Malle Salupere: vajame selget pead

Foto: TPM

Inimestele meeldivad muinasjutud. Eesti Vasakpartei 2007. aasta valimisloosung «Eesti vajab armastust!» ei huvitanud kedagi, küll aga suuresõnalised lubadused, mis hiljem osutusid mõttekujunditeks, nagu hea õpetaja topeltpalk – see on ikka alla keskmise. Ka üleskutset «endiste» ahju saatmiseks nimetati süüdimatult metafooriks.

Viha õhutamisega juhitakse tähelepanu kõrvale saamatuselt, mis on viinud selleni, et omandireform on kodust ilma jätnud kolm korda rohkem inimesi kui stalinistlik küüditamiste laine. Alkoholi ning muude meelemürkide ohvrina sureb igal aastal sama palju parimas eas inimesi, kui langes Vabadussõjas.

Eestis on umbes 600 000 leibkonda, neist üheliikmelisi ligi 220 000. Lapsi kasvatab ainult 159 000 peret, kellest rohkem kui pooled on kas üksikvanemaga või võõrasisa-emaga; ainult ühel kolmandikul on kahe lihase vanemaga kodu, kus alati neist tõeliselt siiski ei hoolita.

Kui palju on meil armastuse defitsiiti, millest rääkis kadunud Aino Järvesoo, kelle suurim eesmärk oli taotleda, et riik hooliks eeskätt olemasolevatele lastele inimväärse elu loomisest. Tema 1000-kroonise lapsetoetuse üleskutsest oleme veel kaugemal kui siis, sest raha väärtus on kahanenud. Veerand Eesti lapsi elab süvavaesuses, aga 19-euroste lapsetoetuste kavandatav suurendamine ei tõota olukorra paranemist.

Üks kolmandik rahvuslikust rikkusest on koondunud ühe protsendi edukate kätte, kes omakorda käsutavad nii võimu kui ka meediat ja kangekaelselt silmi kinni hoides väidavad, et ainus oht eesti rahva kestmisele tuleb idast.

Riigikogu jättis Euroopa sotsiaalõiguste harta ratifitseerimisel minister Eiki Nestori algatusel välja punktid, mis tagavad õiguse kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest ja õiguse eluasemele, samuti punkti, mis kohustab «tunnustama töötajate õigust saada niisugust töötasu, mis tagab neile ja nende perekondadele inimväärse elatustaseme».

Stagnaajal võimaldas 120-rublane palk või pension tõesti inimväärset elamist. Kuigi midagi just nagu saada ei olnud, hangiti siiski enam-vähem kõike ja suur osa inimesi elab nüüdki tollal soetatud varaga. Raha oli rohkem kui kaupa. Kui aga keegi julgeks ausalt välja arvutada ning võrrelda, kui suur oli tarbe- ja toidukaupade läbimüük inimese kohta siis ja on praegu, raamatutest ja muust kultuurist rääkimata, saaksime päris ehmatavad tulemused.

Tollal olid eluase, ühistransport ja ajalehed sümboolse tasu eest. Keskmine või sellest kõrgem palk oli pooltel palgasaajatel.

Praegu teenib meie viiest palgasaajast kaks miinimumpalka ja kõigest üks saab keskmist või sellest kõrgemat töötasu. Allpool statistiliselt manipuleeritud ametlikku vaesusriski piiri elab iga teine laps, kes sageli jääb ka korraliku hariduseta ning muutub ühiskonnale ja  rikastegi heaolule ohtlikuks.

Kõige odavam on tänapäeva Eestis viin. Kolmerublase «pooliku» asemel sai tollal osta viisteist ühekilost leiba, praegu saab isegi pärast aktsiisitõusu pudeli kätte kolme-nelja leivakilo hinnaga (pätsid on aga järjest saledamad).

Alkoholifirmad on juriidilise korrektsuse lainel Eesti spordi ja spordirajatiste suursponsorid ning mis eriti küüniline – nimeandjad! Neile, nagu ka neid toetatavatele poliitikutele ei lähe korda, et viin nõuab Eestis igal aastal otseselt ja kaudselt tuhandeid ohvreid.

Iga riigikassasse alkoholimüügist laekunud euro viib sealt välja vähemalt kuus eurot (üleeuroopaline keskmine), rääkimata ühiskonna moraalsest kahjust ja genofondi rüüstamisest. Meie niigi vähese sündimuse juures sünnib peaaegu iga neljas laps vaimse või füüsilise puudega, kusjuures olulised tegurid peale keskkonnariskide on joomine, suitsetamine ja muud meelemürgid, mis aina enam levivad naiste hulgas.

Aina sagedamini nakatuvad 15–20aastased tüdrukud HI-viirusesse, meil on juba registreeritud üle 8000 viirusekandja.  

Seis ei saa enne paraneda, kui hakatakse mõtlema, kuidas rahvale, eeskätt noortele, korraldada ja propageerida muud tegevust ja meelelahutusi peale joomise. Paraku näib ka meie tulevane intelligents ja juhtkond, praegused üliõpilasühendused, nägevat tudengielu ideaali õlleaurus. On viimane aeg midagi ette võtta ning ohule vastu astumiseks peab kõigepealt olema olukorrast teadlik. Vajame selget pead.