Tõnis Lukas: uue maja kriitikud ei tunne seda muuseumi

ERMi uus direktor Tõnis Lukas Toomemäel.

FOTO: Kristjan Teedema

Eesti Rahva Muuseumi direktoriks valitud Tõnis Lukas peab oma ametiaja tähtsaimaks ülesandeks täita Raadile ehitatav uus muuseumihoone niisuguse sisuga, mis veenaks kõiki, et selle ehitamine oli õige.

Kas nüüdseks on kokku lepitud, millal riigikogu liikmest Tõnis Lukasest saab ERMi direktor Tõnis Lukas?

Kindlasti ei juhtu see sellel aastal – mis ma ikka näärisokuks lähen, aasta lõpus on muuseumis juba rahulikumad ajad. Riigikogu töös on vaja mõned asjad ära lõpetada, keskkonnakomisjoni juhin ma kindlasti veel paar nädalat.

Kas Toompealt lahkuda on kahju?

No ei ole kahju, ma teen oma otsused ikkagi teadlikult ja olen kuidagi juba mõelnud end oma uude põnevasse rolli sisse. Sellega käib paratamatult kaasa senisest rollist väljumine.

Mis on see, mis uues ametis põnevust tõotab?

Kõigepealt tahaksin midagi suurt teha. See annab võib-olla edasi selle emotsiooni, millega ma muuseumisse lähen. Tean väga hästi, et muuseumi argipäevas on palju üksikuid ülesandeid, millega tuleb palehigis tegelda ja mis ei ole kõik väga loomingulised. Pean ära tegema ka selle bürokraatliku töö, mis kindlustab, et teised saaksid tegelda loominguga.

Et muuseumitöötajad saaksid keskenduda igapäevatööle, milleks on lähiaastatel väga suurel määral muuseumi uue hoone täitmine sisuga. Ettevalmistuste tegemine, et kui uus hoone valmib, oleksid näitused ja vaimsus selline, et eesti rahvas sinna tulnult kohe mõistab: jah, see pingutus oli seda väärt, Eesti Rahva Muuseum on koht, kus mõtestatakse eesti kultuuri ja Eesti tulevikku.

Muuseum peab olema nii hea, et kõiki veenda: uue muuseumihoone ehitamine oli õige. Selleks tuleb teha nüüd väga pikk spurt. Sellal kui ehitajad ehitavad, peavad muuseumitöötajad ette valmistama muuseumi täitmist sisuga, mina vastutan, et neil oleks selleks tingimused.

Direktor saab olla mitmel viisil: saab olla administraator ja sisusse sekkuja.

Olen ajaloolane, ma elan ka sisuliselt sisse, nagu elasin sisse siis, kui 1994. aastal tegime näitusemajas praeguseni olevat püsinäitust. Minu seisukohad sisulistes küsimustes aga ei hakka kindlasti domineerima. Mulle meeldib, kui igaüks saaks vabastada kogu oma energia, ja ma ei taha teiste initsiatiivi pärssida.

Mulle meeldib, kui minu ümber on inimesed, kes igaüks oma valdkonnas on minust targemad. Püüan iga inimest motiveerides pigistada kollektiivist välja võimalikult hea tulemuse.

Kas kollektiivis on vaja teha suuri muudatusi?

Muuseumil on ees nii suur pingutus, et meil on vaja jõudu juurde. Kõik inimesed, kes tahavad kaasa lüüa ja kellel on selleks sisemine laeng, peavad tööd jätkama.

Kas kunagine direktoriks olemine, ERMi Sõprade Seltsis kaasa löömine ja muuseumi nõukogusse kuulumine tähendab seda, et poliitikute puhul tavaks olevat sadat päeva ei ole sisseelamiseks vaja?

Ma ei tohigi seda sadat päeva võtta. Lähen kohe vastutama. Aga loomulikult ei tunne ma muuseumi igapäevas kõike. Kõigepealt hakkan kohtuma inimestega üksustes, mis kõik ei asu ju peamajas, vaid on eri kohtades Heimtalini välja.

