Peep Puis täidab pere nimel ultimaatumi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Peep (vasakul) ja Oskar Puis kehtestavad kodus meestevalitsuse, kui nende elu tähtsaim naine Karmen Puis on õhtuti teatris tööl. Siis loevad nad koos raamatuid, arutavad maailma asju, müravad-maadlevad, lennutavad paberlennukeid ning kui tarvis, saavad isa ja poeg hakkama pakisupi vaaritamisega.

FOTO: Sille Annuk

Koolieelik Oskar on võõ­rastega viks poiss, kuid üsna karmist isast teeb ta kergesti lõbusa mängukaaslase. Pere nimel tuleb valmis olla kõigeks, muheleb paljude perekondade tekke juures olnud Peep Puis.




Kas olete õnnelikus abielus?

Jah, mul on imeline naine, kes on suutnud minusuguse jurakaga 15 aastat elada.

Ma pole mingi kingitus, palju asju on me peres naise õlgadel. Enda kiituseks võin öelda, et olen ema ja isa suguvõsas esimene, kes püüab peret koos hoida.

Olen pere nimel väga paljuks valmis, ka naise ultimaatumeid täitma. Aga ta ei esita neid, sest on väga mõistlik.

Kas mõnikord tülitsete kah?

Tuleb ette. Kes muud väidavad, on variserid. Abiellume ju inimesega, keda üldse ei tunne.

Väikest auru tuleb ikka välja lasta. Tagantjärele on kahju, et tihti saavad teiste tekitatud pahameele osaliseks su kõige lähedasemad inimesed.

Õppisite juurat, aga miks ei saanud teist juristi? 

Mu eelistus oli lavakunstikateeder, kuid ma ei sattunud Mikk Mikiveri kursusele. Katsed läksid justkui hästi, aga ilmselt polnud ma nii andekas, ehk häiris komisjoni ka mu prantsusepäraselt põrisev r. Ent elu viis mu teatriga kokku ja Mikiver kasutas mind oma lavastustes, näiteks ooperis «Tosca».

Kui ma lavakasse ei saanud, läksin juurat õppima. Paraku oli seal asju, mida ma ei kannata, näiteks ebaausust ja silmakirjalikkust. Jätsin kangekaelsuse ja põhimõtte pärast ka muusikakooli lõpetamata, sest üks õpetaja hindas mind kohalkäimise, mitte teadmiste järgi.

Ma pole kahetseja, aga sellest on küll kahju, et haridustee lünklikuks jäi.

Noorena möllasite ehitusmalevas, tegite ühiskonnakriitilisi laule, nüüd aga olete riigiametnik. 

Kui sellest vabast töökohast kuulsin, siis naersin, aga siis mõtlesin, et miks ka mitte.
Pulmaisana olin ju teemaga tuttav, esinemisjulgust mul kah ei napi.

Olen õnnelik, et ei jäänudki naerma, sest see on ilus amet. Elus on kaks tähendusrikast ja väga pidulikku sündmust: siia ilma tulemine ja abiellumine.

Tegemisel on seaduseelnõu, mis annaks õiguse abielusid sõlmida ka notaritel. Lähed, maksad riigilõivu, allkirjastad varalepingu ja oledki abielus.

Järgmine samm oleks siis ilmselt e-abiellumine. Naine ja mees pistavad ID-kaardi ID-lugejasse ja tehtud! Aga pidulikkus, aga tähenduslikkus? Abiellumine ei peaks olema rutiin nagu ümberistumine vaksalis.

Töötan meelsasti seni, kuni saan kuulutada seaduslikuks liidu mehe ja naise vahel. Aga siin-seal ilmas on juba lubatud ka samasooliste abielu. Kui see aeg meil kätte jõuab, siis ilmselt tekivad mul eetilised raskused.

Te polegi siis salliv inimene.

Olen küll! Töötasin ju kaua teatris ja seal on samuti igat masti inimesi. Mul pole sellest midagi, kui kaks meest või kaks naist elavad koos, aga seda ei saa perekonnaks nimetada, see on kooselu. Perekond on ühiskondlikult ja bioloogiliselt jätkusuutlik läbi järeltuleva põlve. See on loodus, see on normaalne.

Kui seadustame samast soost inimeste abielu, jõuame äkki sinnagi, et seadustame zoofiili abielu oma Bobiku või lemmikboaga. Nii muutuks ühiskonna ülimuslikem alustala, perekond, väärtusetuks.

Samasooiharust ei saa demokraatlikus ühiskonnas keelustada, vist ei peakski. Aga ema hellust ja ta osa lapse elus ei asenda keegi. Sellepärast tuleb abielu ja kooselu lahus hoida.

Mida abiellujatele soovite?  

Kõige tähtsam on armastada ja olla armastatud, sest armastus on kahepoolne tunne.
Kui inimene armastab ja on armastatud, siis ei tee ta ogaraid otsuseid, ei kihuta liikluses tapva kiirusega. Armastus on loov, hooliv ja edasiviiv tunne.

