Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/11/08/463034t1hdd1d.jpg)
Täna väitlevad Tartu Postimehe online-väljaandes sihtasutuse Domus Dorpatensis tegevjuht Martin Noorkõiv ning Tartu Ülikooli õppejõud Mihkel Solvak teemal «Kodanikuühiskond asendab lähitulevikus parteidemokraatia». Noorkõiv esitab väitluses jaatavat poolt, Solvak toob välja aga eitavad argumendid. Väitlus toimub Eesti Väitlusseltsi ja Avatud Eesti Fondi poolt läbi viidud rahvusvahelise demokraatiapäeva ürituste lõppakordina.
Martin Noorkõivu avalause: Eesti parteid ei esinda suurt hulka ühiskonnast
Kodanikuühiskond on kõik see, mida inimesed saavad teha, et kujundada ühiskonna toimimist. Kolmas sektor on oluline osa sellest, kuid on vale mõelda, et MTÜd ongi kogu kodanikuühiskond. Parteidemokraatiat mõistan osana kodanikuühiskonnast ja ühe viisina ühiskonna korraldamiseks.
Leian, et lähema 15 - 20 aasta jooksul asendab kodanikuühiskond parteidemokraatia ehk parteidemokraatia alternatiivid saavad võrdselt olulisteks ühiskonna kujundajateks. Miks see juhtub?
Erakonnad peaksid esindama erinevaid ideoloogiaid ning seisma oma valijate huvide eest. Eesti erakonnad ei täida aga enam seda rolli.
1) Parteid on kaotanud ühiskonna usalduse
Selle aasta juulis ei toetanud 39% küsitletud valimisealistest inimestest mitte ühtegi erakonda ehk rohkem kui kolmandik ühiskonnast ei leia olemasolevast valikust kedagi, kes neid võiks esindada.
Kui esialgu vastandusid Savisaare Tallinn ja ülejäänud Eesti, siis Silvergate rahastusskandaal, IRL-i elamislubade skandaal ja erinevad korruptsioonijuhtumid on pannud paljusid mõistma, et probleem ei ole üksikutes parteides, vaid kogu süsteemis.
Erakondade reaktsioon neile skandaalidele on aga näidanud soovimatust olukorda sisuliselt muuta. Rahastamisteemadel on peaminister Ansip väljendanud näiteks hoopis rahulolematust seadusega.
2) Parteid ei esinda isegi oma liikmeid
Erakondadesse kuulub palju inimesi, kuid tegemist on passiivsete nimedega nimekirjas. Suurematel erakondadel moodustavad liikmemaksud vaid 1-2 protsenti kogu erakonna tulust, mis on heaks indikaatoriks sellest, et liikmed ei ole tegelikult töösse kaasatud.
3) Ka uus erakond ei parandaks olukorda
Uutmoodi poliitikat lubasid nii Res Publika kui Roheliste erakond, mõlemad põrusid ning tõestasid, et praeguses süsteemis saab ellu jääda vaid olemasolevate reeglite järgi mängides.
Alternatiivsete osalusmeetodite roll kasvab
Viimaste aastate jooksul on väga paljudele selgeks saanud, et nende arvamus poliitikutele ei loe. Seda on tundnud arstid, õpetajad, tudengid, päästeametnikud ja paljud teised. See on põhjustanud ennenägematult palju meeleavaldusi, streike ja muid kodanikualgatusi. Inimesed räägivad järjest rohkem ise kaasa.
Samal ajal on saanud küpsemaks ka erinevad kodanikeühendused, kes kaasavad aktiivselt sadu tuhandeid inimesi (nt Teeme Ära) ja lahendavad olulisi probleeme (nt Noored Kooli).
Kuna olemasolev parteisüsteem on parandamatult vigane ning alternatiivsed osalusmeetodid järjest tugevamad, siis lähitulevikus saab Eestist laiemate osalusvõimalustega kodanikuühiskond.
Mihkel Solvaku avalause: vaikiv enamus siiski osaleb
Tänavu juulis tehtud küsitlusest ilmnenud erakonnaeelistuse puudumisest 39% valimisealistel kodanikel ei luba veel järeldada erakondade võimetust inimesi esindada.
