Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876334t1h0df4.jpg)
/nginx/o/2008/09/24/76994t1h44e0.jpg)
Jaak Aaviksoo, mida teadsite Riho Illakust selleks hommikuks, kui rektor Peeter Tulviste tuli 1994. aastal uut haldusprorektorit tutvustama, teie olite siis prorektor?
Illak oli Tartus kultuurijuhina tuntud juba perestroika ajal ja teda hinnati kui tegusat ja meiemeelset isikut. Illak oli tegija! Teda lähemalt tundmata kiitsin seepärast Tulviste otsust takka. Osalt ka omakasupüüdlikult, sest olin seda täitmata ametikohta ise juba liiga kaua lisakoormana kandnud.
Milline oli see ülikool, kuhu Tulviste Illaku kutsus?
Ülikool vajas uuenemist mitte ainult oma akadeemilises olemises, vaid ka majandamises. Viimast peeti isegi olulisemaks, eelkõige akadeemilise kogukonna poolt. Osati mõistetavad, ent üleminekuaegadele iseloomulikud vikerkaarevärvilised etteheited endisele haldusprorektorile Vello Peedimaale vajasid lunastamist ja sinisilmsed lootused täitmist.
Millised on Illaku teened Tartu Ülikooli ees?
Illak on vedanud rasket, ent hindamatut vankrit – hoolitsust ülikooli akadeemilise pere elukeskkonna eest. Ta on teinud seda parimas usus ja oskamises ning ma ei tea kedagi, kes oleks seda teinud suurema respektiga alma mater’i kui sügavama kultuurinähtuse suhtes.
Tema teenete materiaalset poolt on võimatu mitte märgata, tema klassikalise akadeemilise mõõtme nõrkust samuti mitte, ent tema panust laiema akadeemilise olemise võimaldamisse, üliõpilaselu edendamisse, spordielu tagamisse, kultuuriklubi olemisse, Gaudeamuste korraldamisse jne jne on jälle raske üle hinnata.
Tema lahkumine on ühe etapi lõpp – tehku järeltulijad paremini. 15 aastat on pikk aeg, tean seda omast käest!
Teie esimesest rektoriks kandideerimisest on paljudel meeles lubadus Illakust loobuda. Miks Illak jäi?
Ülikool oli veendunud, et haldusprorektori ametikohal (loe: kõigil senistel prorektoritel Peedimaa ja Illakuni välja) oli liiga palju (kontrollimatut) võimu. Lubasin seda muuta ja kaotada haldusprorektori ametikoha, võttes sisulise vastutuse endale (rektorile) ja jagades täidesaatvad ülesanded loodud haldus-, finants- ja administratsioonidirektori vahel. Nii sündiski.
On teil eales olnud kahtlusi, kas Illak töötab ülikooli parimatest huvidest lähtudes?
Tema isiksus otsib kõikvõimalikke lahendusi ja selles on tema tugevus, tema suutlikkus tagada oma otsingute läbipaistvus ja avalik ühisosa on kannatanud. Igasorti vaenajatest pole tal ka puudust olnud.
Mõned on väidetavasti suutnud ka kriminaaluurimise algatada ja kuuldavasti on mindki sellega seoses pealt kuulatud. Kui kuri oleks tõesti aset leidnud, ju oleks siis ka midagi lauale pandud.
Mõni seik, mis Illakut teie meelest kõige paremini iseloomustab?
Olen kord pidanud iseenda, Eesti ja ülikooli akadeemilistes asjades omamoodi selgusele jõudma, kui rektor Tulviste palus selgitada Illaku poolt 1994. aastal korraldatud ja Postimehe poolt vastustatud ülikooli tualettide renoveerimise asjakohasust.
Illak oli seadnud tähise, mida pidas ülikooli vääriliseks, ja see oli kallis.
Postimees tajus selles enda ülehindamist ülikooli poolt ja looritas otsuse korruptsioonikahtlusega. Ülikooli arvamus oli heitlik, ent realiseerus peatselt samaväärsete renoveerimiskavadega kõigis teaduskondades.
Minult nõuti aru ja kohe. Minu aru jäi tänases tarkuses kehvaks – lugesin kroone ja ruutmeetreid ja võrdlesin neid akadeemiliste palkadega ja nii edasi –, järeldus oli aga sedavõrd hambutu, et on endagi jaoks ununenud.
Meeles on aga Illaku sõnum: ülikool väärib parimat. President Meri lennujaama tualettide külastuseni jäi mitu aastat! Kultuur!