Eestis on järgitud suunda, et teadusteatri etenduselt peaks vaataja lahkuma ohtralt infoga varustatuna. Välismaal on aga üsna tavaline, et vaataja lüüakse katsetega pahviks, kuid seda, mis ja miks juhtub, ei räägita.
Vaatemäng käib teadusega ühes
1. oktoober 2012, 22:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahhaa keskuse projektijuht Irina Orekhova rääkis, et näiteks Soomes Heureka keskuses minnakse just seda joont pidi ning loodetakse, et kui inim0eses tärkab huvi, küsib ta esinejalt, uurib kodus internetist või raamatutest. «Aga meie seda teed ei lähe,» kinnitas ta.
Teadusteatreid on Eestis mitu. Teadusbuss tiirutab peamiselt füüsikakatseid näidates koolide vahet, Tallinnas on energia avastuskeskus, mis avaldas just teaduskatsete raamatu. Hea uudisena tekib õpilaste endi teadusteatreid üha rohkem koolideski, nii et nädalavahetusel teadusteatrite festivalil oli neil lausa võistlus.
Ahhaa teadusteater sai tõeliselt tugeva tuule tiibadesse uue maja valmimisega. Nüüd on olemas spetsiaalne eriti ohutu saal ja keskuse giidide hulgas on kümmekond eri taustaga noort, kes loovad ise uusi etendusi.
Nende hulgas on füüsikuid, keemikuid, materjaliteadlasi, geograafe ja biolooge ning etendusi teevad nad just kõige südamelähedasematel teemadel. Kuigi igaüks võib teha etendusi, kuidas meeldib, tuleb enne lavale astumist läbi käia väga kriitilise ja kogenud publiku, oma kolleegide eest, kes kõiki etenduse tahke analüüsivad ja hindavad.
Teisiti kui mujal
Ahhaa teadusteatri juhataja Laura Vigel, kelle viimaseks suurtööks oli laupäevaõhtuse suure maailmalõpuetenduse lavastamine ja loomine, rääkis, et ta ise sattus teadusteatri juurde keemiaõpingute algupoolel neli aastat tagasi.
«Köitis peamiselt ikka see, et sai midagi kohe ka praktikas proovida, veel parem – midagi ohtlikku ja ilusat teha. Tuli ja paugud on mulle ikka südamelähedased olnud,» rääkis Vigel. Laupäeval tehti pauku näiteks kilode viisi õhku loobitud jahu sädemetega süüdates.
Vigel rääkis, et eelmisel aastal käis ta töölähetuses Itaalias, kuhu kogunes üheteistkümne riigi teadusteatrite tegijaid. Seal sai ta oma suureks üllatuseks teada, et teistes riikides näiteks lahtist tuld ei kasutatagi ning etendusi tehakse peamiselt köögikapis leiduvaga. «See, mis mina tegin, oli võrreldes teistega palju ohtlikum, kuigi ohutus oli täielikult tagatud,» ütles neiu.
Välismaalastelt, näiteks möödunud festivalil esinenutelt, on tema sõnul peamiselt õppida lavalist esinemist ja publiku kaasamist. Ahhaa enda etendusi oodatakse külla Poola, Itaaliasse ja Venemaale ning praegu on kaks esinejat Gruusia värskel teadusfestivalil.
Midagi uut
Kuhu võiks teadusteater edasi liikuda, mida veel teistmoodi teha? «Kui meid jätkuks igale poole, siis me võiks teha hoopis sellist teadusteatrit, kus räägime draamavormis ühiskonda painavatest küsimustest, nagu tuumajaamad või vaktsineerimine,» rääkis Orekhova.
«See oleks ka teadusteater, sest põhineb teaduslikul infol, ning kindlasti oleks seal nii intriigi kui ka draamat parasjagu. Võibolla ei oleks nii palju rõhku katsetel, vaid näitlejameisterlikkusel, ja me võiks kaasata näitlejaid ka väljastpoolt Ahhaad.»
Ka võiks teha rohkem etendusi lastega, nii nagu praegu koolivaheaja teaduslaagrites: lapsed mõtlevad ise välja katsed ja jutu, mida juurde rääkida. Publikuks, kellele esinetakse, on lapsevanemad ja keskuse töötajad.