Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Streik jättis haiglakoridorid tühjaks

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Sille Annuk

«Ma saan vaid öelda, et uhkust ma tänase päeva üle kindlasti ei tundnud,» lausus kopsuarst Anneli Kullamaa eile pärastlõunal.

Kullamaa oli väga kurb, et asi on üldse nii kaugele jõudnud. «Streikimist ei ole meile ju keegi ülikoolis ega hilisemas elus õpetanud, see on äärmuslik viis lahenduste otsimiseks,» lisas ta.

Anneli Kullamaa, kes eile hommikul kella poole üheksast kuni poole kolmeni päeval istus oma kabinetis ühtki patsienti vastu võtmata, ütles, et koridorid olid kurvalt tühjad ning tööpostil sai lõpetatud eelmise nädala haiguslugusid ja tehtud otsekui arveametniku tööd. Eile polnud tal ka ühtki sellist patsienti, keda tulnuks vastu võtta erakorraliselt.

Ta oli siiski olemas patsientidele, kes helistasid, et teada anda, kuidas läheb, või kellega tal oli varasemate kokkulepete kohaselt vaja arutada lahtisi raviküsimusi. «Sooja tunde andis see, kui kõne lõpul öeldi: jõudu streikimiseks!» märkis Kullamaa.

Keskmiselt jõuab Anneli Kullamaa päevas vastu võtta tosin patsienti. Neile lisanduvad erakorralised haiged ning kroonilised patsiendid, kes võivad anda endast teada, kui nende haigus on ägenenud.

Mure usalduse pärast

Kullamaa sõnul on tema kõige suurem mure see, et kaduma ei läheks arstide ja patsientide vaheline usaldus. «Et inimesed ei arvaks, et me streigime nende vastu. Mure patsientide pärast ei kao meil kunagi,» sõnas ta.

Anneli Kullamaa märkas, et kui tavaliselt on ta tööpäevane pinge nii suur, et tundub, nagu oleks ta keskpäeval võimeline sööma nagu hunt, siis eile sai ta hommikukohvi ja kahe küpsisega läbi nii, et lõuna ununes sootuks.

Meedikute streigi esimese päeva kohta Tartu Ülikooli Kliinikumis võib öelda, et kaalukeel kaldus siiski pigem töö kui tööseisaku poole. Patsiente küsitledes oli tajuda rohkem poolehoidu kui hukkamõistu.

Kui Maarjamõisa polikliiniku ja ambulatoorse vastuvõtu kabinettide ustel poleks eile hommikul silma torganud sildid «Streik! Teenindame lapsi, rasedaid ja onkoloogilisi haigeid», siis poleks tööseisak väga meelde tulnudki.

Suurt osa patsiente teenindati nagu tavaliselt ning vältimatut arstiabi vajav inimene kannatama ei pidanud.

Kliinikumi juhid olid seisnud eelmisel nädalal varakult ka selle eest, et streigiaegse töökorralduse info saaks kiiresti kõigile teatavaks.

Enamasti jõuti inimesi ambulatoorse vastuvõtu ärajäämisest teavitada.

Silmakliiniku ülemõde Terell Pihlak ütles näiteks, et nende patsiendid olid koostöövalmis, probleeme aja ümbertõstmisega ei tekkinud. Vastuvõtu ärajäämine puudutas silmakliinikus kümmekonda inimest.

Sama kinnitas südamekliiniku ambulatoorse osakonna vanemõde Sirje Samarütel. Vastuvõttude ärajäämine puudutas nende kliinikus umbes 15 patsienti. «Erilist konflikti ega probleemi ei tõusnud kellegagi,» lausus ta. «Patsiendid pigem toetavad meie aktsiooni.»

Patsientide poolehoid

Naistenõuandlas vastuvõttu oodanud Kristel Mälton ütles, et tema on südames arstide poolt ja toetab streiki, sest häid arste on Eestis vaja.

Patsient Anne Tõnisson, kes istus erakorralise meditsiini osakonnas, oodates oma uuringu vastust, ütles samuti, et toetab arste, kuna meedikute töö on väga vastutusrikas.

Üks onkoloogiakabineti ukse taga oodanud anonüümseks jääda soovinud keskealine mees märkis aga, et tema ei ole küll arstide streigi vastu, aga  streik ei ole tema silmis siiski piisavalt põhjendatud, kuna olukorrad, milles Eesti inimesed elavad, ei ole võrreldavad.

«Arstide streigi mõju võib avalduda juba kahe-kolme tunni pärast. Mina näiteks, kes ma olen teaduste doktor, aga mitte meditsiini valdkonnas, ei saaks oma kvalifikatsiooniga streikida, sest minu streikimise mõju ei ilmneks nii pea,» lausus ta.

TÜ Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kuido Nõmm sõnas, et haigeid oli eile päris palju, aga mitte rohkem kui tavaliselt esmaspäeval. Nende seas ei leidunud ühtki niisugust patsienti, kes oleks tulnud erakorralise meditsiini osakonda pahandama selle pärast, et tema vastuvõtt on kuskil ambulatoorses kabinetis ootamatult ära jäänud ja et tal on tõsine haigus, millele nüüd abi ei saa.

Tagasi üles