Heljo Pikhof: vaja on poliitilist otsust

Foto: TPM

Kui Arno, reporterid sabas, haigemajja jõudis, oli streik juba alanud. Mida muud oligi oodata: kõik teadsid, et nõnda läheb, aga ükski riigiisa ei vaevunud vastutust võtma, asja meedikutega arutama.

Ega meie tervishoiuprobleemid ole üleöö tärganud: vananeva rahvastikuga ühiskonnas, kus arstiabivajadus aina kasvab, nõuab tervishoiu rahastamine ammuilma põhimõttelisi muudatusi, tulubaasi laiendamist. Ilma selleta ei ole süsteem jätkusuutlik; ilma selleta tuleks igale arstile-õele-põetajale, kes piirpingest hoolimata ei ole veel kodumaa mulda jalgadelt pühkinud, riputada rinda riiklik auraha.

Aiast ja aiaaugust

Lasknud vastuoludel streigiks lahvatada, räägib sotsiaalminister ja räägib peaminister siira silmavaatega sellest, et meedikute töötingimused ei olegi nende teha. Tõsi, enamik haiglaid on vormiliselt justkui eraõiguslikud, ent otsuste ja raha liikumise suhtes on nad poliitilise kontrolli all.

Võtkem lihtne näide. Haiglareformi ei taheta ellu viia ehk siis piirata kalli aparatuuriga võidurelvastumist juba selgi põhjusel, et valija kodu lähedalt haigla ärakaotamine oleks ebapopulaarne tegu.

Euroopas on üldjuhul miljoni inimese kohta üks korralik haigla, Eestis tahaks aga iga maakond, kus elab keskeltläbi 30 000 inimest, hoida käigus täispaketiga haigemaja. Kuidas valitsejad saaksidki sellele vastu vaielda, kui nad loodavad järgmisteltki valimistelt rohket häältesaaki?

Paraku on meil lauspoliitikale allutatud kogu sisuline töö ehk ka spetsialistitasand, mida välja kujunenud demokraatiaga riikides hoitakse poliitikast lahus.

End mitme töökoha vahel jagavatel tohtritel pole sageli enam jaksu võtta oma tööd kui arstikunsti, aga samas – ega ministrihärrad tule ju kohakaasluse alusel pimesoolt lõikama.

Just riik on see, kes peab vastutama tervishoiu arengu ja piisava rahastamise eest. Selle asemel käib aga hämamine teemal, kes on too müstiline tööandja – kas ministeerium, haigekassa või haiglate juhid –, kellega arstid ja õed peaksid läbi rääkima, et nad saaksid oma tööd rahuldavalt edasi teha.

Et tähelepanu asja olemuselt kõrvale juhtida, on välja kaevatud käputäie – küllap võõrsil tööl käivate – arstide muinasjutulised sissetulekud: rahvas peab ju teadma, kui ahned on tema tohtrid!  

Andrus Ansipi kaheksa peaministriaasta jooksul ei ole tervishoiuprobleemidega sisuliselt tegeldud ja arvata võib, et ajale vastu pidavat plaani süsteemi korrastamiseks ei ole lauasahtlist võtta: alles streigi kolmandal päeval lekitati meediasse pooltoores idee töötukassa raha ümberkantimisest haigushüvitiste tarvis.

Sama valitsus on õhutanud inimesi pooltõbisena tööl käima, sest esimeste haiguspäevade eest raha ei maksta, ja paari järgmise päeva haigushüvitis on tööandja lisakoormus. Aga käest lastud haigus nõuab ka tervishoiusüsteemilt suuremat pingutust.

Tummadele kõrvadele

Meedikud ei streigi kerge meelega: see on äärmuslik samm, mille on põhjustanud dialoogi puudumine ja tummadele kõrvadele rääkimine.

Poliitikutel on olnud küllalt aega streiki ära hoida. Pealegi on Hippokratese vande andnud inimesed vägagi vaoshoitud ja distsiplineeritud. Nad tahavad pisutki inimväärsemaid tingimusi nii patsientidele kui ka endile. Kujukas näide on perearstide ja -õdede käitumine. Nemad ei streigi, nemad teevad lihtsalt oma igapäevatööd: neli tundi perearst ja kolm tundi pereõde, mis on punktipealt nii palju, kui haigekassa neilt teenust ostab. Kas see sõnum jõuab pärale – ühiskonnale, otsustajatele?

Meie pealiskaudne aeg ei vaevu mõtlema, et arsti keskmise palga taga on töötamine mitmel töökohal; et tegelikult jääb arsti tunnitasu alla kutsekooli lõpetanud ehitaja omale ning isegi 20-protsendilise palgalisa korral oleksid Eesti arstide palgad Skandinaavia tohtrite omadest mitu korda väiksemad; et põetaja teenib ennastsalgava tööga enam-vähem alampalga ehk alla 300 euro kuus.

Ja kõigest hoolimata on meedikute palgatõus streigi seitsme teemanõudmise reas alles kuuendal kohal.

Esiotsa annab tervishoiutöötajate leebevõitu streik aimu üksnes sellest, mis võib juhtuda mõne aasta pärast, kui riik midagi ette ei võta: siis jääbki ära veerand vastuvõttudest, sest meil pole piisavalt arste ja õdesid.

Püha Graal

Kuna meedikute seitsme nõudmise hulgas on ka kujutlus Eesti tervishoiusüsteemist, pole sel nädalal kardetavasti lootustki streiki lõpetada. Nõnda siis on sotsiaalminister kutsunud osaliste kirju töörühma kokku järgmiseks esmaspäevaks.

Muu maailma streigikogemus näitab, et varem või hiljem leitakse mingi kompromiss. Paraku oleks see ajutine, pelgalt aukude lappimine – järgmise korrani. Plaani, mis paneks konkreetselt paika arstide ja kogu tervishoiusüsteemi põhiliste valupunktide lahendamise teed, päris üleöö ja surve all kokku saada ei ole kuigi võimalik. Peatähtis on kehtestada eriarstide töökoormuse ülempiirid ning inimlikud normid õdedele-hooldajatele.

Möödunud kuul algatasid sotsiaaldemokraadid riigikogus tervishoiu tulubaasi parandava eelnõu, et suurendada arstiabi kättesaadavust ja leida lisaraha meditsiinitöötajate palga tõusuks.

Ettepaneku kohaselt tuleb perearstiteenuse kuludeks võtta lisaraha riigi muudest tuludest, mitte maksta seda kinni ravikindlustuse rahaga. Kui ravikindlustuseta inimesed hakkavad üldarstiabi saama samadel tingimustel kindlustatutega, vähenevad kulutused vältimatule ja kiirabile ning lühenevad ka eriarstisabad. Vajalikud 75–80 miljonit eurot on hea tahte korral hõlpsalt leitavad.

Senikaua jätkub haigekassal hädapäraseks reserve. Nii Maailma Tervishoiuorganisatsiooni kui ka Praxise analüüsid on osutanud, et Eesti peab meditsiini vallas laiendama tulubaasi ja tõhustama rahastamispoliitikat.

Paraku tundub, et kusagilt kumavad tänini läbi tööliste-talupoegade riigi väärtushinnangud, mil keevitaja oli mitu korda rohkem väärt kui arst või õpetaja. Hüva, arstid-õed saavad küll hädapärast hääletada jalgadega, aga mida peab tegema emakeeleõpetaja?

Kas tõesti on vormiline riigieelarve aritmeetika otsekui püha Graal, mis aitab kõikide tõbede vastu? Aga kes hoolib inimesest?