Viin ennast nii palju kurssi, et mõne nädala pärast saan asuda töötajaid oma tegevusega toetama. Loomulikult olen kõigepealt õppija.

Mis on esimesed kolm pakilist ülesannet, millega uus direktor peab tegelema?

Võib-olla ma neid kõiki ei teagi. Pakilisi probleeme võib olla muuseumi ümbritsevas bürokraatlikus mehhanismis. Mina näen kõigepealt ülesannet innustada inimesi järjekordsele pingutusele, mis on seotud uue maja sisustamise ettevalmistusega.

Teiseks näen ma muuseumi teadustegevusest ülevaate saamist ja arutelu, kuidas saaks muuseumi teadusprojekte laiendada.

Kolmandaks on muuseumi uue perioodi arengukava rõhuasetuste arutamine ja võimalik muutmine.

Senisel direktoril Krista Arul möödus suur osa ametiajast projektikaustade keskel. Kuidas teile näib, kui palju ehitamine, mis on küll Riigi Kinnisvara ülesanne, teie tööajast ära võtab?

Võtab ikka. Nelja-aastane ehitustsükkel tähendab, et ehitajal võib tekkida palju probleeme, mida kõiki RKAS tehnilise tellijana ei lahenda. Hinnad võivad muutuda, ehitaja võib teha mitmesuguseid ettepanekuid. Et muuseumihoone valmiks muuseumiks sobivana ja muuseumipärasele kvaliteedile ei tehtaks järeleandmisi, selle eest seisab muuseumi kollektiiv. Selle eest vastutan mina. Seepärast peab olema kursis ka muuseumihoone ehitusega.

See kaua viimistletud projekt on kogu aeg olnud kriitikaobjekt, nii kuju kui ka asukoha või muude omaduste tõttu. Kas teie just sellist muuseumimaja tahtsitegi, mis nüüd tõenäoliselt ehitatakse?

Mina usun selle muuseumimaja võimalustesse ja töötan selle nimel, et see saaks ehitatud. Ma ei pöördu nende vaidluste juurde, kas projektivalik oli õige.

Oli ja on see teie lemmik?

Ma ei olnud komisjoni liige, seega kõiki esitatud töid läbi ei vaadanud. Oleksin kriitikuna liiga pinnapeale. Mulle tundub tollast diskussiooni meenutades, et ma ei oleks hääletanud selle projekti poolt, aga need vaidlused on lõppenud. Mul ei ole mingit indu naasta nende arutelude juurde.

Selle hoone ehitamise on valitsus otsustanud, mis tähendab, et Eesti Rahva Muuseum ei ole uue, täiesti oma kodu saamisele kunagi varem nii lähedal olnud. Ei ole õigustust targutamisele projektide üle, tuleb teostada see, mis on.

ERMil on seljataga üle sajandi pikkune ajalugu, aga paiguti tundub, et ERM on suurele osale Eesti inimestest kauge ja võõravõitu. Miks see nii on?

Seepärast, et võimalused kõiki endale külla kutsuda ei ole olnud väga suured. Muuseumi näitus on olnud kaunis väike ja väikses majas. Rahvale ebapiisavalt kättesaadav. Arvan teadvat, et rohkem kritiseerivad muuseumi uue hoone ehitust ja asukohta Tartus ikka need, kes ise ei ole muuseumi igapäevaga kursis ega ole ka näitustel käinud.

Kuna neid inimesi on palju, on ka arusaamatust palju. Kui uus hoone avatakse, on minu eesmärk luua sellised tingimused, et eesti rahva järgmised põlvkonnad kasvaksid koos Eesti Rahva Muuseumiga.

Millal te ise käisite viimati ERMis kui muuseumikülastaja ja mis mulje jäi?

Muuseumikülastajana mõni nädal tagasi. Vaatasin kõik näitused üle, et mõtteid koguda. Näitusemajast olen neil nädalatel läbi käinud päris tihti.

Kuna tunnen püsinäitust ülesseadmisest peale, ei oska ma nii väga hinnangut anda. Arvan, et see oli nendes oludes parim lahendus. Võib-olla keskendub see talurahvakultuurile rohkem, kui suuremas näituseruumis tarvilik oleks.

