Portreede kõrval ilmneb varjatud pool

Ilmar Kruusamäe selgitas oma teoste näitusel, et «Walles aijas (kunstnik Priit Pajose portree)» on väljapaneku värskeim maal.

FOTO: Sille Annuk

Ilmar Kruusamäe hüperrealistlike portreede tehniline meisterlikkus on ilmselge, mis ärgitab seda tugevamalt vaatama pildi pinnast kaugemale – portreteeritute hinge.

Lisaks anatoomilisele sarnasusele peabki Kruusamäe kõige olulisemaks tabada inimese isikupära, tema tõelist olemust. Sellest tulenevalt valib kunstnik oma modellideks vaid neid, kelle elu kulgemist ja kujunemist on ta saanud ise aastate jooksul kõrvalt jälgida.

Tartu kunstimajas avatud isikunäitusel sarjast «Inimene» saab vaadata Kruusamäe teoseid, mis on valminud pärast 2007. aasta samanimelist näitust Tartu kunstimuuseumis.

Ühe osa väljapanekust moodustavad kunstniku loometee varasema perioodi tööd, mida on avalikkusele näidatud vähem või üldse mitte (portree «Prof Peeter Järvelaid», 1997).

Omaette on tagasivaateid 1970. ja 1980. aastatesse, mil hüperrealism tekitas siinsetes kriitikutes ja traditsioonilise maali austajates veel pahameelt ja kahtlevaid seisukohti.

Sellest ajast on võimalik näha Kruusamäe ühte tuntuimat teost «Olümpia» (1979), kus on kujutatud suitsetavat naist, kelle sigaretil põleb olümpiamängude embleem. Sellega on kunstnik viidanud USA boikotile Moskva olümpiamängudel.

Seekordne näitus keskendub siiski eelkõige suurtele lähivaates portreedele. Kunstnik toob millimeetrite kaupa ja ilma ilustusteta vaataja ette modelli läbielatud elu, mis peegeldub näonaha pinnalt: kortsudest, pooridest, purunenud kapillaaridest jne.

Teine, sümboolsem ja märgilisem tasand on maalide foon, kuhu Kruusamäe on justkui kodeerinud portreteeritavate maailma.

Näiteks kunstnik Priit Pajost kujutaval teosel «Walles aijas» (2012) kõnelevad tema sisemaailmast punased leekivad juuksed ja taustal kõrguv muinasjutuline kindlusmüür. Vihje Pajose isiksuse kohta võib leida ka maali pealkirjast (tänapäevases eesti keeles «Vales ajas»).

Selline lähenemine eeldab Kruusamäelt sügavat inimeste tundmist, mis seletab ka seda, miks maalib ta vaid neid, keda on aastaid tundnud.

Kunstipublik on harjunud Kruusamäe näitustel nägema kultuuritegelaste portreid, kuid seekord on kunstnik seintele riputanud tuntud persoonide kõrvale laiemale ringile tundmatute inimeste psühholoogilised portreed («Andres», 2009-2010, ja «Ema», 2011), millest nähtub inimhinge tugevus ja ilu.

Näituse paremaid töid

Kruusamäe ise hindab seekordse näituse üheks paremaks tööks «Parem varblane peos (poeet Hannes Varblase portree)» aastast 2011, mis on üle 30 aasta pikkuse tutvuse tulemus. «Varem ei olnud lihtsalt materjal selge,» täpsustab Kruusamäe. «Alles nüüd olen saanud maalida Varblase tervikliku maailma. Selliseid portreid ei suuda iga kord teha.»

Aastas valmib Kruusamäel tavapäraselt üks sellist tüüpi portree. Maalides sünteesib kunstnik ühe isiksuse nii füüsilised kui ka psüühilised eripärad sedavõrd sügavalt läbi, et enne uue portree juurde asumist vajab ta aega varasemast loomingu kogemusest vabanemieks. Sel moel väldib ta alateadlikku kordamist.

Näituse intrigeerivaim osa on väljapanek, mis on koondatud pealkirja alla «Ajalooline aukirjade atlas «Poliitiline anatoomia» XX–XXI saj».

Poliitiline anatoomia

Selle põhituumiku moodustavad joonistused.

Kruusamäe on alusmaterjalina kasutanud 1980. aastatest pärit nõukoguliku ajakirja kaasi. Lenini ja loosungitega lehtedel on kunstniku lisandusena alasti naisekehad, suguelundid, venekeelsed banaalsed väljendid. Miks?

Joonistusi saab vaadata kui protesti vägivaldse maailma anastamispoliitika vastu. Kunstnik parodeerib poliitilisi jõude, mis ahistavad ja ängistavad, sh näiteks riiklikku kunstipoliitikat. Viimast ka meie kaasajas, mil roppusest on saanud justkui kunsti üks pärisosa.

«Poliitiline anatoomia» tutvustab Ilmar Kruusamäe loomingu varjatumat poolt. Selles elab ta portreede maailmast eemal ning reageerib teravalt ühiskonnas toimuvale.

Kolmes saalis

• Tartu kunstimajas teise korruse kolmes saalis on avatud Ilmar Kruusamäe (55) isikunäitus «Inimene».

• Väljapanekut saab vaadata 21. oktoobrini.

Allikas: Tartu Kunstnike Liit

Tagasi üles