Debatt: parteidemokraatia vs kodanikuühiskond

Debatil väitlevad Tartu Ülikooli õppejõud Mihkel Solvak (vasakul) ning sihtasutuse Domus Dorpatensis tegevjuht Martin Noorkõiv. Foto: Erakogu/Margus Ansu

Täna väitlevad Tartu Postimehe online-väljaandes sihtasutuse Domus Dorpatensis tegevjuht Martin Noorkõiv ning Tartu Ülikooli õppejõud Mihkel Solvak teemal «Kodanikuühiskond asendab lähitulevikus parteidemokraatia».

NOORKÕIVU KÜSIMUSED SOLVAKULE

Kui parteidemokraatial on tõesti nii keskne roll inimeste esindamisel, siis miks peavad nii paljud ühiskonnagrupid (muuseas arstid, õpetajad, tudengid, ametiühingud, päästeametnikud, piirivalvurid, kaitseväelased jpt) oma arvamuse arvestamist nõudma teiste vahenditega?

Oma arvamuste arvestamist saab nõuda läbi valimiskasti ehk mitte enam hääletada erakonna poolt, keda esindav minister huvisid kuulda ei taha võtta või lihtsalt teatud grupi probleemidesse üleolevalt suhtub. Eestis on näha, et valitsusparteide sellist karistamist juba üsna mitu valimistsüklit toimunud pole. Miks? Streigid ja protestid on tõepoolest märgiks, et tavalisi kanaleid pidi enam tulemuseni ei jõutud. Kuidas aga tõlgendada seda, et streigid on Eestis seni veel harv nähtus? Üks seletus sellele on, et teatud huvisid on suudetud rahuldada ilma tööseisakuta läbi olemasolevate esinduskanalite.

Arvestades, et 1/3 ei hääleta, ülejäänutest omakorda vähemalt 1/3 annab hääle opositsiooni jäävatele erakondadele ja järelejäänutest omakorda mingi hulk hääletab kõige vähem vastumeelse erakonna, mitte oma eelistuse järgi ning seega nende kolme grupi arvamus ei saa parteidemokraatia kaudu esindatud - siis kas nende arvamus ei peakski arvesse minema või võiks ikkagi olla mingi alternatiiv?

Siin toodud pettunute osakaalud on pigem spekulatiivsed, kuigi kindlasti on hulk inimesi, kes ka reaalselt sellistel motiividel hääletab. Kodanikuühiskond pakub kindlasti alternatiivse võimaluse osaleda, kuid see ei saa asendada erakondlikku süsteemi poliitika tegemisel. See eeldaks väga intensiivset osalemist meie kõigi poolt. Minu kui kodaniku üks vabadus on olla ka poliitikast mittehuvitatud ja passiivne. Kui ma ei osale, sest ma olen pettunud, siis tõepoolest, mind ei esindata. Kui ma ei osale, sest mind ei huvita, siis ei saa rääkida ka minu mitteesindamisest.

SOLVAKU KÜSIMUSED NOORKÕIVULE

Mis kvaliteedi tooksid kodanikuühiskonna organisatsioonid, mida erakonnad ei too? Teisisõnu, mida suudab kolmas sektor, mida erakonnad just huvide esindamisel teha ei suuda?

Kõigepealt aitäh põnevate küsimuste eest!

Teised kodanikuühiskonna organisatsioonid (sest ka erakonnad on osa kodanikuühiskonnast ikkagi) toovad kaks väga olulist aspekti:

1. Tõeliste ekspertide teadmised. Enamuse MTÜde eesmärk on mingi konkreetse valdkonna hea käekäigu eest hoolitsemine ning valdkonnas reaalselt töötavate ja tegustevate inimeste kokkutoomine. Erakonnad saavad vastu pakkuda universaliste, kel on heal juhul endal mingi eralane haridus, kuid halvemal juhul vaid poliitiku kutse - igal juhul puudub reaalsest valdkonnast terviklik ja vahetu kogemus ja arusaam.

