Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Nostalgia on hea, aga muuseumis ei taha elada

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Supilinna kiige ehitamisega oli palju jama, aga nii tore, et see on, kiidab supilinlane ja Supilinna seltsi üks eest­vedajaid Aliis Liin. Külakiik on Kartuli tänava platsil, kus on homme Supilinna päevade kese. | FOTO: Margus Ansu

Kappi teate? küsib Aliis Liin Herne poe juures, kus plangu küljes on kapp kirjaga «Tänavaraamatukogu». Sellega oli üksvahe igavene jama, sest raamatuid viidi ära rohkem, kui supilinlased neid sinna panna jõudsid. Igaüks võib raamatu laenata, igaüks võib raamatuid kappi tuua. Selle mõtles välja ja tegi ära Oskar Post, Härma gümnaasiumi õpilane.

«Saiasahvrit teate?» küsib Liin mõne hetke pärast. See sai hoo sisse avatud hoovide päevalt, mis sellel aastal on Supilinna päevade kavas pühapäeval. Hea võimalus näha, kuidas Supilinnas elu käib.

Aliis Liin on olnud Supilinna seltsi tegus liige viimased viisteist aastat, umbes sama kaua kui ta on Supilinnas elanud.

Te siis ei ole sünnilt supilinlane, ikka isehakanud?

Isehakanud, olen sündinud Tallinnas. Tulin Tartusse ülikooli, õnnestus jääda Tartusse ja selle üle on väga hea meel. Supilinna sattusin pooljuhuslikult. Arvan, et võis olla aasta 2000.

Käisin korterit otsimas Näituse tänaval vanas majas, aga olid mingid omandivaidlused. Maakler pakkus, et Supilinnas on üks korter, mis veel pole müügis, aga ta tahaks näidata. Vaatasin ühest aknast välja, vaatasin teisest aknast välja. Keerasin ringi ja ütlesin, et kui siin mingeid probleeme ei ole, siis selle ostan.

Maakler näis jahmunud, et kas küsite ka midagi. Kas ikka terve mõistuse juures? Aga see sobis. Korter on Herne tänavas kolmandal korrusel.

Selle 16 aasta jooksul on Supilinnas toimunud suur nihe lagunenud agulist ihaldatud elupaigaks, mille elu ka kogukond aktiivselt mõjutab. Kuidas seda nihet tajute?

Võime ju taga igatseda vanu aegu, sellist aguliromantikat. Ilmselt ka väga suur osa nendest, kes on Supilinna kolinud oma teadliku elu jooksul, on mingist romantikast tulenevalt selle otsuse teinud, aga samas on igal pool see protsess, et toimub muutumine ja gentrifikatsioon (allakäinud linnaosa taasväärtustamine – toim).

Ei saa eeldada, et Supilinnas on teisiti ja siin saab vana säilitada. Ega me muuseumis ka elada ei tahaks. See on paratamatu, kuigi see mõnikord meile kõigile nii väga ei meeldi – mõned uued majad, mõned kinnised koridoriuksed, valve all aiad. Aga iga asi, mis ei arene, peab surema.

Kuidas Supilinn vastu võttis?

Hästi. Ma ei tundnud seda kogukonda. Aga oli väga selgelt see aeg, kui tuli väga palju minusuguseid inimesi ja kohe varsti hakkasime tegema Supilinna päevi, sündis Supilinna selts. Ei mäleta, et probleemi oleks olnud. Tartu on ikkagi avatud uutele inimestele.

Siin oli igasuguseid inimesi. Öösiti oli täiesti tavaline, et midagi toksiti või põletati lõkkes varastatud kaablit, sest Emex ei võtnud seda koos isoleeriga vastu.

Kas seltsis on eestvedajad pigem põliselanikud või uued tulijad?

Enamasti siiski need, kes on mujalt tulnud.

Ausalt öelda, kui seltsi loodi ja esimesi Supilinna päevi plaaniti, ei olnud see tüüpiline kodukandiliikumine koduümbruse korrastamiseks, ei olnud rehitsemise klubi.

Seltsi lõid need, kes Supilinna väärtustasid. Seejuures ei pidanud nad tingimata Supilinnas elama. Kuid need, kes kokku tulid, arvasid, et Supilinn kui selline on väärtus Tartu ja Eesti jaoks, üldse üks lahe koht, ning nad olid valmis end sellega siduma.

15 aastaga on see muutunud rohkem linnaosa­põhiseks.

Meie käest aeg-ajalt küsitakse, kas tahaksime linnaosa haldamise ülesannet enda peale võtta. Oleme öelnud, et ei taha, sest meil ei ole seda soovi, selleks on teistsugused inimesed.

Meil käib kõik juhtumipõhiselt. Kui keegi meie hulgast on valmis midagi tegema ja selle juhtimise enda peale võtma, siis seda selts teeb.

Mõni näide?

Kiik.

Näib lihtne.

