Jüri Kõre: NEETide võidukäik

Töötukassa. Foto: Mihkel Maripuu

Brüsseli kantseliidist üle külvatud paberites on järgnevaks kümneks aastaks kindla koha hõivanud lühend NEET (not in education, employment, or training – õppimisest, tööst, tööpraktikast kõrvale jäänud isik). Lühend on sündinud õrna hingega inglise sotsiaalpoliitika kujundajate peas. Sotsioloogide poolt ühiskondliku rakenduseta inimeste tähistamiseks kasutatavat nullstaatusega või staatuseta isiku terminit pidasid nad liiga märgistavaks. Ja siis tuli kellelegi pähe päästev idee – need on ju NEETid.

ELi tähtis strateegiline dokument «Europe 2020» peabki üheks käesoleva kümnendi prioriteediks nendesamade NEETide, sunnitult või vabatahtlikult jõudeelu elavate noorte eurooplaste tööle või õppima panekut. Seetõttu on põhjust arvata, et termin käib järgnevatel aastatel aeg-ajalt ka meie meediast läbi.

Vale ja õige

Lõuna-Euroopa riikides, eelkõige Hispaanias, ei piirduta noortest rääkides õppimise ja töötamise perspektiividega. Olukorda mustvalgena kirjeldades on käibele võetud kaotatud põlvkonna mõiste. Sisuliselt käsitletakse noori kui probleemi. Meie suhtumine võiks olla teistsugune.

Nutulaulu asemel kasvavast pensionäride ja vähenevast töötajate hulgast peaksime käsitlema noori kui ressurssi, kui lahendust. Paraku räägitakse kahetsusväärselt tihti, mis on noortega seoses halvasti, mitte sellest, mis on hästi.

Noorte töötust selgitatakse valesti valitud erialaga. Ometi on see «vale» eriala omandatud valdavalt riigi õppeasutuses. Pikka tööotsimise aega pärast kooli selgitatakse ülemäära suure (vale) palga ootusega.

Ometi saab pangast noorele inimesele vältimatult vajalikku eluasemelaenu ainult «vale (suure)», mitte «õige (väikse)» palga saaja.

Välismaale tööle ja elama siirdumist käsitletakse kui minekut kergema vastupanu teed,  soovimatusena pingutada kodumaal professionaalsuse edendamise või karjääriks vajaliku arengu nimel. Ometi on just karjäärivõimaluste hägusus järjest sagedamini noortel välismaale töölemineku argument.

Kuid jätame need väited praegu kõrvale. Need on küll emotsionaalsed, kuid sageli mõõtmata-kaalumata argumendid. Meil pole põhjust rääkida ka kaotatud põlvkonnast, küll aga peame hindama, kas see NEET võib tekitada meile samu probleeme, mida üldiselt prognoositakse.

Eesti keeles tähendab neet ja neetimine ühendamist, liitmist, ingliskeelne NEET aga pigem lõhkumist või lahutamist. Noorte vähese hõive, ebapiisava kaasamise jms tagajärjeks on alamklassi kasv (suurenemine). See mõiste (alamklass) ei ole meil isegi teaduslikus või analüütilises kirjanduses kasutusel. Loomulikult pole seesugust rühma olemas ka (sotsiaal)poliitika jaoks?

Eestis nadi seis

Pooliku haridusega, tööturult kõrvale jäänud, lõtvade partnerlussuhetega noorte sotsiaalne kapital on väiksem teistsuguse taustaga eakaaslase omast. Neil napib tugipunkte, millele toetudes parandada oma staatust. Objektiivselt konkureerivad nad madalapalgalistele väheprestiiž-setele ametikohtadele ja loomulikult kaasneb neil oma positsiooniga tööturul rahulolematus.

Neil on keskmisest suurem oht jääda peibutuste (narkootikumid vms) küüsi ja kahjustada kas vaimset või füüsilist tervist, mõnigi kord võib nende elustiili iseloomustada kui riskivat. Need on sotsiaalsed probleemid, aga kogu nähtusel on ka majanduslik mõõde.