2. Võime kaasata inimesi aruteluks. Ja mitte ainult Teeme Ära, vaid sajad teised MTÜd üle Eesti, kes toovad igal aastal kümneid tuhandeid inimesi arutama nende valdkonnas oluliste küsimuste üle.

Kas aktiivne osalusmeetod sobib igasuguste küsimuste lahendamiseks? Teatud sorti küsimustes ei pruugita osalemist soovida, vaid lihtsalt delegeerida erakonda otsustama enda nimel.

Vastus on selge «jah». Loomulikult ei ole mõistlik, et iga küsimuse osas peaksid kõik inimesed kaasa rääkima, seda ei taha keegi väita. Vastupidi, iga inimene peaks saama kaasa rääkida nende otsuste osas, mis teda isiklikult mõjutavad. Kalamehed kalastuse teemadel, vanemad kooliteemadel, õpetajad õppekavade teemadel jne. Ja kodanikeühendustel on sellise kaasamise osas ka selge eelis erakondade ees - kuna nad juba koondavad samadest teemadest huvitatud inimesi, siis on neil ka oluliselt lihtsam nende inimeste arvamust küsida.


II küsimustevoor

NOORKÕIVU KÜSIMUSED SOLVAKULE

Kui ma annan oma hääle näiteks opositsiooni jäänud erakonnale, kelle ettepanekud koalitsioon suuresti maha hääletab, siis ei saa ikkagi öelda, et ma ei ole huvitatud. Seega ootaksin ma oma küsimusele vastust - kas neil inimestel ei peaks siis olema parteisüsteemi kõrval alternatiivi, mis nende arvamust arvesse võtaks?

Opositsioonvalija on kindlasti esindatud, poliitikat ta tõepoolest küll ei mõjuta, kuid (teoreetiline) võimalus selleks siiski on. See ei pea tähendama kindlasti paratamatut passiivsusesse langemist, küll aga sellega arvestamist, et seekord võitsid teised huvid, kellele on täiesti legitiimne õigus neid nüüd poliitikaks rakenda. Tänane opositsioon võib olla järgmiste valimiste koalitsioon. Oluline on just see võimalus, et tulevikus saadakse oma huvidest lähtuvalt poliitikat ellu viia. Asjaolu, et just nüüd ja praegu ollakse opositsioonis, on midagi muud.

Kui parteid on tõesti olulised seetõttu, et neil on terviklikud poliitilised ideoloogiad, siis demokraatlikus riigis, kus koalitsioon peaaegu alati kompromisse peab tegema, ei rakendu siis ju ükski ideoloogia tervikuna. Kas seega ei lähe mainitud kasu kaduma?

See on väga hea küsimus.  Kindlasti läheb midagi kaduma ja see ongi asja võlu. Koalitsioon esindab laiemat seltskonda kui üks partei. Teisisõnu ei ole ühelgi grupil võimalik kitsalt enda maailmavaatest lähtuvalt valitseda. Ideoloogia elluviimine ei ole eesmärk omaette, küll on aga oluline, et elluviidavad poliitikad lähtuksid mingist õiglase ühiskonna pildist, sest vastasel juhul ei ole see viimane ka kuidagi saavutatav. Ma arvan, et parem on, kui poliitika sõnastatakse maailmapildi alusel ehk suur pilt enne ja siis pisiasjad. Alternatiiv oleks loota, et huvigruppide pisiasjadest tekib suur pilt, kuid see pilt ei pruugi väga selge ja enamuse poolt jagatav olla.
 

SOLVAKU KÜSIMUSED NOORKÕIVULE

Huvigruppe on palju, kuid kas kõikide nende huvid siiski väärivad esindamist? See, et reeglina on rida väikeparteisid, kes valituks ei osutu, näitab, et igasugune huvi ei ole piisavalt laia toetajaskonnaga, et see poliitilisse protsessi kaasata. Teisisõnu, on mingid institutsioonide poolt seatud lävepakud, mis üsna mehhaaniliselt "ütlevad", mis huvid on ja mis ei ole küllalt olulised. Kuidas saame kodanikuühiskonnast tõstatatud küsimuste ja huvide puhul kindlaks teha, et tegemist on ühiskonna piisavalt suurele osale oluline probleem?

