Hea õpetaja kuulab ja peegeldab

Täna lõpetab programmi Noored Kooli viies lend. Foto: Silver Kommusaar

Annika Laanpere on noor õpetaja eesti keele ja kirjanduse Lüllemäe põhikoolis. Noored Kooli 4. lennu lõpetajana leiab ta, et suhtelmisoskoolitus on tema väljaõppes olnud hindamatu väärtusega, sest õpetaja ja õpilase omavaheline suhe tagab klassis turvatunde ning tulemusliku õppimise.

Kas Teil on mingid kindlad võtted, mida teadlikult kasutate, kui on vaja end klassis kehtestada? Millised need on?

Enda kehtestamiseks olukorras, kus õpilane käitub ebakohaselt, proovin kasutada võtet, mida suhtlemispsühholoogias nimetatakse kolmeosaliseks mina-teateks: kirjeldan õpilase käitumist, annan talle teada, kuidas see mulle mõjub ning milliseid tundeid see minus tekitab. Lisan ka ootused edaspidise käitumise suhtes. See on muidugi lihtsustatud skeem. Tegelikkuses on tulemusliku kehtestamise tarvis vaja vastastikkust austust õpetaja ja õpilaste vahel, selle tekkimine on aga pikem protsess.

Milliseid enesekehtestamise, suhtlemise ja konflikti lahendamise oskusi on Noored Kooli programmis õpituist kõige enam vaja läinud?

Oskustest isegi tähtsamad on tõekspidamised – need annavad siiruse ja eheduse, ilma milleta kaotavad tehnilised oskused mõtte. Kõik algab aktsepteerimisest ja mõistmisest. Mulle ei pruugi sobida see, kuidas teine osapool on valinud käituda, aga see ei tähenda, et ma teda inimesena ei väärtusta.

Koolis töötades saab pidevalt praktiseerida oskust näha ebakohase käitumise taga positiivseid kavatsusi. Päevagi ei möödu aktiivse kuulamise tehnikaid kasutamata, otsimaks rahulolematuse tagant välja tegelikud täitmata vajadused. Konfliktiolukordades on kõige vajalikum nii iseenda kui teiste tunnete jahutamise oskus. Olulisim on teisele osapoolele teada anda, et ma mõistan tema tundeid ja seisukohti, isegi kui ma ei saa tema käitumist aktsepteerida.

Millistes olukordades olete tundnud, et oleks vaja olnud rohkem suhtlemistreeningut ja/või konfliktilahendamise oskusi?

Väärtuskonfliktide lahendamine on endiselt üsna väljakutsuv ülesanne, sest situatsioonid, kus põrkuvad sügavalt juurdunud tõekspidamised ja hoiakud, tekitavad väga tugevaid negatiivseid emotsioone. Rasked on olukorrad, kus tuleb sellises konfliktis osaleda vahendaja-rollis – kui läbirääkimiste käigus selgub, et konflikti algpõhjus on ühe või teise poole uskumustes, mida ühe vestlusega loomulikult ei muuda, võib tekkida lootusetus, et lahendust polegi. Veel raskem on endal väärtuskonflikti osalisena säilitada empaatiline suhtumine ja koostöine suhtlemisviis.

Äkki tooksite mõne näite ette tulnud situatsioonist, kus selle lahendamisel olid olulised just Teie kui õpetaja suhtlemisoskust puudutavad pädevused.

Neid lugusid juhtub tegelikult tihti, kus õpilane väljendab häälekalt oma negatiivset suhtumist kooli ja õpetajatesse, halvemal juhul paugutab uksi ja laseb mõne vängema sõna ka lendu. Üks valik oleks teda selle eest märkusega karistada. Teine võimalus on aktiivset kuulamsit kasutades teada saada, mis teda tegelikult häirib. Võib selguda, et õpilane on hoopis iseenda peale pahane, et ta halva hinde sai. Või on tal kõht tühi ja ta ei suuda õppimisele keskenduda.

Jättes tõsisemad konfliktsituatsioonid kõrvale - hiljuti keeldus üks õpilane kirjandustunnis osalemast loetud raamatu põhjal tehtavas rühmatöös. Andsin talle võimaluse tööleht individuaalselt täita, kuid see talle ka ei sobinud. Võimalikud alternatiivid: tunnitöö eest hinne kaks, märkus päevikusse ja õpetaja korraldustele allumatuse eest õpilane tunnist välja viskata või proovida teada saada, milles asi.

Rahulikult küsimusi esitades, vastamiseks aega andes ja tema tundeid peegeldades sain lõpuks teada, et tal oli raamat lugemata, rühmatöösse mitte panustada oli kaaslaste ees piinlik ja individuaalselt poleks ta seda tööd saanud ammugi teha.

Leppisime kokku, mis ajaks ta raamatu läbi loeb ja küsimustele iseseisvalt vastab ning rääkisime sellest, kuidas edaspidi niisugust olukorda vältida. Loodan, et selline lahendus toetab tema julgust edaspidi minuga otsekoheselt suhelda ka enda tegematajätmiste osas.

Õpetajatöö kätkeb endas ka palju suhtlemist kolleegidega ning vanematega. Milliseid kitsaskohti näete siin õpetajate suhtlemisoskuses?

Vanematega suhtlemisel on tegelikult enamasti vaja rakendada samu oskusi, mida õpilastegagi suheldes: kui õpetajal või koolil on probleem, tuleb ennast kehtestada; kui lapsevanemal on probleem, tuleb ta konfronteerumata ära kuulata ja proovida leida kõigi vajadusi rahuldav lahendus.

Suhtlus kolleegidega võidab kõige rohkem headest koostööoskustest – kuidas toimida meeskonnana, kus kõik tunnevad ennast olulisena, julgevad arvamust avaldada ja tahavad ühise eesmärgi nimel panustada.

Täiesti eraldi peaks õpetajakoolituse suhtlustreening keskenduma sellele, kuidas pidada efektiivseid koosolekuid – lahendustele orienteeritud mõtlemisviis, konstruktiivsete ettepanekute esitamine, kriitikale reageerimine, ühisele seisukohale jõudmine, selgete otsuste vastu võtmine, järgitava tegevuskava määramine jne.

***

Annika Laanpere: Kuna suhtlemisoskuste omandamine on pikaajaline protsess, mis vajab seniste harjumuste murdmist ja uute kinnistamist, on hädavajalik, et koolitus oleks võimalikult praktiline – teooriale lisaks palju harjutusi ja treeningut. Samamoodi nagu ainealase metoodika kasutamise oskust jälgib ainedidaktik regulaarsetes tunnivaatlustes, nii peaks tudengi suhtlemisoskuste arenemist ja õpetajatöös rakendamist jälgima suhtlemiskoolitaja, vaadeldes õppijat reaalsetes tunnisituatsioonides ning andes talle pärast tunnivaatlust juba konkreetsete oskuste osas tagasisidet.

Noored Kooli programmi raames tähendas suhtlemiskoolitus minu jaoks ennekõike Thomas Gordoni metoodikal põhineva «Õpetajate kooli» kursuse läbimist  Selle üldise tutvustuse leiab: http://www.sinamina.ee/opetajate-kool,
täpsema sisu kohta vaata:
http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/opetajate-kool/sessioonid-3/