Rootsi teadlane: laksuandmise peaks ka kodus keelama

Dotsent Emma Sorbring, kes andis eile avaliku loengu Tartu Ülikoolis, märkis, et lapsevanemad kipuvad võsukese internetikäitumise kontrollimisel tegelikku elu unarusse jätma. Foto: Kristjan Teedema

Dr Emma Sorbring on Rootsi West University dotsent, kes teab vastust küsimusele, kuidas kasvavad head lapsed ilma vitsata.

Kas teil on endal ka lapsi?

Jah, mul on tütar.

Seega uurite valdkonda, mida tunnete hästi. Olete uurinud laste füüsilist karistamist. Tuleb välja et Rootsis peaaegu ei esinegi füüsilist karistamist – kuidas see nii on kujunenud?

Meil on seadus (rootsi keeles Aga seadus – M.H.), mis keelab igasuguse füüsilise karistamise või alandava tegevuse. Seadus jõustus 1979, mis tähendab, et praegused lapsevanemad on juba üles kasvanud selle seaduse kaitse all ning nad käituvad oma lapsi kasvatades sama moodi nagu nende vanemad neid kasvatades.

Eestis on arutatud, kas ja miks võiksid õpetajad koolis õpilasi füüsiliselt karistada. Kuidas lahendada olukorda, kus lapsi tuleks korrale kutsuda, kuid füüsiliselt ei tohi karistada?

Kas lapsevanemad kodudes võivad endiselt lapsi füüsiliselt karistada?

Jah.

Seega kehtivad lastele ju kodus ja koolis erinevad reeglid. Rootsis aitab Aga seadus lastel mõista, et mind ei karistata kodus või koolis füüsiliselt. Kuid mulle määratakse seaduse järgi karistus, kui teen midagi väga-väga halba.

Ma olin aastate eest Itaalias lapsehoidja. Märkasin, et kui laps tegi pahandust, karjus ema lapsele: «Ära tee!» Kui laps ei lõpetanud, karjus ema veel kõvemini. Kui laps ikka ei lõpetanud, andis vanem laksu, ja alles siis lõpetas laps pahanduse tegemise.

Kui kehaline karistamine on ainus, mis last korrale kutsub, tähendab see, et laps saabki aru: nii kaua kuni mulle laksu ei anta, võin pahanduse tegemist jätkata – alles füüsiline karistamine on piir. Seega, kui tahate, et lapsed nii koolis kui kodus ilma füüsilise karistuse hirmuta käituda oskaksid, peaksite keelama kehalise karistamise ka kodudes.

Aga kas teie lapsevanemana ei ole mõni kord tundnud, et tahaks lapsele tema üleannetu käitumise eest vitsa anda?

Mitte kunagi. Ma räägin oma lapsega väga palju. Me  ei ole kunagi sattunud olukorda, kus laps käitub väga üleannetult. Lapse päeva pole mõtet üleorganiseerida nii, et lõpuks on ta üleväsinud ja tahab seda ülekoormust välja elada ning jonnib ja teeb tahtlikult pahandust.

Olete uurinud ka laste käitumist internetis ja vanemate kontrolli selle üle. Milliseid tulemusi uuringust esile tõstaksite?

Märkasime, et lapsevanemad muretsevad enam selliste asjade pärast, mida varem nii oluliseks ei peetud. Näiteks oluline muutus on toimunud laste seksuaalelu puudutavas. Lapsevanemad pööravad lapse seksuaalkäitumisele internetis suurt tähelepanu. Lapse online-seksuaalelu saab isegi nii suurt tähelepanu, et n-ö offline- ehk reaaleluline seksuaalelu jääb märkamata.

Tõele au andes peaks see aga teistpidi olema. Internetis ei saa sa rasedaks jääda või mõnd suguhaigust saada. Kuid kõik need asjad vajavad tähelepanu reaalelus.

Kui palju peaksid lapsevanemad kontrollima, mida laps internetis teeb?

Aastaid on räägitud, et kodune arvuti peaks olema mitte lapse toas, vaid näiteks elutoas või esikus, kus vanemad saavad üle õla kiigata, et näha ja küsida, mida laps veebis teeb.

Rootsis on aga üle 50 protsendi lastest internetis oma mobiilse vahendiga. Seega, mis kasu on arvuti panemisest elutuppa?!

Erinevates vanustes lastele tuleks internetis tegutsemisest rääkimisel läheneda erinevalt. Väikeste laste puhul tuleb lihtsalt öelda, mida lapsevanem lubab või ei luba teha. Võib näiteks paluda, et laps ei käiks internetis ajal, mil lapsevanemat kodus pole.

Vanemate laste puhul tasub põhjendada. Võin tuua näite, mis minu tütre puhul töötas. Kui sisestada otsingumootorisse mõni Rootsis väga levinud nimi nagu Ann Andreson, on tõenäosus, et sa just sinule huvi pakkuva inimese kohta midagi leiad, üsna väike.

Meil on aga Rootsi kohta väga haruldane perekonnanimi – Sorbring. Selle nimega on Rootsis üldse vist ainult seitse inimest. Seega tõenäosus, et otsingutulemus annab informatsiooni just sinu kohta, on väga suur. Sestap tasub olla väga ettevaatlik, mida enda kohta internetis avaldad.

Aga kas tõesti on vaja lapsi iga hinna eest kaitsta internetis leviva vägivaalla ja pornograafia eest – ühel või teisel moel puutuvad nad sellega elus ju mujalgi kokku?

Tõsi, puutuvad küll. Kuid internetis satuvad nad selle peale üha varem. Ja see on probleem. Meil oli üks uuring, kus palusime 16-17aastastel noortel rääkida internetikogemustest, mis mõjutasid nende elu. 120 loo hulgas oli kolm-neli, kus noored kirjeldasid, et internetis surfates olid sattunud lingile, mis kutsus vaatama «nunnut kiisut». Videos, mis avanes, näidati aga kassi julma  tapmist.

Kuigi sellest kogemusest oli möödas kaheksa-üheksa aastat, oli see nende jaoks olnud väga traumeeriv ning häirib neid siiani. Seega, mida varem lapsed sellist sisu näevad, seda häirivam see on. Vanemana seda kogedes, suudavad nad sellist sisu paremini mõtestada ning kogemusega toime tulla.   

Kuidas peaksid lapsevanemad osalema laste suhtlusvõrgustiku, näiteks Facebooki kasutamises?

Peaks otsima võimalusi, kuidas olla osa sellest. Näiteks lapsevanem küsib õhtul, kuidas koolis läks. Enamasti räägib siis laps, mis toimus tunnis. Aga tänapäeval on täiesti normaalne küsida, mis te koolis tegite, mis vahetunnis juhtus, mida põnevat sa täna internetis tegid, mis Facebookis nägid jne.
 

Dr Emma Sorbring

• Töötab dotsendina Rootsi West Universitys.

• Uurib lastekasvatamisega seonduvaid teemasid, lapse ja vanema suhteid ning laste internetikäitumist.

• Eile pidas ta avaliku loengu Tartu Ülikoolis lapse ja vanema käitumise mustritest eri kultuurides.