Iga probleem ei peagi kõigi jaoks oluline olema.  Just selles erakondliku süsteemi probleem pigem ongi, et pean valima pakettide vahel, mis sisaldavad endas vastuseid kõigele. Kui toetan kedagi 70% ulatuses, siis nende 30% osas tahaksin ikkagi, et tehtaks teistmoodi, aga valimiste kaudu sellest märku anda ei saa - ei saa ju anda 70% häälest ühele erakonnale ja 30% teisele.

Ja kuidas saab üldse mingi mehhaaniline lävepakk eristada, mis minu jaoks oluline on? Ma ei taha, et riik tõstaks neid-ja-neid makse ja seetõttu hääletan erakonna X poolt, see ei tähenda, et ma pean ilmtingimata toetama ka näiteks nende poliitikat lastetoetuste osas.

Oletame, et huvi on piisavalt oluline ja sellele reageeritakse mingi poliitika elluviimisega. Kuidas tagada siis vastutus kolmanda sektori tegutsejate puhul? Erakondade puhul on selleks mitte tagasivalimine. Ehk valimistel karistatakse, võetakse vastutusele. Kuidas võiks vastutusmehhanism välja näha kodanikuühenduste juures, kui näiteks nende surve alusel viiakse ellu mingi spetsiifiline poliitika?

Kodanikuühiskond tähendab seda, et kaasa saavad rääkida ja seega otsust kujundada just need inimesed, keda konkreetne probleem puudutab. Inimesed ise vastutavad oma otsuste eest. Kui otsus tuleb vale, siis saavad inimesed süüdistada ainult iseennast ja peavad siis ka ise otsuse ümber mõtlema. Kuid just see teebki kodanikuühiskonna heaks - inimesed ei tee otsuseid ülepeakaela, sest neil ei ole midagi olulisemat ka samal ajal vaja otsustada, nagu poliitikutel paratamatult on.
 

Kiirküsitluse voor (pooltel oli kahele küsimusele vastamiseks vähem aega)

SOLVAKU KÜSIMUSED NOORKÕIVULE

Kuidas massiühiskonnas võtta arvesse nende huve, kes ei ole piisavalt aktiivsed, et läbi kodanikuühiskonna organiseeruda?

Lihtne ja kiire vastus on kaasamine. Just seetõttu ongi kodanikeühendused asendamatud demokraatia tööriistad, et nad moodustavad kõigi oma rakukestega võrgustiku, mis läbib kogu ühiskonda, kõiki huvigruppe ning suudab vajadusel jõuda just nendeni, kelle hääl massiühiskonnas, meedia ja poliitikute "suurte teemade" vahel kaduma läheb.

Kas huvigruppide aktiivne sekkumine poliitikasse ei tähenda tegelikult nende enda professionaliseerumist, ütleme lausa erakonnastumist?

Jah, tähendab küll professionaliseerumist, kuid selles mõttes, et suudetakse järjest asjatundlikumalt ja mõjukamalt kaasa rääkida ning tõeliselt neid inimesi esindada, keda asi tegelikult puudutab. Ning ei, loomulikult ei tähenda see erakonnastumist. Seda väitsite just enne ju ise, et erakonnad tegelevad terviklike ideoloogiatega, mitte konkreetsete teemadega. Meil on ju ka olemas Roheliste näide, mis nii demonstratiivselt ebaõnnestus, et seda ei hakka keegi ka loodetavasti enam proovima.
 

NOORKÕIVU KÜSIMUSED SOLVAKULE

Kirjutasite: "Huvigruppe on palju, kuid kas kõikide nende huvid siiski väärivad esindamist?" Kelle huvid siis ei vääri esindamist (jätame kriminaalsed grupid siit ilmselgelt välja)?

