Jaani kiriku tornikiivri karkass oli juba paika tõstetud ja vajalikud ettevalmistused selle tsinkplekiga ülelöömiseks tehtud. Oli 1999. aasta aprill.
Ulmeideede kohvik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Istusime koos kadunud kolleegi Herki Köbasega Postimehe kohvikus ning arutlesime selle üle, kuidas tsinkplekk on ikka kole materjal nii väärika kiriku katusele. Olin artikli tarvis vestelnud äsja kiriku taastajaga, kes tõdes, et jah, tsinkplekiga on tegemist rohkem ning vaskplekk on ilusam, kuid vaskplekk-katus läheks umbes 300 000 krooni kallimaks.
Nii me siis Herkiga targutasime, et näe, Jaani kiriku taastamine maksab umbes 100 miljonit krooni, kuid vaskpleki tarbeks justkui tühist – tõsi, 1999. aastal polnud 300 000 krooni sugugi väike raha – summat ei leita.
Sealtsamast kohvikust sai tehtud kõne Tartu toonasele linnapeale Andrus Ansipile ja päritud, kas poleks siiski võimalik leida raha vaskplekiks. Ansip teatas seepeale, et tema teada olla tsinki vasele eelistatud ehitustehnilistel põhjustel, ning avaldas imestust, kui kuulis, et asi vaid raha taga.
Seepeale algatas Ansip ülemaalise korjanduskampaania, millest lõpuks laekus nii palju raha, et sai lisaks Jaani kiriku vasksele katuseplekile veel kirikukelladki osta.
Postimehe kohvikust sai alguse ka 2000. aastal ilmunud fotoalbum «Tartlased Tartust». Kunstnik Andrus Peegli ja kolleeg Herki Köbasega Tartu eluolu üle arutledes jõudsime tõdemuseni, et Tartu kohta pole enam ammu ilmunud pildiraamatut, mida oleks hea linna külalistele kinkida. Ja meie hinnangul oli hirmtore mõte luua see pildialbum linlaste endi tehtud piltidest. Et millisena tartlased ise Tartut näevad. Sündis Tartu Postimehe mitu kuud väldanud fotovõistlus, mille parimad pildid jõudsidki kaante vahele.
Kuid Postimehe kohvik on olnud koht, kus lisaks teoks saanud ideedele on paberile pandud ka ulmelisi, mis erinevatel põhjustel elluviimiseni ei jõudnud. Kahjuks.
Suurepärase ideedegeneraatori Köbasega sai kohvikus palju kordi hellitatud mõtet teha läbi Mark Twaini raamatukangelase Huckleberry Finni teekond mööda Mississippi jõge. Jõudsime plaanipidamisega nii kaugele, et püüdsime ühendust saada National Geographicu eestlasest toimetaja Priit Vesilinnuga, uurimaks, mis NG meie mõttest ka arvaks.
Kui mööda Mississippit parvetamine oli tõeline ulme, siis õige vähe jäi meil hea sõbra Villu Päärtiga puudu sellest, et ellu viia plaan jõuda esimeste inimestena pikamaasuusatamise sarja Worldloppeti masteriks ühe aasta sees. Reeglite kohaselt tähendanuks see kümnel maratonil osalemist, kusjuures üks neist tulnuks läbida teisel kontinendil.
Mõistagi Postimehe kohvikus detailselt paika pandud graafiku järgi pidanuks me ära käima Austraalias ja kolme kuu jooksul pea igal nädalavahetusel kuskil Euroopas maratoni sõitma. Kuigi nii Worldloppeti kui Eesti suusaliidu tookordsetele juhtidele idee meeldis, jäi see siiski selliseks toredaks, üheks suureks mõtteks, mis sündinud Postimehe punastest tellistest keldrikohvikus.