Pean vajalikuks uuendada püsinäitusi sagedamini, kui praeguse ekspositsiooniga on läinud.

Kas seda kuvandit, et ERM on eelkõige justkui käpikumuuseum, tuleks muuta ja kui, siis mil moel?

Eesti rahvakultuur on elav nähtus ja ERM peab olema ka elus kultuuri kodu, kus ühinevad vana ja uus. Kuvandist, et on käpikud ja õllekannud ja rahvariided, tuleks võib-olla välja murda ainult sellega, et mõtestada, milline on nende esemete roll olnud meie vaimse kultuuri kujunemises.

Eesti rahvusmõtte keskuseks kujunemine tähendab rohkem mõtestavat tegevust, esemete panemist ajalistesse seostesse. Siis muutub asi palju huvitavamaks.

Juhin aga tähelepanu, et olen kaugel arvamusest, et rahvariided on ainult rahvariided ja käpikud ainult käpikud. Mõelgem näiteks laulu- ja tantsupidude traditsioonile. Kui meil ei oleks nii ammendamatuid kogusid kihelkondade rahvariietest, poleks meil võimalik neile toetudes taastoota seda kuvandit ja värvikirevust ning meie laulu- ja tantsupidude vaimne traditsioon poleks nii jõuline, kui ta on praegu. Need seosed tuleb tugevasti välja tuua.

Mida te vastate nendele inimestele, kes kahtlustavad, et teie valimise taga oli poliitiline kokkulepe?

Oma kandideerimist arutasin ERMi inimeste ja abikaasa Liinaga. Kuni avalduse sisse viisin, ei teadnud minu kandideerimisest rohkem mitte keegi, seejärel teavitasin laiemat ringi. See on isiklik otsus, keegi ei ole mind mõjutanud. Mingeid poliitilisi juuri sellel otsusel ei ole.

Teiseks, komisjoni koosseis on väga väärikas ja täiesti neutraalne. Küsigem, kas komisjon oleks teinud teistsuguse otsuse, kui võimul oleksid sotsiaaldemokraadid. Mina arvan, et ei oleks. See on komisjoni alandav, kui räägitakse mingisugustest kokkulepetest.

Eks see ole senise poliitilise kultuuri taak.

Küllap on, aga omalt poolt tegin kõik selleks, et seda taaka ei oleks. Pigem oldi üllatunud minu kandideerimisest. Ma ei ole osalenud üheski kokkuleppes.

ERM on Tartule tähtis ja oleks loogiline, et selle direktor räägib kaasa ka Tartu elu kujundamisel. Kas sügisel kohalikel valimistel kandideerite?

See on õige, et ERM on Tartule tähtis ja muuseum peaks Tartu elus laiemalt kaasa rääkima. Muuseumi kuvand hakkab mõjutama kogu Raadi piirkonda, aga seoseid igapäevase linnaelu korraldusega on palju.

Ma ei ütle praegu ei ega jah. Ma ei mõtle sellele. Rumal oleks välistada. Ma ei ole kohaliku poliitika ees nii hirmul, et peaksin välistama volikogu liikmeks olemist. Valevagadust ei ole vaja vanduda. Aga praegu olen mõtetega ERMi juures ja kohalikele valimistele ei mõtle.

Mida teeb vaba kodanik Vaba Isamaalise Kodaniku ridades järgmistel parlamendivalimistel, on ilmselt vara küsida?

Ei-ei, ma ei tahaks seda kuidagi kommenteerida. Siin on mitu tundmatut. Ma ei tahaks ei ütelda, aga ma ei keskendu praegu millelegi muule kui ERMi teemadele, olen otsustanud selle ametiperioodi pühendada muuseumi ehitamisele ja muuseumi täitmisele sisuga.

Kindlasti ei ole minu eesmärk saada kahe aasta pärast parlamendiliikmeks. Kindlasti tahan ERMi juhtida uue maja avamise ajal ja ka pärast avamist.

Mida peaks jõuluvana ERMile tänavu kinkima?

Tulevase uue maja võtme koopia.

Tagasi üles