midagi sellist, mida neist ei saa eeldada.

Töötasin aastaid arstina, aga ka arst ei loe inimest nagu raamatut. Patsiendi ja arsti suhtlus pole tavaline suhtlus. Patsient ju ikka poeb mingil määral arstile, sest ta on hädas. Inimene, kes on patsiendi taga, ei tarvitse üldse välja tulla.

Lähedasi sõpru on mul vähe. Aga lävimine ja kontakti saamine on mul küll kerge tulema. Pidingi suhtlema. Kui tööle hakkasin, oli tuberkuloosi palju ja surmale määratuid väga palju. Alles oli tulnud esimene ravim selle tõve vastu ja patsientidele oli vaja sisendada, et ravimit tuleb korralikult võtta, et siiski on lootust.

Teie luuletustes on palju üksindust, miks te armastusest peaaegu üldse ei kirjutanud?

Mul pole oma luuletused peas. Juhtub, et kuulen laulu ja sõnad oleksid nagu tuttavad.

Tuntud lauluks saanud «Mägra maja», mis 1970. aastate alguses ajakirjas Pioneer ilmudes suure pahanduse tekitas, ikka mäletate?

Väga palju pahandust ei olnud, välja mind ei kutsutud, sest ma polnud parteis. Jaan Kross ütles, et sind võib välja kutsuda ainult majavalitsus.

Oma mõju «Mägra majal» muidugi oli. Kui sai juba piiri taha sõita, hakkasin ka avaldusi andma. Öeldi ära, andsin uue. Lõpuks öeldi ausalt: sõitke, teie ees on lahti suur Nõukogude Liit, aga ärge kapriikidest, isegi mitte Bulgaariast, unistage. Hiljem sain ikkagi Bulgaariasse ja ka Mongooliasse.

Miks te ikkagi armastusest ei kirjutanud?  

Mu teine abielu ei olnud õnnestunud, lõpuks osutus mu mees alkohoolikuks. Ja mul ei olnud kõrvalsuhteid, et oleks olnud põhjust armastusest kirjutada. Kuigi olen olnud koolist saati selline tüüp, kes siiski peab kogu aeg armunud olema. Aga see oli kõik justkui varjatud.

Uues raamatus on ka armastusluuletusi.

Millal arstitöö ja lõputute koduste naistetööde kõrvalt kirjutasite?

Peale selle ka tõlkisin kohutavalt palju. Kirjutasin luuletusi peaasjalikult valves olles, kirjutamise juures oli mul suitsetamine automaatne ja valves sain tossata, palju tahtsin. Kodus oli mees suitsetamise peale vihane, nagu armukade kohe.

Tõlkimine käis nii, et tulin töölt, sõin, magasin tunni ja hakkasin pihta, sest tööd olid tähtajalised. Pidin juurde teenima, mu mehel oli ka varem perekond, tema palgast läks pool alimentideks. Minu palk läks meie juures elanud ämmale, et toita viit inimest. Ainult kuupileti raha sain oma palgast.

Nii tõlkisingi kogu aeg. Tol ajal elasid kirjanikud hästi, lasteraamatu tiraaž oli ju 60 000. Oleksin ühe oma raamatu eest saanud osta väikse Moskvitši. Esimene kord ei uskunud oma silmi, kui seda summat nägin!

Ja nüüd?

Noh, kui viitsiks tõlkida proosat, kriminulle näiteks ... Loen ise nii, et esmalt väärt raamat ja siis unejutuks kriminull. Väga tähtis on huvi. Huvi on see, mis annab elule sisu ja rikkuse. Kui suudad töötada sellel alal, mis sind sügavalt huvitab, on see tohutu õnn. Kirjutamine ongi mu huvi, ma pole iial tundnud, et see on leivatöö.

Olin lapsena tihti haige, lastearst oli meie perekonnatuttav ja mulle sisendati, et sinustki saab arst. Tegelikult tõmbas mind füüsika, mis on senimaani mu tohutu armastus.

Loen koguteost «Universum» muudkui uuesti. Annelinnas on nii valge, ma ei näe üldse taevast. Keilas lasin õhtul koera õue pissile ja vahtisin seni taevast, kuni nägin mõnd liikuvat satelliiti.

Igatsete Keila järele?

Siin on see võlu, et ma ei pea kütma, kuigi kütsin täitsa hea meelega. Ainuke asi majaga oli see, et reisida oli keeruline. Sain siiski reisida, maksin naabrile, tema küttis.

Kui Olev suri, helistas mulle esimene abikaasa Andrei, kes oli 1973. aastal Nõukogude Liidust emigreerunud. Ta helistas veel ja veel, kutsus külla. Kõigepealt saime 1996. aastal Kopenhaagenis kokku ja me justkui polekski lahus olnud.

Miks te lahku läksite?

Abiellusime 1953. aasta suvel, Andrei sõitis varsti Moskvasse, ta käis veel konservatooriumis. Sain suunamise Moskvasse, oktoobris jõudsin sinna.  Ja aasta alguses jäin rasedaks.

