/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2014/08/26/3303519t1hb95a.jpg)
Venemaal viibimise kolmandal päeval läheme Antonovka lähistele metsa otsima surnuaeda, kus puhkavad kohalikud eestlased, ka minu ja onutütre Zinaida Sertsova vanavanemad ja vanavanavanemad.
Mitme põlve eestlaste lood lõpevad Antonovka paksus metsas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Me oleme tund aega üht metsa väljaveo teed pidi kõndinud ja lootuse peaaegu kaotanud. Onunaine Liida meenutab varasemaid aastaid ja ütleb, et ükskord nad eksisidki ära ning leidsid surnuaia üles alles tagasiteel – kogemata.
Ristid läbisegi kuusetüvedega, kõrgete sõnajalgade vahel koos erksavärviliste kunstlillepuntidega mõjuvad ebareaalselt. Kurb on see, et enamikul neist pole nimesid ega daatumeid.
Me võtame satelliidisüsteemilt asukoha koordinaadid ja salvestame telefoni. Need on 58 kraadi, 51 minutit ja 9 sekundit põhjalaiust ning 29 kraadi, 18 minutit ja 25,5 sekundit idapikkust.
/nginx/o/2024/09/13/16354496t1h78fa.jpg)
Minu ema Alviine Läetsa mälestuste järgi tegutses Antonovkas eesti kool kuni 1938. aastani. Siis viidi suur osa eesti meestest külast minema, sealhulgas kooli direktor.
Mu ema pidi järgmisel sügisel kooli minema, aga kuna eesti kool oli kinni pandud, tuli tal käima hakata Suur-Sabitsõ vene koolis, kus ta keelt oskamata istus tundides mitu kuud sõnagi lausumata.
1938. aastal küüditati ka mu vanaisa August Raudsepp. Üks me perekonna jutte kommenteerib seda äraviimist nii, et kuna Augustile meeldis kanda kriuksuga nahksaapaid, siis oli see piisav tunnistus kodanliku Eestiga seotuse kohta – ja muud põhjust polnud vajagi.
Vanaema Rosalie jäi viie väikse lapsega maha, kellest noorim, poeg Leonard – seesama onu Leonard, kellel ma külas käisin – oli kaheksakuune.
Juba varem, 1931. aastal jäeti valimisõigustest ilma, tunnistati kulakuks ja saadeti Antonovkast välja mu vanaema vanemad Samuel ja Kadri Luht. Nemad pidasid Leeda talu ja nende süüks sai palgatöö kasutamine.
Kõrge vanuse tõttu õnnestus neil tagasi koju pääseda ning saada maetud Antonovka lähedale eestlaste kalmistule.
Kirjavahetust Venemaa arhiividega ongi seni pidanud Leonard Raudsepa tütar Zinaida Sertsova, kel ei saanud olla õrna aimugi sellest, et ka mina, tema Eestis elav täditütar, parajasti esivanemate noorpõlvepilte uurin ja nende saatuse üle juurdlen.
Kui jõuame tagasi Antonovkasse, oleme rampväsinud.
Antonovkas elatakse praegu kolmes tares. Üks neist on kasutusel suvilana. Teises elab Oleg Mõškov, kes on minu vanaisa August Raudsepa õe Ida järeltulija, ning kolmandas mu onu Voldemari venelannast lesk, 82-aastane Sonja Raudsepp.
Onu Voldemari ehitatud tareke hakkab väljast juba lääpa vajuma, kuid seest on see tänu Sonjale ikka veel hubane, soe ja puhas.
Magamistoas jään silmitsema voodi kohale paigutatud pilte. Neid on seal paarkümmend, kõik enamasti noored ja kaunid inimesed või siis alles lapsed. Fotokollaaži keskele aukohale on Sonja pannud ühe koltuma kippuva pühadekaardi, millel eestikeelsed sõnad: hääd uut aastat!
Tunnen, kuidas silmad pilkuma hakkavad. Tõstan näo ette varjuks fotoaparaadi ja klõpsutan Sonja voodi peatsis üksteise otsa laotud nelja valget patja, mida katab pitsist loor.