Talvo Pabut: Mõisavahe kahe vahel – uus ja vana

Sügisel annavad Mõisavahele ekstra värvi punetavad pihlakad. Foto: SCANPIX

Seda lugu kirjutades olen isegi kahevahel. Kas looduse all mõista taimi või inimesi?

Ja kui ehitised kuuluvad maastikuarhitektuuri, olgu kasvõi linnamaastiku hulka, kas siis sõna «maastik» muudab ka arhitektuuri looduse osaks? Ning võrreldes sel juhul uut ja vana, kas võib siis uuselamurajooni ehitistele teha uut ja vana?

Tegelikult nad pole enam ei uued ega ka veel vanad. Kunagine unetarbeline uus linnak (lahku kirjutamine õigustatud) on sama tähelepandamatu kui tööealised inimesed Mõisavahe pargis. Muu hulgas võib tõdeda sedagi, et Mõisavahe hoonestus asub samuti kahe vahel. Park koos ronimislaevaga on ühes ning lastepark koos rippliugur-õhuteega juba teises vahes.

Ei unemajad ega tööinimesed tõmba Mõisavahes enesele tähelepanu.

Parki asustavad koolikohustusest õhtuteks või õppevaheaegadeks vabaks saanud mänguealised lapsed ja vankrites beebid koos väga noorte emade või nooruslike vanaemadega. Nemad kuuluvad kindlasti uude ajastusse.

Vana maailma esindajatena sisustavad pargiloodust kepikõndijad ja ratastooliinimesed. Kepikõnni all ei tule silmas pidada sportlikku meelelahutust, vaid ühekäe- või kahekäe­tugikarke, mis aitavad tööinvaliididel püsti püsida, jalutada edasi-tagasi poodide vahet, moodustada Maximas ja Sel­veris järjekordi ja juturinge vabas looduses. Enamik neist ei ole veel vanadekoduväärilised vanad, vaid nagu paneelhoonedki, alles hiljuti hiilguse kaotanud invaliidid.

Nii võibki pargis ja ümbruses näha kõrvuti vabaõhulasteaeda ja -vanadekodu. Elu katkestatud ahelat.

Sama kehtib ka laste mänguväljakute kohta. Uued on sama värsked kui seal askeldavad ilmakodanikud. Eriti originaalsed on ronimislaev ja ripptrossliugur. Paari atribuudiga turnimistorud ja kiiged ilma kiikedeta on unarusse jäänud ning pole juba aastaid suutnud laste poolehoidu võita, nagu ka pajudesse kasvanud sulgpalliplats ja sama nukrate tühjade postidega võrkpalliväljak mõttetu kohtunikupukiga.

Pea igas hoovis leiduvaid metallmängutorusid ja rohtukasvanud liivakaste Mõisavahes kurseerivad inimesed üldjuhul ei märka, välja arvatud vahest arvukad koeraomanikud, kelle hoolealused on enamasti magamismajade korterite mõõtu – ei liiga suured ega liiga väikesed, vaid kahe vahel. Küllap oskavad just koeraomanikud märgata ka Mõisavahe roheluse dendroloogilist rikkust, mis ilmutab end samuti aegade vahel.

Uusi puid istutatakse harva ning vanast ajast on säilinud ainult Annemõisa kompleksi (mis lammutati 2006. aastal) kuulunud iidne pärnaallee, mille kaks haru ei vii tänapäeval enam mitte kuhugi.

Dendroloogiliselt ongi pärnade allee jupikesed Mõisavahe domineerivad puiestikud, ent looduse rikkus on siin äraarvamatu. Esindatud on kõik tuntumad lehtpuuliigid täies rikkuses, ent alla ei jää ka okaspuude valik kuni hõbekuuseni välja. Sügisel annavad Mõisavahele ekstra värvi punetavad pihlakad ja kohalike asukate lemmikpõõsas kibuvits.

Lisaks võib leida ka puu alla pudenenud õunu ning rikkalik käbide valik muudab poiste käbisõjad mitmekesiseks.

Iseenesest võib olla isegi nii, et Mõisavahe nimetuski kohamääratlusena asub vana ja uue aja vahel ning kui paneelmajad muutuvad mullaks nagu Annemõiski ja uus aeg rajab tühjaks jäävale maa-alale hoopis midagi muud kui kortermajad, siis ei jää enam jälgegi ajast, mil maa-ala asus kahe mõisa – Anne­mõisa ja Kabina või Vana­mõisa – vahel, ning nimetus kaob aegade hämarusse.

Võta siis Mõisavahet!