Kuidas ma käisin Peipsi taga omasid vaatamas

Tõtt-öelda jutustan ma nüüd ära ühe väga isikliku loo. See räägib sellest, miks oli mul vaja teada, mis on saanud Loode-Venemaal asuvast eesti külast Antonovkast, kus kolm inimpõlve tagasi elas 30 peret. Ja sellest, mis on seal nüüd.

Tänavu kevadel suri mu 88-aastane tädi, ema vanem õde Zinaida Paddo.

Kui me koos sugulastega pärast peielauda ta albumeid lehitsesime, pudenesid sealt välja fotod, mis olid kleebitud paksule papile ning mille alläärelt võis leida Sankt Peterburgis tegutsenud fotograafi  Ed. Merkeli ja Luuga linna piltniku V. Zemljanski nime.

Olen terve elu teadnud, et osa mu emapoolsetest sugulastest elab Venemaal.

Mul ei olnud aga õrna aimu sellest, et minu täiesti tavalises suguvõsas on olnud inimesi, kel on olnud nii palju uhkust ja eneseteadvust, et nad on lasknud end üles pildistada juba tsaariaegsetes mainekates ateljeedes.

Mulle vaatasid vastu mehed, kel on seljas vestiga ülikond, kuuehõlma vahelt vilksatamas uurikett, ning jalas kingad, mille ninad on üle löödud lakknahaga. Ning naised, kes kannavad maani seelikut ja pitskraedega pluusi, kaelas kett ja rinnas rosett.

Ühe, hoolega silutud soenguga noore naise nägu on neil fotodel äravahetamiseni sarnane minu ema neiupõlveaja näoga. Kas tõesti vanaema Rosalie, keda ma lapsena vaevu mäletan?! Ja kes on ta kõrval, kas see on vanaisa August?

Vahtisin nende piltidega tõtt mitu nädalat, kuni ühel päeval seadistasin arvuti klaviatuuri vene tähestikule ümber ja alustasin kirja: «Здравствуй, дядя Леонард!»

Lapsepõlvest on mul meeles meie pere suured ettevõtmised, mil me istusime sugulastega Tallinnas Leningradi rongile ja tulime maha Gatšinas.  

Seal ootasime Luuga poole minevat rongi ning Luugas püüdsime peale saada kas kastiga veoautole või mahtuda bussi, mis sõitis mitu tundi mööda käänulisi metsavaheteid, kuni jõudis Antonovkasse, eesti külla. Seal oligi üles kasvanud minu ema koos kahe venna ja kahe õega.

Tänu neile reisidele teadsin ma, et kuigi mu ema õed, tädi Siina ja Adele, elavad ammu Eestis, on mul Venemaal veel kaks lähedast sugulast – onu Voldemar ja onu Leonard. Ning seda, et seal on elanud mu vanavanemad Rosalie ja August Raudsepp.

On raske põhjendada, miks jääb sugulastevaheline suhtlemine ühel päeval unarusse. Miks katkeb kirjavahetus ning miks ununevad saata hääd-uut-aastat-kaardid.

On raske seletada sedagi, kuidas ühelt tsaariaegselt ateljeefotolt vastu vaatava noore naise pilk paneb su tegutsema nii, et võtad ette asju, millele sa pole aastakümneid tõsiselt mõelnud.

Ühel ja teisel pool

Rosalie ja August Raudsepa viiest lapsest on praegu elus kaks. Need on minu ema, eile 82-aastaseks saanud Alviine Läets, kes elab Saaremaal, ning 76-aastane Leonard Raudsepp, kes elab teisel pool Peipsi järve.

Kuigi Rosalie ja Augusti lastel on kõigil järeltulijaid, ühed siin- ja teised sealpool piiri, tundsin mina, et kui jätan sel suvel Venemaale sõitmata, siis ei vii Raudseppade lapsi ja lapselapsi kokku enam keegi.

Vene viisa oli võimalik saada kümne päevaga.

15. augustil istun ma koos lähedastega autos ja sõidan vaatama onu Leonardit, keda ma ei ole näinud 40 aastat. Pärast Narvat peatume Slantsõs, kus elab Leonardi vanem tütar Zinaida Sertsova. Ta võtab oma lapsed samuti kaasa ja asub teejuhiks.

Mida lähemale me sihtpunktidele – Antonovkale ja Suur-Sabitsõle (vn k Большие Сабицы) – jõuame, seda sagedamini vilksatavad teepervedel kõrged palgihunnikud. Suurtest veoautodest jäänud roopad sunnivad kiirust vähendama.