Elasime majas, mis oli säilinud Moskva põlemisest 19. sajandi algusest, kui Napoleon selles linnas käis. Maja oli maasse vajunud, aknast paistsid vaid jalad. Vannituba – oh, midagi sellist ei olnud, kojas oli külmaveekraan, kõik hallitas. Oli mingi ühiskemps, õudne!

Sain aru, et laps ei tule kõne alla. Aga siis nägin unes, ja see uni kordus, et on talv ja metsast tuleb valge kasukaga paariaastane poiss. Kui Peeter oli paariaastane, saingi talle valge kasuka ja mõtlesin – ongi nii. Pärast seda und oli asi otsustatud. Andrei oli šokis, ta küsis, kuidas, nii ei saa. Ütlesin: ei saagi, pean minema ja sa jätad mu maha.

Ta tuli minuga, tõi minu ja Peetri sünnitusmajast ära. Nädala pärast läks ta tagasi, hakkasin siin tööd otsima. Andrei vanemad kirjutasid mulle, et kui leian korteri, siis nad tuleksid siia ja aitaksid mul tööl käia. Aga see oli tol ajal lootusetu: Stalin oli just surnud, mitte midagi ei olnud, ainult hirm ja õudus oli. Hakkasin oma tundeid välja kirjutama.

Millest unistate?

Olen alati suur unistaja olnud. Tahan olla elule lahti ja tunnetada, et kõik siin ilmas on hingestatud.

Abielu alguses, kui kõik oli veel hästi, istusime Oleviga esimesse ettejuhtuvasse bussi, mis sõitis Paidesse. Läksime Mäo ristis maha, mõtlesime Tartusse sõita. Midagi seal ehitati, olid tellised ja suur pigi- või tõrvaloik. Äkki nägime loigus linnu pead, see liigutas! Olev koukis linnu välja, üle tee oli töökoda, läksime sinna – neil meestel on ju bensiini. Tõrv tuli linnu pealt kergesti maha, lind ei rabelenud üldse. Üks mees teatas puhast lindu vaadates: «See ju põldlõoke.» Olev ütles: «Lenda!», lind tegi vurr! ja kadus.

Läksime tagasi võileibu mugima. Korraga olime samasuguste lindude parvest ümbritsetud, neid oli väga palju, nad olid meie ümber tiirutades täiesti vakka. Siis tegid nad vurr! ja olidki läinud. No mis te ütlete?

Arvamus

Peeter Volkonski

Poeg

Vist ikka on nii, et ema muretseb mu pärast. Kui ta on näinud mind unes väiksena või kui kaardid on talle midagi öelnud, siis ema helistab ja olengi haige. Ta paneb väga täpselt kaarte.

Kasvamise ajast ei mäleta ma pikki monolooge. Mul olid vanematega, ka kadunud isaga, rohkem muud jutud. Ema võttis mind vahel oma ringkonda, meil käisid külas Ellen Niit ja Jaan Kross. Käisime Debora Vaarandil ja Juhan Smuulil külas, Smuul kinkis mulle Sigulda kepi.

Ema on kõbusus ise, ta käib pea iga pühapäev mul külas. Ta vaatab kõik etendused ära, räägime nendest. Mõned asjad, mida muuta ei saa, laseb ema endast lihtsalt mööda, ta ei registreerigi neid.

Siiri Sisask

Sõber

Avastasin Juuru raamatukogus Helvi luulekogud, need nagu helisesid. Väga sobis mulle ka Helvi mõttelaad. Helistasingi Peeter Volkonskile ja palusin ta ema telefoninumbrit, et küsida luba luuletuste viisistamiseks. Peeter saatiski mulle visiitkaardi mobiilile, nii sain minagi «Emme» numbri.

Helvist kõnelebki kõige paremini ta looming, mis ongi just tema, ta mõtted ja ehe olemus. Ma vist ei tea kedagi teist nii avara silmavaatega inimest.
-------------------------------------------------

CV

• Sündinud 5. oktoobril 1928 Tallinnas, isa oli maainsener.

• Õppinud Tallinna Lenderi tütarlaste gümnaasiumis, lõpetanud Tallinna 8. keskkooli (1947) ja Tartu ülikooli arstiteaduskonna kopsuhaiguste erialal (1953).

• Töötanud Moskvas Stalini rajooni tuberkuloosidispanseris (1953–1954), Nõmme tuberkuloosidispanseris ja Tallinna vabariiklikus tuberkuloosidispanseris tuberkuloosiarstina ning Keila polikliinikus pulmonoloogina.

• Esimesed luuletused ilmusid ajakirjas Looming detsembris 1956. Avaldanud seitse luulekogu suurtele ja tosin lasteraamatut. Tõlkinud bulgaaria, prantsuse, vene ja valgevene keelest.

• Abielust helilooja Andrei Volkonskiga poeg Peeter Volkonski ning abielust graafiku ja pedagoogi Olev Soansiga tütar Kerttu Soans-Tammisto.