Kaod ja kulud, mida n-ö raisus noorte tõttu tuleb kanda, ulatuvad mõnes riigis kahe protsendini SKPst (2008. aasta analüüside andmed). Esirinnas on Kreeka, Itaalia, Iirimaa. Riigid, kus noored pole raskesse seisu sattunud mitte oma põlvkonna rikutuse, vaid vanema põlve poliitikute, majandusinimeste ja muu eliidi valeotsuste ning arvestuste tõttu. See kaks protsenti kulusid on suhtelises mõttes sama, kui palju maksab kogu Eesti riigikaitse.

Eesti on neis analüüsides probleemi teravuse poolest üsna esirinnas. Rühma suurust hinnatakse uuringus skaalal väga väike kuni väga suur. Eesti on suure osakaaluga NEETide rühmas.  

Mõni kirjeldatud probleemi aspekt ei ole Eestis võib-olla nii terav kui mõnel naabermaal. Näiteks veel kümme aastat tagasi päevakajaline koolist välja langemine tundub nüüd olevat kontrolli all.

Hoopis keerulisem on interpreteerida tööturu andmeid. Milline on lõpetamata haridusega noore töötee, seda saame hinnata vaid kaudselt. Hädavajalikke longituud- jm uuringuid sotsioloogidelt ei tellita.

Alla 25-aastaste töötuse määr oli 2010. aastal Eestis 32,9 protsenti ELi keskmise, 21,1 protsendi kõrval. Nadi seis. Kui aga statistikuid uskuda, siis oleme aastaga olukorra kontrolli alla saanud. Aastal 2011 oli noorte töötuse näitaja Eestis langenud 22,4 protsendile.

Statistiliselt on tulemus natuke küsitav (15–24aastaste töötus on vähenenud suhtelises mõttes kaks korda rohkem kui 25–49aastaste oma), kuid seda on raske vaidlustada. Aga edasiminekuks on muidugi ruumi küllaga. Holland, Taani ja teised riigid, kus ühendatakse avatud majandus- ja paindlik tööturupoliitika, kindlustavad oma noortele hoopis suurema tööhõive (töötuid on 5–10 protsenti).

Selle tulemuseni jõudmiseks ei kasutata mingeid salanippe. Ühelt poolt teevad nii kutseõppe kui ka järgneva täiendusõppe korraldamisel head koostööd koolid ja tööandjad. Teisalt lähtuvad töövahendussüsteemid selgetest ja lihtsatest eelistustest. Naabermaal Soomes pakutakse noorele tööotsijale kolme kuu jooksul kas töö ja/või õppimise võimalust.

Sisuliselt tõstetakse vanem tööotsija järjekorras tahapoole ja ette nihutatakse tööturule pääsu mõttes väiksemate šanssidega noorem inimene.

Haridus ei aita?

Eesti on sisuliselt käivitanud kõikehõlmava haridusreformi, mis puudutab nii põhikooli, gümnaasiumi kui ka kõrgkooli. Tagaplaanile jääb ainult alus- ja kutseharidus. Suhtumine reformidesse on mustvalge, toetatud vananenud klišeedest. Ühed ütlevad, et parim on kõrgharidus, teised, et parim on hoopis kutseharidus jne.

Käimasoleva «majanduskriisist väljumise faasi» tööturu statistika ei näita ühe või teise haridusrühma eriliselt halvemat (või vastupidi paremat) seisu teisega võrreldes. Enamasti väheperspektiivseks peetava üldise keskharidusega (11- või 12-klassilise keskkooli/gümnaasiumi haridus) inimesed on «tavalisel» positsioonil.

Töötuse dünaamika on 2009. aasta esimesest kvartalist (töötuse tipp Eestis) kuni viimase ajani (2012. aasta teine kvartal) haridustasemeti selline: põhikooliharidusega inimestest on kolme aasta möödudes tinglikult ikka veel registreeritud töötute nimekirjas 39 protsenti, põhikooli põhjal kutsehariduse saanutest 37, üldkeskharidusega inimestest 47, keskhariduse põhjal kutse omandanutest 44, bakalaureusekraadiga noortest 52 ja magistritest 78 protsenti.

Mida kõrgem haridustase, seda vähem dünaamiline käitumine tööturu (või töötukassa!?) vaatenurgast, ja vastupidi.   

Olgu selle statistikaga kuidas on – kas toetuda sellele või püüda ümber lükata –, igal juhul kirjeldab ta ressursikasutust. Seda, et inimese kui ressursi kasutamine, olgu ta noor või vana, jätab meil soovida.