Kuidas sünnivad kohalikud imed

Rõuge kooli direktor Toomas Raju (paremalt), valla volikogu esimees Jaak Pächter ja spordiklubi juhatuse liige Janek Siska on ühte meelt, hokiväljak on tähtis. Foto: Sille Annuk

Kus asub praegu Eesti kõige korralikum ja moodsam välisväljak jäähoki mängimiseks? Vaevalt oskaks enamik vastajaid üldse pakkudagi sellist kohta nagu Rõuge. Ometi nii on, seda kinnitati Postimehe pärimise peale ka Eesti hokiliidust.

Kunagi oli Rõuge kirik tähtis koht, kuhu Lõuna-Eesti ühe suurima kihelkonna rahvas kokku tuli. Leida aga praegu sealt kiriku tagant hokiplats, millesarnast välisväljakut pole ka Tallinnas või Tartus, on ikkagi üllatav.

Kuidas on võimalik, et ühes suhteliselt väikeses Võrumaa vallas ehitatakse valmis rahvusvahelistele nõuetele vastav normaalmõõtmeis hokiväljak?

Vastus on Eesti-Läti piiriülese koostöö programm. Programm, mille rahast suurem osa pärineb Euroopa Regionaalarengu fondist. See ei ole Euroopas midagi unikaalset, vaid osa juba aastakümnetepikkusest piiriülese koostöö poliitikast.

Eesmärgiks ikka Euroopa tugevam lõimumine ehk suhete tihendamine eri riikides elavate inimeste vahel, aga ka piirialade kui üldjuhul igas riigis äärealade majanduslik toetamine.

Nagu Rõuge mehed tunnistavad, tuli algatus pigem Läti poolelt. Väikeses Ape linnas on vähemalt kuus hokivõistkonda, aga polnud ühtki head mänguplatsi. Neil oli ikka surve tõeliselt kõva, et mitte käia kuskil tiigi peal mängimas, meenutab Rõuge volikogu esimees Jaak Pächter. Nii tehtigi ühine hoki arendamise projekt.

Parem korralikult

Eestlased muidugi otsustasid, et kui juba teha, siis korralikult, seetõttu sai Rõuge väljak palju parem kui Apes. Ehitus maksis kokku umbes 140 000 eurot, millest vald kattis omaosalusena kümnendiku.

Nüüd tuleb platsi hooldada, aga Pächteri sõnul pole seegi vallale midagi üle jõu käivat. See-eest olevat kohaliku spordiklubi hokimeeskond suurenenud ühe aastaga kolm korda, kirjas on juba 40 hokimeest ning mängimas käiakse ka Võrust ja Põlvast. Peetud on ühisturniire lätlastega, kus küll näha märgatavat tasemevahet lõunanaabrite kasuks.

Rõuge kooli direktor Toomas Raju kinnitab, et kool on kohe kindlasti üks suuremaid hokiväljaku kasutajaid. Talvel tehakse nüüd kehalise kasvatuse tunnid enamasti nii, et üks tund nädalas suusatamist ja üks uisutamist. «Ma pean tunnistama, kogu oma positiivsuse juures suusatamise vastu, et lastele meeldib vist ikka uisutamine rohkem,» tõdeb ta.

Ka direktorist endast on saanud hokimees. «Hoki on niivõrd positiivses mõttes teistmoodi ala ja just see, et oled poolteist-kaks tundi värskes õhus – raske on seda emotsiooni kirjeldadagi,» kinnitab ta.

Raju sõnul ei saa see põlvkond, kes on nii heades tingimustes uisutamisest ilma jäänud, asja mõttekusest päris hästi aru ja eks seda kiusu ja jonni ole küla peal kuulda, et kas midagi targemat ei olnud Rõuge valda ehitada.

Nad muidugi ei tea sageli tausta ja arvavad, et ehitasime kõik oma raha eest, ütleb Raju. «Sama oli omal ajal spordisaaliga. Võrus haridusosakonnas vaadati, et olete lolliks läinud või, täismõõtmetes võimla Rõugesse? Ehitasime valmis ja praegu on juba kahju, et polnud raha tribüüne ka ehitada,» ütleb koolijuht, kellel erinevalt paljudest teistest maakoolidest ei ole põhjust kurta õpilaste arvu vähenemise üle. Tänavugi tuli esimesse klassi 25 last.

