Reet Mark: ekskremendid näitusel

, Tartu Kunstimuuseumi direktor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reet Mark
Reet Mark Foto: SCANPIX

Seda artiklit ajendas mind kirjutama Tartu kunstimuuseumis aset leidnud kohtumine Tartu ja Tartumaa gümnaasiumide kunstipedagoogidega, kus me arutlesime näituse «Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau!» üle.

Näitusel on põhieksponaatidena väljas Jaan Toomiku «15. mai – 1. juuni 1992», mille tegemisel on kasutatud ekskrementidega täidetud purke, Raul Meele «Apokriivalipud», mille moodustavad obstsöönse tekstiga kaetud sinimustvalged plagud, ja Kai Kaljo video «Luuser», kus kunstnik räägib oma vanusest, kaalust, palgast jms ning seda saadab vaatajate naer.

Lisaks nendele töödele on noorematelt kunstnikelt spetsiaalselt tellitud remake'id.

Õpetajate etteheide

Õpetajatega oli kohtumisel juttu kunsti piiridest, matkimisest, sündsusest, Eesti kunsti tasemest ja kohast maailmas, riigitruudusest – äge ja huvitav arutelu. Muretsema pani mind aga etteheide, miks muuseum on lubanud oma majja sellise provokatiivse näituse, selliseid muuseumis korraldada ei tohiks.

Kas mõtlemapanevaid näitusi ei tohi üldse korraldada või ei tohi neid muuseumis korraldada? Miks ei tohi näidata teoseid, mis kuuluvad muuseumide kogudesse (Meele «Apokriivad» on pärit Eesti ja Kaljo «Luuser» Tartu kunstimuuseumist)?

Tegemist on vaieldamatult Eesti nüüdisaegse kunsti klassikaks kujunenud, tõsi, kuraatori tahtel ka skandaalseimate (Toomik ja Meel) ning kõige enam välisnäitustel käinud töödega (Kaljo).

Kui kunstnik loob teose, mille järgi hakatakse defineerima kogu Eesti nüüdisaegset kunsti, siis on see sündmus. On iseasi, kui positiivne sündmus. Aga kui me hakkame oma kunstiajaloo olulistest, olgugi et võib-olla veidi piinlikuks kujunenud hetkedest mäletama ainult valikulisi asju, jõuame päris rappa.

Kuna 1992. aastal õnnestus Toomiku tööd näha isegi suhteliselt vähestel kunstiloolastel, siis võib kindlalt väita, et enamik selle teose kirujatest pole teost tegelikult näinud. Kas tõesti kedagi ei huvita, mida kunstnik sellega öelda tahtis?

Meid küll huvitas, seda enam, et teades Toomikut ennast ning tema teisi alati ääretult tugevaid, inimlikku ja isegi lüürilist allteksti kandvaid töid, tundus võimatuna, et ta on hakkama saanud ajuvaba ja vaatajat tahtlikult solvava teosega. Seepärast me selle töö eksponeerimisega nõus olimegi.

Me oleme alati väga tõsiselt suhtunud kunstimuuseumi, nagu iga teisegi muuseumi ühte põhifunktsiooni kogumise ja säilitamise kõrval – see on kasvatuslik funktsioon. Näidates meie kaasaegse kunsti klassikat, tahame õpetada vaatajaid sellest aru saama, seda mõistma.

Jättes ruumi kokkuhoiu tõttu kirjeldamata kunstniku isikliku tausta (teelahkmel olek, meditatsioonid, ateljee asukoht jpm), millest saab igaüks lugeda näituse kataloogist, võib lühidalt öelda, et Jaan Toomik tahtis selle tööga 1992. aastal näidata ka kunstnike traagilist olukorda.

Eesti riik oli alles taasloodud, kultuurkapital ei tegutsenud, kroon oli just rubla välja vahetanud, valiti esimest riigikogu. Sotsiaalseid garantiisid kunstnikele ei olnud (ei ole tänini), raha ei olnud ja süüa oli vähe, rääkimata maalitarvete, videokaamera või montaažilaua ostust. Nii ei jäänudki nagu muud üle kui luua teoseid iseenese väljaheidetest.

Kurbirooniline vihje oli antud ka Piero Manzonile, kes 40 aastat varem oligi oma väljaheiteid konserveerinud ja neid kunstikaupmehi irriteerides müügiks pakkunud. (Müüki need konservid lõpuks ka väga suure hinna eest jõudsid.)