Parasjagu hull näide. Ikka tükk tööd: on vaja projekti, materjal kokku ajada, lõpuks kasutusluba. On vaja kõik need inimesed kokku ajada, kes ehitama hakkavad. Meil oli Tarmo Lillo, kes ütles, et teeme. Tulime kaasa ja tegime.

Heiki Valgu juhtimisel jõudis kümme aastat tagasi kaante vahele Supilinna mälestustekogumik, oleme konverentse korraldanud.

Päikesekell sai samal viisil üles. Kalev Koppel oli see, kes eest vedas.

Supilinna sissesõidul olid  kaotsi läinud tähistused, mis pandi esimesteks Supilinna päevadeks. Ülli Reimets ütles, et teeme uued. Taotles raha, tellija pani üles. Kõik asjad käivad nii.

Samal viisil sai Riku kuju (Supilinna kuulus koer – toim).

Alari Ilves tegi sel talvel Supilinna tiigile 400-meetrise uisuraja. Nii ilus jää. Läks ja tegi.

Kuidas erinevad sünnipärased supilinlased uutest tulijatest?

Võibolla nemad on veel vabameelsemad selles, et aeg muutub. Uuemad supilinlased küsivad ehk isegi rohkem, miks Supilinn ei ole selline, kuhu kolisin, ja miks ta muutub.

Ehitatakse uusi maju, on pandud siledamat asfalti, kanalisatsiooni on veetud. Kuidas see eluviisi muudab?

Oa tänav on siiani mülgas, mõned tänavad on ikka porised. Ega ei olegi nii väga palju muutunud. Me ei ole ka alati tahtnud, et muutuks. Mõnikord on need muudatused odavad lahendused, et paneme asfaldi. Siis ongi nii, et tuleb väike lennuväli. Meie küsime, et võibolla ristuvad tänavad võiksid olla sillutisega või vähemalt kõnniteedel munakiviriba ja haljastus. Need on kallimad lahendused, aga kui kohe ei saa, siis oleme öelnud, et ärge tehke, ootame, kuni saab.

Kõigi supilinlaste seas ei ole see alati populaarne mõte, sest lõpuks peab siis poriste jalgadega koju minema.

Pori ja botikud käivadki Supilinna juurde?

See mõte ei ole kõigi supilinlaste hulgas populaarne, aga ma arvan, et käivad küll, jah.

Kas keegi elab Supilinnas vastumeelselt ja pigem läheks Madruse tänavale?

Arvan küll ja nad ongi enamasti läinud. Supilinna vanade majade kinnisvarahinnad tõusid nii palju, et sai minna. Kui mina Supilinna tulin, oli veel tõene ütlemine, et nii väga kui mõned inimesed tahavad Supilinna elama tulla, niisama kirglikult mõned teised tahavad siit ära minna. Mulle tundub, et kes nii kirglikult on tahtnud, on suuremalt jaolt läinud ka.

Või ümber mõelnud?

Ma ei tea, see on väärtuste küsimus. Nii kergelt need ei muutu.

Supilinnas on majade küsimus tihtipeale väga terav olnud, võetakse maha, mida ei peaks, ehitatakse uus, nagu ei peaks või kuhu ei peaks. Kui tähtis selline maja küsimus Supilinna elus tegelikult on?

Nii üksikmaja kui avaliku ruumi küsimus kindlasti on. Kuidas on tänavaruum ja hoovid, see loobki supilinliku eluviisi. Inimesed kipuvad mõnes keskkonnas käituma teisiti kui teises. Keskkond loob meid päris palju.

Võibolla vanade majade lammutamine enam ei ole nii kriitiline, kehvas seisus majad on juba lammutatud või läbi õnne, no mis õnne, väga tublide inimeste tahtega korda saanud. Mõned väga head näited meil on.

Herne 34 oli üks väike maja, mida arendaja kangesti tahtis maha võtta. Leidus üks tubli noor pere, mees on puusepp ja tegi maja nii korda, et see on nagu nukumaja.

Herne 30 oli üks väga kurb lugu, kus omanik saagis läbi talad, et katus kukuks sisse ja saaks arendada. Midagi ei ole ju teha, kui omanik ise tahab rikkuda. Keegi meist ei uskunudki, et sellest enam asja saab. Aga tuli tubli mees – Märjamaalt, kui ma ei eksi –, tegi maja oma kätega koos naise ja tütrega korda. Just sellise hoiakuga pere, kes peaks Supilinnas elama. Läinud aastal sai see Supilinna parima maja tiitli.

Kas kaotsi läinud majade taastamine on hea mõte?

Ei ole vastu, ent ega me ei pea muuseumis ka elama. Ja mis hetke siis võtta? Supilinn on olnud kogu aeg väga dünaamiline. See on üks tema võlusid, et lastakse ehitada ja on loodud kooslus, et eri aegadel on midagi tehtud. Lepiku tänav on selles mõttes ebatüüpiline, ühe käekirjaga loodud ja meenutab pigem Karlovat.

Või teisipidi: hoovimajad, puukuurid, pesuköögid – sellised väikesed mahud on kaduvad?