Kriteeriumiks oleks, kui mingi väga kitsa grupi huvide elluviimine tähendadaks näiteks oluliselt suurema hulga inimeste võimaluste või vabaduste piiramist. Näiteks võib mereäärse krundi huvides olla piirata rannaalal liikumist. Ühinedes "rannaäärsete maaomanike ühenduseks" lobistatakse piisavalt seadusandjat, et anda omanikele õigus kõikide ülejäänute liikumist sel alal piirata. Selline huvi ei oleks küllalt kaalukas, et poliitikaks saada, kuid igasuguse survegrupi õiguse võrdsel tunnustamise juhul peaks poliitikaks saama.

Miks ei saaks rohujuuretasandil toimuvate arutelude ja otsuste kaudu jõuda just sellise tervikpildini, mis kõigile sobib?

Sest rohujuure tasandi arutelust pildi kokkuladumiseks oleks vaja need kuidagi kokku võtta. Kes ja kuidas seda teeb? Ilmselt keegi, kes on juba mingil võimupositsioonil. Mulle tundub, et mingi institutsionaliseerunud võimuteostaja on siia juba sisse kodeeritud.


Küsimused lugejatelt

LUGEJA KÜSIMUS NOORKÕIVULE

Erakonnademokraatia mudel/süsteem on meile teada. Millisena näete seda kodanikuühiskonna mudelit, mis on Teie silmis kujunenud 15-20 aasta pärast?

Hästi lühidalt kirjeldatuna ongi kodanikuühiskond ühenduste (ametlike ja mitteametlike) võrgustik, kes suhtleb omavahel ja inimestega, keda nende poolt tegeletavad teemad mõjutavad. See võrgustik räägiks oma osade (ühenduste) kaudu kaasa kõigis ühiskondlikes otsustes ja ühtegi otsust ei tehtaks nii, et asjaosalised saaksid alles pärast otsuse tegemist sellest teada.

Siin ka kohe oponendi viimasele küsimusele veidi vastates, selleks, et sellises süsteemis tekiks tervikpilt, toob seesama võrgustik oma osasid ka pidevalt suurematesse aruteludesse kokku, kus lahatakse valdkonna kokkupuutekohti ja lahendatakse kõigile sobivalt vastanduvaid seisukohti.

Ja erakonnad oleksid ka olemas ja võtaksid osa selle võrgustiku diskussioonidest. Julgelt, oma ideoloogiaid esindades, kuid siiski diskussiooni osalejatena. Mitte ei küsi arvamust lihtsalt moe pärast, nagu täna sageli tehtavat tundub. See süsteem annab ka erakondadele uusi sisendeid ja võimaldab neil valimistele minna arvamusi paremini arvestavate platvormidega.

LUGEJA KÜSIMUS SOLVAKULE

Kas meil on siis parteiDEMOKRAATIA? Huvitav, milles see väljendub? Äkki on tegu koalitsioon(iauto)kraatiaga!

Meil on tõepoolest parteidemokraatia, mis avaldub selles, et erinevad erakonnad võistlevad oma seisukohtadega valijagruppide häälte nimel. Teatud erakonnad on olnud süstemaatiliselt edukamad kui teised, mis viitab sellele, et nende aetav poliitika on olnud suuremale seltskonnale sobiv ja natuke väiksemale mittesobiv. Juhin tähelepanu sellele, et kõik erakonnad, kes on olnud viimased kolm valimistsüklit Riigikogus, on olnud mingil perioodil valitsuses, välja arvatud Rohelised. Nii et koalitsioonivõimu sisu on periooditi olnud täidetud ka nende poolt, kelle seisukohti hetkel opositsioonis olles süstemaatiliselt arvesse ei võeta.
 

Mihkel Solvaku lõppsõna

Lähtudes puhtalt esindamisest, on kodanikuühiskonna näol tegemist killustunud huvigruppidega, kes paljusid olulisi küsimusi siiski ei kata. Kodanikuühiksond peaks erakondasid sundima oma seisukohti ja poliitikat teatud küsimustes muutma. Nad on survegrupid, kuid pole esindust pakkuvad organisatsioonid. Seega peaks erakonnad rohkem huvigruppidega arvestama ning mitte kasutama „kaasamist” sõnakõlksuna, tehes asju ikka nii nagu alati on teinud.

