Viimase aja poliitiliste skandaalide ning võimulolijate mõnikord üsna üleolevas toonis kommunikatsiooni valguses on paljude peades sattunud küsimuse alla erakondade, vahest isegi riigijuhtimise süsteemi otstarbekus ja usaldusväärsus. Nendest küsimustest oli kantud ka tänane väitlus. Mitmed eelmiste sajandite tsentraalselt juhitud süsteemid on taandumas kasvava omaalgatuse ja kodanikuaktiivsuse ees. Kas riigivalitsemine on üks nende hulgas?
Mõlemad väitluse osapooled valisid tasakaalukama positsiooni radikaalse asemel - Noorkõiv ütles juba avasõnas, et parteidemokraatial on koht kodanikuühiskonna sees ning Solvak omalt poolt nägi vabaühendusi olulise erakondliku demokraatiat täiendava momendina. Kui korraks tundus, et väitlust kui ideede vastasseisu äkki sellelt pinnalt ei sünnigi, siis kohe ristküsitluse alguses võttis Noorkõiv atakeerimise enda peale ning surus oma oponendi samm-sammult tunnistama, et ega meil hetkel ikka arvamuste esindatusega lood väga hästi ei ole ning et süsteem tekitab paljudes pettumust, esindamatust.
Solvak, kelle roll oli status quot kaitsta, tegi seepeale mõistliku vastukäigu ja küsis, et hea küll, kui olemasolev ei toimi, mismoodi siis alternatiiv välja võiks näha. Sellele küsimusele jäi Noorkõiv vastuse võlgu kuni lõppsõnani ja, tõdegem, eks ole seda vastust temalt ka liiga palju nõuda. Ei ole ju ükski riik maailmas edukalt suutnud seda head alternatiivi välja mõelda, kuigi kriisi ilmingud on mitmel pool palju selgemadki kui Eestis. Tõsi, eks oleks olnud huvitav analüüsida Šveitsi hulgaliste referendumitega erakondlikku mudelit, mida kommentaariumis välja pakuti, või Nepaalis juba neli aastast valitsenud anarhiat, kus riiklikud süsteemid siiski enam-vähem toimivad. Kuid online-väitlus seab oma karmid mahupiirid ja väga põhjalik alternatiivsete süsteemide esitamine pole võimalik. Tõestusmaterjali poolest oligi väitlus pigem vaene, jäädes rohkem filosoofiliseks arutluseks, kuid ehk olid osalejad, teemast lähtudes, seda just nii kavatsenud.
Kohati kaldusid mõlemad pooled ka liigsesse idealismi. Nii Solvaku seisukoht, et tänane opositsioon võib olla järgmiste valimiste koalitsioon kui ka Noorkõivu arvamus, et kodanikeühendustes sünnivad alati kõiki liikmeid kaasavad, demokraatlikult langetatud otsused, on küll idee poolest ilusad, aga kahtlustan, et meie ühiskonnast leiab mõlemal juhul väga kaalukat tõestusmaterjali vastupidiseks.
Samuti jäi mõlemalt poolt õhku vastuseta küsimusi. Noorkõiv tõstis paketeerimise probleemi, et «... ei saa ju anda 70% häälest ühele erakonnale ja 30% teisele». Solvakul sellele head vastust ei olnud. Solvak omalt poolt nägi vabaühenduste kaasamise peamise probleemina suure pildi puudumist: «Alternatiiv oleks loota, et huvigruppide pisiasjadest tekib suur pilt, kuid see pilt ei pruugi väga selge ja enamuse poolt jagatav olla.» Sellele ei pakkunud Noorkõiv ühtegi head lahendust. Huvitavat teemat torkis Solvak oma kommentaariga, et tema kui kodaniku üks vabadus on olla ka poliitikast mittehuvitatud ja passiivne. Noorkõiv kinnitas, et küllap vabaühendused ikka jõuavad oma võrgustikuga kõigini, kuid ilma näidete ja tõestuseta jäi see seisukoht üsna tühjaks.
Kokkuvõttes võime küsida, kas meedia demokratiseerumine ja kodanikumeedia sünd on kaotanud professionaalse ajakirjaniku või ajalehe? Mitte veel. Kas demokratiseerunud tarkvaraloome või entsüklopeedialoome on kaotanud vastavad professionaalsed tegijad ja väljaanded? Mitte veel. Muutnud kindlasti on, sulandunud. Aga mitte kaotanud.
Väitlus algas küsimusega, kas kodanikuühiskond asendab parteidemokraatiat? Väitluse lõpuks on vastus üsna selge: mitte veel.