Jah, keskkonna mõttes on isegi olulisem see, mis toimub maja ümber, mis on aias, mis sotsiaalsed suhted seal tekivad. Kas me muudame aiad parklateks või midagi muud.

Kaks kõige õnnetumat juhtumit, mida aiaga saab teha – teed parklaks või üleni muruks. Kummalgi juhul ei toimi see elava kooslusena, mis oleks hoopis põnevam.

Aga pesuköök – kes seda tänapäeval kasutab? Pigem tehakse see saunaks. Pesu peseb masin toanurgas.

Kas «Supilinna salaseltsi» filmist paistab tegelik Supilinn?

Arvan, et nad tabasid päris hästi linnaosa romantikat. Ma ei ole Supilinnas kunagi laps olnud. Arvan, et lastel on siiani tore, aga kahjuks üha vähem, sest neid poolavalikke kohti, kus mängida, jääb vähemaks.

Korrastatud ruum vist soosibki individualismi süvenemist.

Oleneb, kuidas ruumi korrastada. Kui oled teadlik, mis avalikus ruumis mida kaasa toob, kui võtteid oskuslikult kasutada, siis on võimalik mõndagi säilitada.

Üks, mida me 15 aastat tagasi teadsime ja nõudsime detailplaneeringusse, oli minu aia tagant kulgev põline jalgtee kruntide vahelt Marja tänavasse. Inimesed käivad sealtkaudu ja see on oluline. Linn, kurinahk, võõrandas krundid nii, et servituuti ei seadnud. Arvan, et teadlikult. Linnavalitsuses ju inimesed oskavad planeeringut lugeda, aga eks see mõjutas ostuhinda. Omanik nüüd ütleb, et mis see teda huvitab, et teised tahavad käia. Linn oleks pidanud selle eest hea seisma.

Kui palju tartlased käivad Supilinnas jalutamas, sest see on äge koht?

Professor Andres Metspalu just rääkis, kuidas ta käis Supilinnas jalutamas ... Ehk ikka käivad, aga palju üldse tänapäeva inimesed jalutavad. Ma ei usu, et see on siseturismi tippsihtkoht.

Kas võiks olla?

Muidugi võiks, aga see on valikute küsimus. Me ei hakka küll propagandat selleks tegema.

Aga pärnakale või soomlasele?

Meil on hea meel, kui tulevad. Me üldse nagu ei ponnista, elame rahulikult. Mõte on rahulikult elada sellises keskkonnas, kus me elada tahame. Me ei ole aktivistid. Meie juhtmõte on teha nii vähe kui võimalik, ja nii palju kui vajalik.

Teinekord vaatad uute linnaosaseltside sündi ja tohutut aktiivsust, tegevuskavad ja süsteemsus. Meil on kõigil muud tööd ja asjad. Ei taha tööd juurde teha endale.

Teete ju asjad ära ometigi?

See tuleb iseenesest. Mingi mõte tuleb, siis võtad ja teed. Planeeringud on meil suuresti Mart Hiobi kanda, see on tema ala. Ajaleht ilmub kord aastas. Korra aastas ikka suudad end kokku võtta. See on ju nii tore, kui ajaleht ilmub. Peab küll inimesi natuke taga ajama, aga kõik hea meelega panustavad.

Muud asjad ka teen siis, kui on uus tore mõte. Tänavu algatasin planguvärvimise. Ei ole ju palju vaja, küsid Vivacolorilt värvid ja küll saab (Emajõe 12, värvimine Supilinna lipuvärvidesse oli plaanitud eilseks – toim).

Kui palju rõõmu on kiigest, oli küll jama ja pidi inimesi kokku ajama. Aga nii tore, et see on.

Mõnikord tuleb keegi rääkima, et selts peaks tegema seda ja seda. Vastus on enamasti, et tore, palun tule hakka tegema. Ja mõned hakkavad ka.

Kas Supilinnas on midagi, millest on selgelt puudus?

Kõrts võiks olla. Võiks olla Marja tänava otsas jalgsild, võiks olla paatide randumissild, jõega rohkem sidet. Oa tänaval võiks olla lasteaed. Täpset arvu ma ei mäleta, aga Supilinnas on väga palju lapsi, seejuures paljudel noortel on palju lapsi.

Linnaosaseltse muudkui tekib, mis nõu teistele annaksite?

Kindlasti ei soovita ma meie mudelit. Inimestel on erinevaid motivaatoreid, miks teha mingit seltsi. Mõnel on kodus igav.  Meil ei ole vajadust õhtuti koos aega veeta. Mina ei tea, mis teistel vaja on. Igaüks peab ise leidma, milleks midagi teha.

Kui tahta nüüd täit emotsiooni, siis mida peaks Supilinna päevadest sisse hingama?

Oleneb, kes sa oled. Laupäeval on platsipäeval kiige juures palju lapsi ja on melu, õhtul on kontsert.

Pühapäevane avatud hoovide asi on hakanud päris hästi tööle, inimesed on külla kutsunud, müüke teinud. Kui tahta Supilinna näha, on pühapäev isegi parem.

Tagasi üles