Debatis toodi välja üks oluline probleem. Valides erakonna, valin paketi, mille kõik aspektid (poliitikad) mulle siiski sobida ei pruugi. Alternatiiv oleks tegutseda läbi spetsiifilisi küsimusi katvate kodanikuühiskonna organisatsioonide. See tähendab aga kindlasti mingite valdkondade katmata jätmist. Erakonnapoliitikat saab täiendada, kuid asendamist ette kujutada on keeruline. Tahame seda või mitte, riigivalitsemine on sisuliselt amet, poliitikategemine on professionaliseerunud.

Kodanikuühiskond saab siin sekkuda aktiviseerudes küsimustes, milles tunnetatakse piisavat ühiskondlikku tuge. Ta ei ole aga võimeline olema pidevas valmisolekus teatud küsimustes reageerima. Erakonnad on professionaalsed organisatsioonid, kes just seda funktsiooni täidavad. Üksikküsimustes on seega oluline kodanikuühiskonna aktiivne sekkumine, kuid reaalne mehhanism, kuidas sellest lõpuks poliitika kujuneb, toimib läbi võimu teostamiseks loodud organisatsioonide ehk erakondade.

Martin Noorkõivu lõppsõna

Oponent leiab, et on normaalne, kui 1/3 inimesi on esindamata, kuna ei leia parteide seast kedagi, kes nende eest seista võiks. Samuti on normaalne, et opositsioonierakondade poolt hääletanud inimeste arvamus ei lähe arvesse - sest ehk tulevikus läheb paremini. Mina leian, et see pole normaalne ning on mitmete Eesti probleemide aluseks. Hulk inimesi on jäetud iseenda hooleks ja keegi ei tunne selle eest vastutust («sest need ei ole ju minu valijad»).

Oponent jättis ümber lükkamata väited, et erakonnad oma liikmeid ei kaasa ning uute erakondade tulek olukorda muuta ei saa. Seega eeldan, et ta nõustub nendega.

Jään seisukoha juurde, et tänases olukorras on parteipoliitika inimestest kaugenenud, paljude usalduse kaotanud ja jätab murettekitavalt suure hulga inimesi neisse puutuvates otsustes esindamata.

Oponent leidis, et on halb, kui MTÜd tegelevad spetsiifiliste valdkondadega ja on hea, kui on olemas universalistidest erakonnad, kes tegelevad kõigi teemadega. Mina leian vastupidiselt, et MTÜd kaasavad inimesi, kes valdkonnast hästi aru saavad ja teavad käesoleva otsusega seotud reaalsete inimeste reaalseid probleeme (nad ise ongi need inimesed). Oponent kahtles inimeste huvis kõigi küsimuste osas kaasa rääkida. Nõustusin täielikult - inimesed peaksidki kaasa rääkima neis küsimustes, mis neid peamiselt puudutavad.

Leian, et kodanikeühendused on asendamatud demokraatia tööriistad, mis moodustavad kogu ühiskonda läbiva võrgustiku ja suudavad vajadusel jõuda nendeni, kelle hääl tänases parteidemokraatias kaduma läheb.

Aegade jooksul on arvatud, et eestlane on üks tuim loom ja laseb endaga teha ükskõik mida. Soovitan meenutada meie ajalugu. Jüriöö ülestõusust Laulva revolutsiooni ning Maailmakoristuseni. Eestlaste kannatus saab katkeda ning kui see juhtub, siis pole me enam nõus sellega, et vale erakonna poolt hääletades meie hääl ei loe, et pärast valimisi ei küsita meilt enam kordagi uuesti, kas toimuv on ikkagi aktsepteeritav, et poliitilised otsused on müüdavad või erakondade arvates tuleks neile ebameeldivad seadused ära muuta.

Et ta juba on katkemas, tõestavad viimaste aastate massiprotestid, streigid, sotsiaalmeediakampaaniad ning üleüldine meelsus, mida väljendatakse nii meedias kui koduseinte vahel.

Kokkuvõtteks arvan, et need muutused on paratamatud ning laiemate osalisvõimalustega kodanikuühiskond peab asendama praeguse kitsa parteidemokraatia ning rohkematele inimestele hääle andma!