Valimistele eelneva kampaania üks eesmärke on erakondade seisukohtade tutvustus ja mida lähemal valimised, seda rohkem kristalliseerub ka eelistus. Valimistevahelisel perioodil on paljudel selge eelistuse puudumine üsna tavapärane.
Küll lubab aga valimisosalus julgemaid järeldusi teha ja siin ilmneb tõepoolest, et keskmiselt kolmandik valimisõigusega inimestest valimas ei käi. Teisalt, kaks kolmandiku siiski käib, teisisõnu keskeltläbi seitse inimest kümnest annab oma hääle kas mingi ideoloogia, teemapüstituse või isiku toetamiseks. Skandaale on Eesti poliitikas pidevalt olnud, kuid Riigikogu valimistel osalemine on stabiliseerunud. Seega, öelda, et erakonnaeelistus on paljudel puudu rõhutab klaas on „pooltühi“ argumenti, samas näitab tunduvalt suurema osakaalul olemasolev erakonnaeelistus, et klaas on kindlalt „pooltäis“.
Kõik see ei tähenda, et lood on head. Skandaalid, mis tipnevad kriminaalsüüdistuste esitamisega on kindlasti paari kraadi võrra kangemad, kui oponendi näopildi pihta märgilaskmine või baaris ebakaines olekus käratsemine. Viimaste aastate erakondadega seotud arengute jälgimine võib paljudest tekitada küsimuse, kas selline süsteem peab just nii toimima ja kas poleks äkki mingeid reaalseid alternatiive.
Kodanikuühiskond pakub siin tõesti viisi, mingites spetsiifilistes küsimustes ilma erakondade vahendamiseta oma põhimõtte ja maailmavaade tegudeks teha. Kuid sel on väga selged piirid ja erakonnasüsteemi keskset rolli kõigutada ei suuda.
Miks erakonnad asendamatud on?
Sest kodanikuühiskonnas tegutsevad organisatsioonid on üksikküsimuste või –teemade kesksed, erakonnad koondavad endas aga seisukohti ühiskonna kõikide võtmevaldkondade kohta. Teisisõnu, kui üks kampaania kaasas tuhandeid inimesi Eestimaad koristama (Teeme Ära), siis ei öelnud ta samas midagi selle kohta, kuidas maksusüsteemi kujundada või regionaalarengut tasakaalustada. Erakonnad, suuremal või vähemal määral, neid väga erinevaid küsimusi käsitlevad.
Kodanikuühiskonnast väljakasvanud kampaaniad on päris kindlalt maailmavaatelise alusega, kuid nad pakuvad lahenduse loetud küsimustele selle maailmavaate valguses. Nad on puzzletükid, mis moodustavad tervikpildi. Erakonnapoliitika on laiem konflikt maailmavaateliste ja ka moraalsete seisukohtade üle, milles valijad pooli valivad. Kodanikuühiskonnast väljakasvav osalus toob sellesse konflikti alternatiivseid pilke teatud küsimustes, neid aga ühtseks maailmapildiks ta veel ei seo ja selles on erakondade roll vähemalt seni asendamatu.
Noorkõivu vasturepliik Solvaku avalausele
Kui iga kolmas inimene ei hääleta, sest ei suuda leida kedagi, kes teda esindada võiks, siis on ka see «pooltäis» klaas täiesti piisav põhjus, et kahelda erakondade võimekuses inimesi esindada. Kui iga kolmas inimene sureks mõnda haigusesse, siis nimetaksime seda epideemiaks ja ei ütleks, et «aga kaks kolmandikku jäi ju ellu».
Tegelikult hääletatakse sageli ka lihtsalt seepärast, et halbadest variantidest kõige halvem võimule ei pääseks. «Parem ikka kui Keskerakond» on päris levinud argument hääletama minemiseks. Sellised hääled ei näita aga reaalset esindamist, pigem on see osa probleemist.
See, et erakonnad tegelevad kõigega, ei tee neid mitte asendamatuks, vaid pinnapealseks. Kodanikuühendused saavad just paremini konkreetsetest valdkondadest aru ja oskavad teha paremaid valikuid kui elukutselised poliitikud.