Liisi sündis sel kevadel raske haigusega. Ta ema Katrin ei soovi rääkida oma lapse haigusest, küll on ta nõus kõnelema sellest, kuidas kogemusnõustamine teda aitas. Pere privaatsuse huvides on ema ja lapse nimi muudetud.
Vahel on kurbus liiga suur
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kogemusnõustaja leiab su jaoks tõesti aega. Selles mõttes erineb temaga vestlus arsti ja õega aetud jutust palju,» alustab Katrin ja jätkab: «Kogemusnõustaja tuleb ja kuulab ära su mure ning suudab seletamatul kombel süstida usku, et kõik saab lõpuks korda.»
Niisugust inimest on vaja eelkõige sellepärast, et haige lapse vanemad ei pruugi oma emotsioonidega kohe toime tulla. Vahel ei saa ema ja isa omavahel rääkidagi, sest kurbus on nii suur. Ka ei taheta teineteist koormata. Ja on nii hea, kui siis ilmub välja keegi, põhimõtteliselt võõras inimene, kel ei ole sugugi kiire ja kes tõesti kuulab.
Katrin tunnistab, et esimest korda kogemusnõustaja Ethel Toomingasega kohtudes oli ta väga skeptiline. Kuid pärast teist kohtumist sai aru, et Ethel teab hästi, mida ta teeb ja mida räägib. Ta talus ära kõik mu paanikahood ja hirmud ning leidis just õiged sõnad, mida öelda. Katrinit võlus väga, kuidas Ethel rääkis oma isiklikest kogemustest. See süstis lootust, et kõik võib veel korda saada.
Kui haiglast kojupääsemine sõltus sellest, kas Katrini pere suudab kuskilt muretseda pulssoksümeetri ja aspiraatori, mida Liisi hooldamisel läheb iga päev vaja, asus Ethel asja uurima. Ta võttis ühendust lastefondiga.
«See oli tema algatus, me ise poleks iial selle peale tulnud, et niisuguse nurga alt abi küsida. Aga nagu Ethel mulle ütles: «Tuleb leida õige uks!»,» räägib Katrin. «Etheli abita oleksime kindlasti senimaani veel haiglas.»