Projektielu võlud

Aga tõsi on ka see, et raha, mille vald pani jääväljaku ehitamisse pangalaenu abil, on programmist veel tagasi saamata, ehkki tubli kolmveerand aastat on juba kulunud. Ja projekti juhtinud valla arendusnõunik Jaanus Mark tõdeb, et väljaku ehitus oli veel kõige lihtsam osa, võrreldes kogu bürokraatia ja aruandlusega. Needki on projektielu võlud.

Kuid oma rahaga poleks niisugust võimalust olnud, kinnitavad nii Raju kui Pächter. Järgmine projekt on saada hokiplatsile kunstmuru, et lastel oleks varakevadel koht, kus jalgpalli mängida, kui päris muru veel ei kanna.

Võrus toimunud piiriüleste projektide konverentsil tõidki eri riikide esinejad kõige sagedamini esile, et projektid võiks liikuda kiiremini, lihtsamate protseduuridega ja vähesema aruandlusega, eriti just väiksemad projektid. Praegu ongi õige aeg rääkida piiriüleste programmide tulevikust, sest üks programmiperiood 2007–2013 hakkab lõppema ja järgmise kohta tehakse otsuseid.

Selles, et nii Eesti-Läti kui ka piiriülene programm Venemaaga mingil kujul jätkub, pole suurt kahtlust. Küll näiteks pakkus regionaalminister Siim Kiisler, et edaspidi võiks Eesti-Läti-Vene kolmepoolse programmi asemel olla Eesti-Vene ja Läti-Vene programm, kuna palju lihtsam on laua taga istuda üks ühega kui otsida ühisosa kolme riigi partnerite vahel.

Väiksemamahulised projektid peaksid olema lihtsustatud administreerimisega, mitte läbima kogu seda bürokraatiat, mis tõeliselt suured projektid, ütles oma etteastes Britt Vahter Võru maavalitsuse arenguosakonnast.

Teiseks märkis Vahter, et praegu käib tohutu ressursi raiskamine, kui kuulutatakse välja voorud väga laia sihikuga, kuhu esitatakse tohutu hulk projekte, millest lõpptulemusena saab rahastatud vaid väike osa, veerand või isegi kümnendik.

Aga iga sellise projekti kirjutamiseks läheb meeletult ressurssi, sageli mitu kuud eeltöid ja kokkusaamisi. Vahter pani ette, et lahendus võiks olla temaatilised voorud, kus osaleks ainult konkreetsest teemast huvitatud.

«Kui vaatasime Põlva-, Valga- ja Võrumaal toetuse saanud piiriüleseid projekte ja võrdlesime neid maakondlike arengudokumentidega, siis oli kummaline, et side nende vahel oli väga vähene. Võiks ju olla ikka nii, et suuremahuliste projektide hindamisel arvestada ka piirkondlikke prioriteete,» mainis Vahter veel üht muret, mida kinnitasid oma sõnavõttudes ka teiste maakondade esindajad.

Ja nagu konverentsil esile tuli, on kõige suuremad kasusaajad Eesti-Läti piiriüleste projektide programmist olnud Riia ja Tartu. «Kui me tahame vähendada seda, et kõik koguneb ainult keskustesse, siis võiks piiriülene programm olla suunatud ikka päris piirialadele,» ütles Vahter.

Tavatult lihtne

Et asjad ei pea europrojektimaailmas tingimata käima nii keeruliselt, nagu meil tavaks, seda esitas ilmekalt Heinrich Berr, kes esindab Saksa-Austria-Tšehhi piiril tegutsevat piiriülest programmi EUREGIO Bayerischer Wald.

Neil on lahku löödud suured nn võtmeprojektid ja mikroprojektid ning viimaste puhul saab esitada taotluse oma keeles, vähese bürokraatiaga ja ka näiteks kaasfinantseerimine võib olla arvestatud vabatahtliku töö tundides, arvestusega kümme eurot tund.

