Oktoobri algul tähistati taas õpetajate päeva. Nii ka minu koolis, Tartu Raatuse gümnaasiumis. Viimast korda kui gümnaasiumis, vähemalt lähitulevikku vaadates. Haridusreformi ratas pöörleb nüüd kogu Eestis ja ka Tartus. Kõik on läbi mõeldud, kõik on ratsionaalne, tulevikku suunatud ja mitmesuguse statistikaga kooskõlas.
Lühiajalises plaanis võib see isegi õige olla: praegu on meil probleemid ja lahendame need vähemalt korraks ära. Noor inimene saab koolitatud, ta saab kindla annuse teadmisi ja oskusi ning on seejärel valmis astuma järgmist sammu. Astuma ellu.
Nüüd tekibki küsimus, milline see samm on. Õigemini, kus ta selle sammu teeb. Kas siin Eestimaal või mujal. Maailm on suur ja lai, kuid samas nii lähedal. Miks ta peaks Eesti valima? Ja kui ta seab oma tulevikusammud mujale, siis miks ta peaks tagasi tulema. Kas tema juured on nii tugevad ja kutse siia tagasi tulla nii võimas, et ta otsustabki naasta.
Kas kogu aeg argitulekahju kustutavad vanemad on suutelised looma lapsele kodutunnet, et areneksid juured? Peale kodu veedab noor inimene kõige rohkem aega koolis. Siiani oli vähemalt enamikul võimalik teha seda kaheteistkümne aasta jooksul ühtede seinte vahel. See oli oaas vaid temale loodud maailmas, koht, kus tema oli A ja O. See oli teine kodu. Ja vastutus selle kodu eest tekkis varem keskkooli-, nüüd gümnaasiumiastmes.
Tänavuse sügise õpetajate päeva aktusel oli aulas viimane gümnaasiumiklass – andekad, rõõmsad, ilusad noored inimesed. Viimast korda said õpetajad kuulda nende andekat esinemist, südamest tulevaid tänusõnu. Järgmine aasta neid ja nendesuguseid enam ei ole. Üks ilus hetk õpetajate elus jälle vähem.
Igal aastal on mul au anda kooli vilistlaste nimel aasta õpetajale üle väike stipendium ja mälestusese, ehtne laste viiul. Selle mõte on öelda, et laps on kui viiul, mida õpetaja aastate jooksul häälde paneb ja õpetab mängima kooskõlas teiste pillidega. Häälestab eluks koos teiste inimestega, neid arvestades ja nendega üks olles.
Kui seda viiulit pidevalt ühest kohast teise kolitakse, on raske uskuda, et ta kannatada ei saa ning endiselt hääles püsib.
Haridusreformi otsuste tagajärgi saame tunda aastate pärast. Otsustajad on siis tõenäoliselt väga vanad ega mäleta päris täpselt, miks nad nii või teisiti tegid. Praegu ei ole meil küllaldaselt arste, sest kunagi otsustati, et arstiteaduskonda ei ole vaja vastu võtta rohkem kui 90 uut üliõpilast. Selle kunagise otsuse tagajärg on meil nüüd käes. Aga kes olid otsustajad?
Mida toob kaasa haridusreformi gümnaasiume lõhkuv otsus kahekümne või kahekümne viie aasta pärast?
Aga õpetajate pärast, eriti nende palga pärast, ma enam väga ei muretse. Sest varsti ei ole meil enam ka õpetajaid. Nii läks näiteks eelmisel aastal matemaatikaõpetajaks õppima vaid üks noor inimene. Kuna juurdekasv kahaneb, saavad olemasolevad küsida soovikohast palka.
Nii see läheb, kui lähtuda vaid ratsionaalsusest, pragmaatilisusest, efektiivsusest, mis tugineb statistikale.