Vambola Paavo: meie igapäevane rääkiv plastmasspurk

Vambola Paavo Foto: SCANPIX

Raadio on ammust aega olnud nii igapäevane tarbeasi, et elu selleta ei kujuta enam ette. Kui korrapäraselt öeldakse õiget aega, edastatakse uudiseid ja ilmateadet ning räägitakse kodustest asjadest, siis olemegi saanud hea kaaslase. Tartul paraku oma raadiot pole.

Mujal Euroopas tegutsevad kohalikud raadiod edukalt, Eestis ollakse veendunud, et see ei tasu end ära. Mõnes mõttes on see õige, sest rahvaarv on väike ja turg samuti. Kommertskanalid riigilt toetust ei saa ning peavad ära elama enda teenituga.

Ometi on Tartuski olnud ajad, kui kohalik raadiomaastik oli kirev ja kuulajal võimalus valida. Nüüdseks on see kõik möödanik ja nii linlane kui ka maakonna elanik peab kohalikust elust põhjalikuma teabe asemel piirduma nokaotsast pakutavate kesiste paladega.

Üha vähem kohalikku

Rahvusringhäälingut Tallinnast väljaspool toimuv ei paelu või ei peeta seda märkimisväärseks. Üle-eestilise uudiskünnise ületamiseks peab olema väga väärt sündmus, sageli peab Tallinnas asuva toimetajaga maha pidama väikese lahingugi, et oma mõte läbi suruda.

Aastaid edastas Eesti Rahvusringhääling sagedusel 106,1 MHz ehk siis Valgjärve saatja kaudu Tartu ja Lõuna-Eesti uudiseid. Viie-kuue aasta eest saadi eetriõigus edastada neli korda päevas viis minutit kohalikke sõnumeid. Tallinna vaatevinklist oli see erakordne vastutulek, kohalikule inimesele kehvavõitu palake.

Majanduslanguse saabudes tõmmati otsi kokku ja kuni eelmise kevadeni oli siinmail toimuvast võimalus aimu saada veel hommikuti kell 7.30 ja 8.30 kohalikes uudistes. Siis leiti, et sedagi pole enam vaja – nüüd valitseb vaikus ja nii saamegi hilinemisega teada Tartus ja siinses piirkonnas toimuvast muude kanalite kaudu. Kurvastav, kas pole?

Ometi elab Lõuna-Eestis ligi kolmandik riigi rahvastikust, siinsed asukad maksavad makse ja maksumaksja raha eest ülalpeetavas riigiraadios ei peaks olema vähetähtsaid kohti. Ometi on see nii.

Martin Pau osutas hiljuti Vikerraadio «kosjakontorile» (TPM 12.9). Sattusin minagi seda ühel reede pärastlõunal kuulama. Vahur Kersna on ajakirjanduses super tegija, ainult kas ikka kosjakontorit meenutav saade sobib maksumaksja rahastatavasse kanalisse. Saan aru, et Elmaris või Ring FMis on saated stiilis Maali kutsub Juulit kohvile või Juhan ootab Marit tantsule igati võimalikud, avalik-õiguslikul on siiski teised eesmärgid ja sellest peaks tegevuse planeerimisel lähtuma.

Meelelahutuse asemel võiks igal reedel eetris kõlada näiteks «Meie maa», nagu oli aastat viisteist tagasi. Seal räägiti eri maakondade tublidest inimestest ja kohalikest ettevõtmistest. Saadet tehti Tartus, aga millalgi leiti, et niisugust formaati pole vaja, ja loole tõmmati vesi peale.

Tartule oma raadio

Kes soovib, võib Savisaart küll kiruda, aga Tallinna Televisioon on tõsiasi ja pealinlane, kes vähegi viitsib vaadata, saab oma kodulinnas toimuvast ülevaate. Tark reporter oskab ekraanil vaatajale öelda ka läbi lillede. Poliitilise poole jätaksin siiski kõrvale ja räägime televisioonist üldiselt.

Tartus leitakse, et siin pole oma meediakanalit vaja. Tegelikkus kõneleb paraku teist keelt.

Jätkuvalt puudub linlasel operatiivne teave liikluskorraldusest, sellest, kui mitu bussi on tipptunnil liinil või kus tehakse parajasti kaevetöid, rääkimata infost linnavalitsuse istungil räägitu või volikogus toimuva kohta.

Palju asju jääb lihtsalt puudutamata ja leheruum on teadagi piiratud. Raadios on kõik palju lihtsam.

Ei ole tähtis, kas inimene kuulub IRLi, on reformist või keskerakondlane. Kui tegu on tegusa ja tubli inimesega, kes linna arengule kaasa aitab, tuleb teda tunnustada ja tema ettevõtmistest rääkida. Ja keda vaja, seda ka kritiseerida. Eetriruum on piiritu.

Ehk suudab läbimurde teha kultuuriministeeriumi kantsleriks suunduv Paavo Nõgene? ERRi nõukogus on ta oma väljaütlemistega jätnud juba tegusa mulje.

Kui uuest aastast muutub sageduste jagamise kord, nagu minister Juhan Parts lubas, ja kantsler Nõgene omalt poolt tartlastele vajaliku eetriväljundi tekitamisele kaasa aitab, võime igal juhul tänulikud olla. Praegu aga vajame ootamiseks kannatust.

Aasta pärast läheme taas valimiskastide juurde ning valime volikogusse neljaks aastaks endi seast parimad (vähemalt nii peaks see olema). Kohalik eeter oleks parim võimalus tutvustada võimulepürgijaid ja nende programme, sest ERR keskendub nagunii pealinnas toimuvale.

Mõtleme ka noortele

Kurbloolisus peegeldub selleski, et riigiraadios on täiesti on unustatud Tartu lapsed, kuigi lasteaedades ja koolis toimuvast oleks mõistlik rohkem rääkida. Kõnelemist väärt on Tartu teatrielu. Kui Tallinnas küsitakse, mille poolest see Vanemuine nii eriline on, et peab orbiidil olema, siis muud vastust polegi vaja, kui et see on meie vanim kutseline teater.

Osa tartlaste hinges on veel nostalgia omaaegse Raadio Tartu järele. Ajalugu armastab korduda, ent teeb seda kvalitatiivselt uuel tasemel. Toonased hittraadio tegijad on laiali pudenenud ja tegutsevad teistes kanalites. Peale on aga sirgunud uus põlvkond.

Mõneski Tartu gümnaasiumis on õppekavas meediaõpetus, ent koolipingis saadud raadioteadmisi pole kusagil rakendada.

Kui paratamatult lähenevate valimiste eel leiduks keegi, kes julgeb oma programmis välja tulla ideega luua tartlastele oma raadio ja sõltumatu meediakanal, siis aasta pärast koguks ta kindlasti suure häältesaagi. Linnakodanikul oleks oma kanal, kust kuuleb õiget aega, saab teada, milline tuleb ilm akna taga, ning olla kursis ka kohalike uudistega, vahele mõnusat juttu ja muusikat.

Tartlane väärib praegusest enamat ja siin on pall võimulepürgijate kätes.