Eestis oleme aja jooksul lihtsustanud taotlusvormi, eriti väiksema mahuga projektidele, ja ka aruandluses oleme viimase perioodi jooksul lihtsustusi teinud, kinnitab omalt poolt Helena Järviste, kes on Eesti-Läti programmi Tartus tegutseva tehnilise sekretariaadi juhi kohusetäitja.

«Päris nii ka teha ei saa, et kirjutage vaid, mida tahate teha, ja summa,» räägib ta. «Peame saama projektide võrdlemiseks ja hindamiseks mingid põhilised andmed kätte.»

Kindlasti võib mõnel puhul olla probleemiks inglise keel, tõdeb Järviste, kuigi kinnitab, et keele suhtes ei ole kunagi liiga norivad oldud, püütakse ikka aru saada, mis projektitaotluses kirjas on, kui see ka päris laitmatus inglise keeles pole.

Järviste sõnul on nüüd juba nii palju häid näiteid edukatest kohalikest projektidest, et võib rahulikult inimestele öelda: see ettevõtmine ei ole midagi hullu. Aga seda ta ütleb küll, et kui seni veel projektitegemise kogemust ei ole, siis päris esimese asjana kohe piiriülese koostöö projekti kallale asuda pole ehk kõige parem mõte.

Ühise keele küsimus on üks Eesti-Läti ühisprojektide puhul sageli esile kerkiv teema. Eesti ja läti keel on ju nii erinevad, et kasuta või teisel pool piiri salakeelena. Inglise keel ametliku projektikeelena ei pruugi olla mõistetav vanematele, vene keel jälle noorematele.

Aga suheldud nad saavad ja ka projektid tehtud, mis tihti annab küll leiba projektikirjutajatele, millest on saanud üks omaette töö.

Euroopa raha piirialadele

Eesti-Läti

•    Ühe projekti jaoks on võimalik saada 20 000 – 2 000 000 eurot.

•    Aastatel 2008–2012 esitati 236 projekti, neist heaks kiideti 26 protsenti.

•    Heakskiidetud projektidel on 131 partnerit Lätist ja 95 Eestist. Toetust saanud projektide partnereid on Läti poolel enim Riiast (79), Eesti poolel Tartumaalt (31), Võrumaalt (16), Harjumaalt (14) ja Valgamaalt (13).

•    Eesti poolel toetati projekte 17,24 ja Lätis 17,17 miljoni euroga.

•    Keskmine toetus ühele projektile oli 473 000 eurot.

•    Toetamisel eelistatakse pikaajalise koostöö sihiga projekte, mitte ühekordse ürituse korraldamist.

Mõned edulood

•    GoodFruit – Eesti ja Läti puuvilja- ja marjakasvatajate jaoks kompetentsikeskuse ja katsetootmise baasi väljaarendamine Pollis.

•    ProtoLab – prototüüpide arendamine tootearenduseks Tartu Teaduspargis ja Lätis.

•    MOTO – väga menukad motolaagrid noortele nii Eestis kui Lätis.

•    Back to Nature – viie loodusharidusega seotud institutsiooni piiriülene, mitmesuguseid tegevusi hõlmav koostöö, mis on aktiivselt jätkunud ka pärast projekti lõppu.

•    Cultural Heritage – piiriäärsete alade kohalike kultuuriväärtuste teadvustamine ja kandmine andmebaasi – kokku 20 000 objekti.

Eesti-Läti-Vene

•    Euroopa Liit panustab programmi ligi 48 miljonit, Vene pool 15,9 miljonit eurot. Eesti riik on lisanud oma eelarvest üheksa miljonit eurot sihtsuunitlusega Eesti ja Vene partnerite suuremahuliste projektide elluviimiseks (seda Läti ei teinud).

•    Esimeses taotlusvoorus aastal 2010 esitati 226 projekti, toetust sai neist 25. Partnereid on projektides Eestist ja Lätist 41, Venemaalt 46. Teise taotlusvooru esitati 336 projektiideed, millest 38 kutsuti esitama täistaotlust. Lõplik rahastamise valik tehakse tõenäoliselt selle aasta lõpus.

Allikas: Eesti-Läti programmi tehniline sekretariaat, PM