Olev Suuder: Emajõe kaks kallast ja sild üle jõe

Sild viib inimesed ühest kesklinna osast üle jõe teise.

FOTO: Olev Suuder

Vanas lastelauluski on Emajõest üle saamine olnud probleemiks ja teatavasti lõppes see üritus reisiseltskonnale kurbnaljakalt: õlekõrs läks katki praks, viisk kukkus vette ja põis naeris ennast lõhki.

Juba 71 aastat on Tartu Kivisillast järel vaid mälestus – punased lasid selle õhku 9. juulil 1941 kell 6.37 –, kuid õlekõrs ehk Kaarsild on tehniliselt nii hästi õnnestunud, et tagab hädapärase ülepääsu jõest alates 1959. aastast tänini.

Kõik olekski hästi, kui Tartu, sealjuures kesklinn, ei asuks Emajõe mõlemal kaldal. Kesklinna üldplaneeringu koostamisel, mis on praegu teoksil, pole Kivisillale piisavalt tähelepanu pööratud, võib isegi öelda, et asendustegevused on linnale märgilise tähendusega silla uttu mähkinud.

Selles kirjatükis on Kivisillal kaks tähendust – linnaehituslik dominant ja mälestus ning ühtlasi mälestusmärk. Linnakoha tekkimise ajal oli Emajõgi eeskätt veetee, linna arenguga muutus aga oluliseks kahe kalda ühendamine, mis sai suurepärase lahenduse klassitsistliku linna ehitamise ajal 18. sajandi lõpul.

Uuenenud raekoja väljakult kutsus Kivisild inimesi jõe teisele kaldale, silla peal oli jalakäijal ruumi peatuda, et heita pilk jõele.

Valminud oli sild mõne aasta jooksul riikliku ettevõtmisena, mis raiuti ka kivisse: «Jõgi, ohjelda siin oma voolu Katariina II käsul, kelle heldusest see sild on ehitatud ja kes on Liivimaad kaunistanud esimese kivisillaga aastal 1783.»

Aja jooksul sai sild omaseks ja armsaks, muutus Tartu sümboliks, monumendiks.

1992. aastal asutati Kivisilla taastamise fond, mille aktiivne tegevus peatati kümme aastat hiljem, kuna raha jõuti annetustena koguda oodatust palju vähem ning riigi ja linna toetus puudus. Ligikaudse kalkulatsiooni järgi oli taastamise hinnaks pakutud 40–50 miljonit krooni, koguti aga ligi pool miljonit. Fondi algusaastail peeti Tartu sõjapurustuste likvideerimisel esmatähtsaks Jaani kirikut ja seejärel Kivisilda.

Oleme üle seitsmekümne aasta ilma Kivisillata kuidagi hakkama saanud ja tundub, et unustanud selle kui linnaplaneeringulise fenomeni. Pakutakse fantaasiarikkaid lahendusi piki jõge sillast ja elamumassiivist Ülejõe parki. Välja on pakutud koguni viis stsenaariumi, alustades alalhoidlikust (kesklinna jätkuareng) ja lõpetades kesklinna kujunemisega üleriigiliseks ja rahvusvaheliseks võimestatud arenguga keskuseks.

Kui palju planeeringulisi, majandusurbanistlikke, liikluskorralduse ja elustiili toormõtteid, mille tagant kumavad arendaja soovunelmad.

Loomulikult on sillaehitus pikaajaline ettevõtmine ja probleem keeruline, võib isegi kindel olla, et selle lahenduses teeb tegelik elu korrektiive ja muudab ülesandeid.

Aga võibolla polegi nii rumal jätkata sellega, mis kunagi purunes ja pooleli jäi, ehk ei peagi jalgratast uuesti leiutama. Ehitaks hoopis uue Kivisilla, kas endise täpse koopia või siis viidetega Katariina-aegsele – igal juhul sellise, mis kutsub teisele kaldale. Kohe Raatuse tänava algusesse kerkivad majad, mis jätkavad kesklinna ja aitavad üle Narva maantee. Mäe, Roosi ja Kivi tänavalt kandub linn Emajõeni.

Kui palju on praeguses Ülejõe pargis hoonestust, tänavat ja väljakut, kui palju rohelust ja atraktsiooni, on detailplaneeringuline kaalutlus.

Samal teemal: Kesklinna planeering, TPM 5.9, 14.9 ja 21.9.

Tagasi üles
Back