Pärast kahetunnist sõitu teeme esimese peatuse Antonovkas. Meil on sinna järgmisel päeval niikuinii asja, sest plaanime külastada eesti surnuaeda ning külla minna Sonja Raudsepale. Sonja on üks kahest inimesest, kes praegu veel aastaringselt Antonovkas elab, ta on minu onu Voldemari lesk.

Mäletan uduselt tervet tarede rida, mis nüüd on puudu. Suure tee peale paistavad vaid kahe majapidamise katused.

Kahe kilomeetri pärast jõuame Suur-Sabitsõsse.

Onu Leonard kolis Antonovkast ära 50 aasta eest pärast seda, kui oli endale Suur-Sabitsõsse uhke tare ostnud. Selleski majas olen ma lapsena käinud ja seda peaksin ma mäletama. Aga ei mäleta.

Leonardi naise Liida tunnen juba eesaias ära näojoonte järgi, mis olen meelde jätnud oma ema vanu albumeid uurides.

Onu Leonardit õues ei paista, ta seisab eeskojas. Mulle on juba räägitud, et Leonard on pime ning et kahjuks ei saa arstid enam midagi teha.

Mina ise pean nüüd otsustama, millal ja mida ma oma onule ütlen, sest tema mind ei näe.

Kõik sumisevad ümberringi vene keeles.

«Tere, onu Leonard, mina olen Alviine tütar Aime! Kas sa mäletad mind?» ütlen minagi vene keeles. Leonard vaatab mulle otsa, surub tugevasti kätt, on väga vapper ega lase kuskiltki otsast välja paista, et ta on millegi poolest abitu.

Viis astet tuppa

Venemaa külades on majad ehitatud teistmoodi kui meil. Välisukse lävepakult tuleb kõigepealt viis trepiastet üles astuda ning alles siis jõuad maja põrandapinna kõrgusel asuvasse esikusse.

Liida on katnud trepi värvilise kaltsuvaibaga. Esiku akendel õitsevad pelargoonid. Vastasseina on kinnitatud ristpistes piltvaibad ja esikuseina äärde toodud pehme diivan ja kaks tugitooli. Kogu ülejäänud tee esikust tuppa on palistatud vaipadega. On nii ilus.

Ühel hetkel on kõik selge. Ma tean täpselt, et see kitsas pööningutrepp viib mitte lihtsalt pööningule, vaid ärklituppa, kus on kaks raudvoodit, mille päevatekkide alt paistavad maaniulatuva pitsiga linad.

Tean kindlasti, et käimla asub paremat kätt, lauta viiva ukse taga koridori lõpus ning et selles koridoris hoitakse solgiämbreid, kuhu tuleb valada näiteks nõudepesust tekkiv esimene paksem solk.

Köögiukse vahelt paistavad valgeks lubjatud soemüür ja pliit ning tilaga pott kätepesu jaoks, ma tean, on teises seinas.

Kui mikrolaineahi, valged külmkapid ja kiirkeedukann välja arvata, siis muid  muutusi ei näi viimased 40 aastat sellesse majapidamisse toonud olevat.

Tõsi, elumajaga kokku ehitatud ja sellest kaks korda avaram laut on tühi. Sealt leiab hange, vikateid, harke, rehasid, väikese ree ja kelgu ning puust lumelabida, aga ei lehma ega kitsesid. Ka ei kasvata Leonard enam jäneseid. Majapidamise pudulojusteks osutuvad kolm kana, kaks kassi ja koer.

Sült ja pulmad

Esimesena toob Liida lauale sülditaldrikud. Siis rosolje ja siis kartulisalati ja siis keedetud munad. Selgub, et tegelikult on meil kõigil kiire, kuna tunni aja pärast peame olema klubis, kus algab pidu, millega tähistatakse Suur-Sabitsõ küla päeva ning austatakse kaht kuldpulmapaari, kellest üks on Leonard ja Liida.

Ma ei jõua seda kõike ära imestada: me tuleme külla üle mitme aastakümne nii juhuslikult, kui veel tulla annab, ning satume kohale täpselt peoks, mil Leonardit ja Liidat austab terve küla!

Seni olen ma Leonardiga rääkinud vene keeles. Ja Leonard on mulle samuti vastanud vene keeles ning muu hulgas selgitanud, et kuna ta ei ole oma ema Rosalie surmast saadik ühtegi eestikeelset sõna kuulnud, siis tema enam eesti keelt ei räägi. Juba 32 aastat.