Räägin ka sellest, et õnn pole sihtpunkt, vaid teekond, kus juhtub kõike. Kui paar tahab koos seda teed käia, saab abiellumisel antud «jah» teoks. «Jah» pole sõna, vaid tegu koos vastutuse, hoolivuse ja kohusetundega, mida toob abielu endaga kaasa armastuse avastamisel ja tunnetamisel. 

Kas muusikat veel teete?

Kui kutsutakse, käin üksi kitarri saatel laulmas ja aastaid tagasi moodustasin ansambli Minu Bänd. Sellesse kuuluvad solist Anita Sepp, maestro Ursel Oja, saksofonimängija Valeri Filimonov ja mina.

Muusika ongi mu suurim hobi. Olen küll jahil kaasas käinud, aga mul on hell süda ja silmad märja koha peal, ma ei suudaks iial looma tappa. Võibolla vaid pere ja enda kaitseks. Kalal olen kah käinud, kuid vihmaussi konksu otsa ajamine on jäle.

Kui pere kõrvalt raha üle jääb, ostan kunsti. Hobi seegi. 
 
Millal viimati uue laulu kirjutasite?

Pole ammu kirjutanud, võiks midagi jälle teha. Olen kirjutanud tublisti üle saja laulu. Lindistasin osa ära, aga siis sai aeg ja raha otsa. Kodune plaat mul on, kui keegi tahab, siis selle on ta saanud. Fänne mul ikka on.

Mis laulud fännidele meeldivad?

Sõltub kuulajast. Endised malevlased mäletavad Väinamere hümni, raadio Elmar kuulajad teavad ehk autorilaulu «Mõte». 

Kui leian rahastaja, tahan sel aastal välja anda luulekogu, kus on autorilaulude tekstid ja lauludeks saamata luuletused.

Õhtujuhina teenite ilmselt hästi.

Eesti keskmist palka ma ei saa, meelelahutuses on praegu tööd vähe. Ma pole ainus, kes seda ütleb. Aga kurta ei tohi. On inimesi, kellel läheb palju viletsamalt.

Õhtujuhi tööd ei võta ma tööna. Mul on austav kohustus oma esinemistega panna inimesed mõtlema, arutlema, väärtustama. Mõni jääb laule kuulates mõttesse, mõnel läheb silm niiskeks, mõni naerab. 

Millest unistate?

Et inimesed hooliksid üksteisest rohkem. Meid ei ole ju nii palju, et oma isekuses olla lugupidamatud, tänamatud, ükskõiksed. Kust pagana kohast tuleb õelus, kurjus ja kättemaksuiha, mida meis nii palju on. Milleks end sedasi raisata?

Naerata ja maailm naeratab sulle vastu. Armasta ja ole armastatud. Lihtne – nagu elugi.

CV

• Sündinud 22. märtsil 1962 Tal­linnas. Kasvanud Saaremaal ja Tartus, kus lõpetas 5. keskkooli. Õppinud Elleri muusikakoolis laulmist, Tartu ülikoolis õigusteadust ja TÜ avatud ülikoolis teatrikorraldajate täiendõppes.
• Töötanud 1983–2004 Vanemuises ooperikoori solistina, teinud saateid erinevates raadiojaamades. Nüüd Tartu maavalitsuse perekonnaseisuosakonna abielude registreerija. Meelelahutusfirma Peep Puis Agentuur OÜ omanik ja ainus töötaja.
• Abielus Vanemuise ooperisolisti Karmen Puisiga. Poeg Oskar (6) läheb sügisel kooli, Peebu tütar Liis (16) õpib Kivilinna gümnaasiumis.
• Elab Ülenurmel ja kuulub aastaid koduvalla volikokku, Ülenurme Lions-klubi asutajapresident. Eesti Näitlejate Liidu ja Eesti Autorite Ühingu liige.

Arvamus

Karmen Puis
Abikaasa

Ühelt poolt on Peep väga kõva kivi, kes läheb oma asja tehes läbi seina, kuigi on olemas ka uks.

Teisalt on ta väga pehme, kunstiinimesele omaselt emotsionaalne. Muusika võib tal silma läikima panna, ka lapsed ja loomad sulatavad ta karmi südame. Peepu on kerge solvata, sest ta võtab paljusid asju liiga isiklikult.

Peep ütleb küll, et ta pole kingitus, aga mul on temaga õdus ja turvaline elada. Sest Peep on aus. Võin ta peale alati kindel olla, ta pole mu selja taga valelik. 

Ursel Oja

Lauluõpetaja ja ansambli­kaaslane

Peep on väga sirgjooneline mees. Mulle see sobib, sest temaga suheldes ei jää süda valutama. Kõik on selge ja konkreetne.

Ja vähe sellest, et konkreetne. Peep on pedant: enne esinemist peab kõik olema läbi mõeldud ja korraldatud. Ta võtab iga tööd väga tõsiselt ega lähe kunagi ehku peale.

Boheemlust pole ma temas märganud, konservatiiv­sust küll. Lavainimesele omaselt on temaski edevust, talle meeldib tähelepanu. Õhtujuhina tahab Peep vaikust, et teda kuulataks. Kõigile see ei istu.   

Tagasi üles