1965. aasta 21. detsembri ööl puhkes Tartu ülikooli peahoones tulekahju. Õnnetuse põhjuseks olid ülekoormatud ja vananenud elektrijuhtmed, mis süttisid oma puukanalites tekkinud lühise tõttu.
Ülikooli põlengu öö
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
5200 ruutmeetrist hoone pinnast põles ära 900. Mitmes ruumis tegi oma hävitustöö kustutusvesi.
Ülikooli peahoone põlemist nägid paljud tartlased. Üks esimesi, kes öösel õnnetuskohale tormas, oli ülikooli kino- ja fotokabineti juhataja Eduard Sakk.
Ajaloolised pildid
Aastaid akadeemilise pere argi- ja pidupäevi jäädvustanud mees meenutab 35 aasta tagust vapustust: «Elasin Jaani kiriku taga Rüütli tänavas. Vastu hommikut, kella 5 paiku helistas mulle onutütar. Ta oli restorani Volga peakokk ja läks varakult tööle. Tema teataski: ülikool põleb. Unesegusena ei uskunud ma, et on mingi suur õnnetus. Arvasin, et keemiahoones on midagi lahti. Elektrisüsteem oli seal vana ja vilets. Ühtelugu läksid juhtmed kärssama.»
Sakk jooksis Ülikooli tänavale. Paaris aknas paremal pool ülikooli peahoone sambaid lõõmas tuli.
«Kiirustasin keemiahoonesse oma tööruumi. Haarasin käigupealt fotoaparaadi ja paar kassetti. Kui peahoone ette sain, oli tuli juba paisunud, kõik teise korruse parempoolsed aknad lõõmasid. Plõksisin paaniliselt siit ja sealt. Aparaadis oli nõrga tundlikkusega film ja vähe vabu kaadreid. Kassetidki said ruttu tühjaks. Miilitsad kõndisid ringi ja keelasid pealtvaatajatel õnnetust pildistada, tõmbasid filmi aparaadist välja. Pistsin oma fotoka põue,» kirjeldab Sakk .
Sakk meenutab järgnenud läbielamisi. Peahoone esisel olid tuletõrjeautod rivis, majja pumbati vett. Kuid äkki lõi ka sammastetagune valgeks. Aula põleb, karjatas süda sees. Fotomehe närv ei pidanud vastu. Ta tormas majja.
Fuajees kella all nägi Sakk edasi-tagasi kõndimas rektorit. Feodor Klement, pikk ja veidi vimmas mees, oli nüüd päris longu vajunud. Ülevalt ladises vett alla. Üle legendaarse peahoone kella jooksid veenired.
Sakk tormas aulasse. Kaks tuletõrjujat, üks saali ühes, teine teises otsas, sihtisid veejoaga tuld. Aga tuli ei teinud väljagi!
«Mul oli valusalt kahju meie ilusast aulast ja sellest, et mul polnud kaasas filmikaamerat. See seisis tööks ette valmistamata ja jõude keemiahoones kinokabinetis,» mäletab filmimees oma nördimust.
Eduard Sakk ei uskunud siis, et aula suudetakse restaureerida. «Arvasin, et aula kohale ehitatakse ehk sammassaal.»
Tartus polnud pikka redelit
Ülikooli peahoone lähedal, Rüütli ja Gildi nurgal, elab teinegi ülikooliga seotud mees, kes sai öösel põlengust teada.
Tullio Ilomets: «Mind äratas tütar tollel 21. detsembri ööl. Ta pidas kahtlaseks suitsupilvi ja tulekuma, mis oli Edasi (Postimehe) toimetuse maja tagant aimatav. Läksin välja. Ülikooli peahoone teise korruse akendel sihtisid tuletõrjujad veejugasid põlevasse majja.»
Füüsika-matemaatikateaduskonna dekaan Anatoli Mitt pidi pealt vaatama, kuidas tema kabinet ja füüsikalabor leegitsesid. Tartu tuletõrjujad suutsid dekanaadiruumidest leegid eemale pressida. Tuli aga liikus ikka edasi sinna, kuhu tahtis. Tema roaks langesid õigusteaduskonna raamatukogu ja kaks kateedrit oma ruumidega.
«Tuli vinnas ennast kolmandale korrusele, kus kahjustas professor Ariste soome-ugri kateedri teaduslikke kogusid. Leegid tõusid katuse alla ja pöördusid peahoone paremast tiivast aula kohale,» teab alati üksikasjadesse süvenev Ilomets.
Aulas oligi kurja tuletantsu kulminatsioon. Pooleteise sajandi vanuse hoone puust vahelaed, rõdud ja sambad toitsid tuld. Katus ja lagi aula kohal kukkusid sisse. Alla prantsatasid viis pronksist kroonlühtrit.
Tuli kippus ka peahoone vasakusse tiiba, üle ajaloo-keeleteaduskonna seminari raamatukogu läve. Kuid tuletõrjujad ja vesi olid selleks ajaks tema kuraasi juba maha jahutanud.
Ülikooli peahoone kodukell oli seisma jäänud kolmveerand neli. Tallinna tuletõrje jõudis appi kella seitsme paiku, kaasas pikk redel.
«Tuli oleks varakult kontrolli alla saadud, kui ka Tartu tuletõrje valduses oleks olnudpikk redel. Aga just mõni aeg enne ülikooli põlengut viidi see Tartust minema. Arvati, et siin madalate majade vahel pole sellega midagi teha,» on Ilomets tagantjärelegi nördinud.
Õnneks suudeti 21. detsembri keskhommikuks ülejäänud hoone päästa.