Küsin siis kavalusega. «А помнишь, Leonard, tere? Tere sa ju ikka tead?»

Leonard ei ehmugi. «Jah tere – seda ma ikka tean,» ütleb ta ja puhkeb naerma. Kolmel järgmisel päeval räägib ta nii minu kui mu lastega maha pikad eestikeelsed jutud.

Eesti keeles paneme paika ka salaplaani. Kui otsustame järgmisel päeval küla peale jalutama minna, haarab Leonard mul käest ja ütleb: «Kuule, too mulle poest pakk suitsu. Too Priimat! Aga too nii, et Liida ei näeks!»

Istun neil päevil kõik söögikorrad Leonardi kõrval. Nihutan tooli, kui ta lauale läheneb ning tõstan talle ette, mis ta soovib. Kui onu kahvliga mööda taldrikut kartulit taga ajab, aitan tal selle kinni püüda. Kui miski maha pudeneb, ulatan salvrätiku.

«Suur tänu!» ütleb Leonard iga kord eesti keeles.

Leonard talub oma pimedust väärikalt ja on raske ette kujutada, mida ta sisimas üle elab. Lõpuks, mil sugulased Eestist kohal on, ei näe tema neid ikkagi. Endiselt on tal istekoht pere kõige tähtsama inimesena aga laua otsas ja kui Leonard millestki rääkima hakkab, jäävad kõik teda kuulama.

Me ei ole tol nädalavahetusel Raudseppade peres ainsad külalised. Kohal on veel Leonardi noorem tütar Leena oma perega Peterburist ning lauas istuvad ka naabrid, kellega Leonard ja Liida on suhelnud kogu elu. Kui pühapäeva hommikul ei ole elektrit, astub läbi üks kohalik mees kohvi jooma, sest küllap ta teab, et Liidal on kannutäis vett ikka kuskil pliidiraual kuumaks aetud.

Raudsepad on Suur-Sabitsõs lugupeetud inimesed.

Ma joon neil söögikordadel koos oma onuga ära mitu rjumkatäit valget viina ja püüan meelde jätta tooste, mida ta klaasi tõstes ütleb.

«Te tegite väga õigesti, et tulite. Ma ei lootnud enam. Ma ei osanud seda uneski näha. Kui te ei oleks tulnud, oleksin ma arvanud, et kõik on surnud. Ma tänan teid südamest!» räägib Leonard.

Mina usun, et selle kohtumise korraldas mulle vanaema. Või õigemini – see oli tema silmavaade seal vanal fotol.

Vanaema Rosalie soovis päris kindlasti seda, et ta kaks järele-

jäänud last ja nende lapsed ning kõik ülejäänud lapselapsed nii Eestis kui ka Venemaal üksteist ei unustaks.

Kodus rullin lahti kingituse, mille onunaine Liida meile kaasa pakkis. Selles on kümme meetrit kaltsuvaipa! Sellesama mustri ja nendesamade värvidega, millega on Liida majapidamises palistatud kõik teed. Rullin ja rullin.
----------------------------------------------------------------

Peipsi taha rändamisest

• Eestlaste väljarännulaineid on olnud mitmeid ja väga erinevatesse paikadesse. Suur osa eestlasi on jäänud püsima Peipsi taha.

• Põhja-Tartumaalt arvatakse aastatel 1860 kuni 1870 olevat Taga-Peipsi aladele välja rännanud 600 perekonda. Enamasti lahkuti selleks, et saada maad.

• Kooliõpetaja Jüri Meomuttel on oma 1900. aastal ilmunud uurimuses kirjeldanud, kuidas ümberasujaist said kõigepealt rentnikud, kel tuli kuue aastaga tarvilised hooned valmis ehitada ning põllud ja heinamaad üles harida. Maad olid head ja need, kes tööd ja vaeva ei peljanud, said hästi hakkama.

• Taga-Peipsi aladele ümberasunud eestlased olid enamasti luteri usku ja nende kirik asus Luuga linnas.

• Eestlaste asunduste uurija August Nigol on 1918. aastal kirjutanud, et peale Luuga linna, kus elas 200 eestlast, oli selles maakonnas veel üheksa eesti asundust, millest suur osa oli tekkinud juba enne 1888. aastat. Antonovkas elas 30 eesti perekonda ja  tegutses eesti kool.

• Uurija Ilmar Arensi kirjutiste põhjal sai Taga-Peipsi eestlaste asundustele aastail 1917–1941 osaks enamasti üks saatus. Eestlasi ootas ees kulakuks kuulutamine ja küüditamine.