Loomulikult kompis Too­mik tööd luues ka meie noorukese kaasaegse kunsti piire ja piltlikult öeldes alustas lõpust – seda tööd tänases päevas esimest korda vaadates ei mõjuks see ilmselt nii raputavalt. Seega on tegemist kunstiteosega, mis oli palju oma ajast ees ja kõnetab meid oma sotsiaalkriitilise tekstiga väga edukalt ka nüüd. Kui vaid šokeerivalt vormilt ümber lülituda sisule.

Tugev sotsiaalkriitika

Väga tugevat sotsiaalkriitikat kannavad ka Raul Meele 1995. aastal loodud «Apokriivalipud». Loomulikult polnud kunstniku eesmärk lippu mõnitada, vaid hoopis sügav mure riigis toimuva pärast.

Aastal 1995 oli ärastamine ja ärandamine täies hoos. Võttes teadlikult lipu kui ühe kõige pühama sümboli ning kirjutades sellele Peeter Sauterilt tellitud ja enda kohendatud väga vängete sõnadega teksti, tahtis kunstnik nii väljendada lihtsa, võib-olla ka pisut purjus töömehe sõnadega muret riigis toimuva üle.

Selle peaaegu kahekümne aasta jooksul on samal põhjusel vanduda tahtnud ilmselt meist igaüks. Neid sõnu lipule kirjutades sai kunstnik vajaliku tähelepanu.

Meel on kataloogis öelnud, et riigi lipp ei saa mingil juhul olla kuidagi puhtam kui teod, mida see riik teeb, ja iga oma riiki armastav inimene ütleb, kui ta näeb, et midagi on lahti. Selliseid julgeid inimesi peaks tänama.

Meele peale kaevanud inimesed ei tohiks enam imestada saksa rahva käitumise üle 1930. aastatel – et miks nad ometi midagi ei öelnud! Seega on ka see töö täiesti aktuaalne ja aegumatu praegugi.

Kai Kaljo «Luuser» on oma ürginimliku ning väga isikliku teemaga tekitanud märksa vähem poleemikat. Kuigi ka selle puhul on olnud arvamusi, et miks seda tööd saadetakse nii tihti välismaale, äkki seal arvatakse, et eestlased ongi kõik sellised luuserid.

Kõik need lood on kirja pandud näitusega «Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau!» kaasnevas kataloogis. Vahendatud on kunstnike endi mõtteid, tööde loomise tausta ja tookordset olukorda. Samuti on kataloogis artiklid noortelt remake'id teinud kunstnikelt ja kunstikriitikutelt.

Maailma ilge sisu

Näituse avakõnes kutsusin ma inimesi üles olema tolerantsem.

Esmapilgul šokeerivale teosele avatud meeltega lähenedes ja veidigi sellesse süvenedes võib üllatusega avastada, et sisu on seal täiesti olemas ning kokkuvõttes me muretseme kõik samade asjade pärast. Kunstnikud keeravad lihtsalt vinti üle, et selle maailma niigi ilge sisu seast end nähtavaks teha.

Loomulikult ei pea selline kunst kõigile meeldima. Ka mulle ei meeldi suur osa meie kaasaegsest kunstist. Ma lihtsalt ei armasta seda nii palju, nagu ma maalikunsti armastan, ja näituselt tahan saada naudisklevat head emotsiooni. Aga see on minu probleem.

Professionaalina saan ma aru, et kunst areneb ja muutub ning sellist väliselt ärritavat, poliitilist ning sotsiaalkriitikaga laetud kunsti naudib ja oskab hinnata palju inimesi. Sellist kunsti on samuti vaja. Ja professionaalidena me oskame ka loodetavasti vahet teha heal ja halval ning haridus annab oskuse aimata, mida kunstiks pidada, mida mitte. Usaldage siis natukenegi professionaale ja seda, mida muuseumid välja panevad.

Kaasaegset kunsti on alati mõnitatud, sõimatud ja isegi hävitada püütud, meenutagem impressioniste, van Goghi või Matisse´i ja Picassot. Kas poleks aeg lõpetada oma harimatuse kuulutamine seda sugugi häbenemata ning natukenegi süveneda asjadesse, mida – sellest mitte midagi teadmata – ainult sõimatakse.

Kõigi muude maailma asjade puhul me jääme ilmselt jänni, kuid kunsti on kunstimuuseum alati valmis seletama ja näitama. Nii klassikalist kui ka nüüdisaegset. Palun tulge ainult kohale.

Kunstifestivali Art Ist Kuku Nu Ut näitust «Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau!», mille kuraator on Rael Artel, saab Tartu kunstimuuseumi viltuses hoones (Raekoja plats 18) vaadata 18. novembrini.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles