Filminäitlejad satuvad kääride vahele

Kui Reet Praats tõstaks kapist välja kogu oma kollektsiooni, ei mahuks see lauale ära. Foto: Sille Annuk

Ilusam või valusam kui elu, pöörasem kui unenägu võib olla meisterlikult tehtud film. Mida kõike küll ei suuda vaatajate ette manada tänapäevane tehnika! Siiski ei saa läbi näitlejateta, ja nii on olnud alates kinematograafia algusest – maailmas 117 ja Eestis 100 aastat.

77-aastane tartlanna Reet Praats on filminäitlejate lummuses olnud peaaegu kogu elu. Sellest 67 aastat on ta ajalehtedest ja ajakirjadest välja lõiganud filmistaaride fotosid ja artikleid nende kohta. Ta kogub ka postreid ja filmiraamatuid, mida tal on kodus Nisu tänavas Veerikul mitu meetrit, täpsemalt 120 raamatut.

Täpsus ja korrektsus

Kõikjal tema toas valitseb täpsus ja kord. Nii et kui me nihutasime veidi raamatuid, hakkas kollektsionäär neid minut hiljem endisesse asendisse kohendama.

«Pedantsust on mul ülearugi,» kommenteeris ta. «Ma olen nagu Hercule Poirot, et kui on keegi liigutanud küünlajalgu kaminasimsi peal, tuleb mul vajadus neid säädida. Ja kui ikka on pilt viltu seina peal, siis mina hakkan kohe võdisema – mina pean tema paika saama!»

Korrektsus paistab välja ka filminäitlejate fotode kollektsioonist. See on jaotatud süsteemi järgivalt teemade, nimede, riikide ja muu kaupa.

Nii näiteks on näitlejate piltidest ja artiklitest koostatud kaustikud «Isad ja pojad», «Isad ja tütred», «Emad ja tütred», «Valge mees indiaanlasena», «Õed ja vennad», «Dünastiad» ja «Bondiana». «Lapsnäitlejaid on mul neli kaustikut,» ütles kollektsionäär.

Kingakarpidesse on paigutatud pildi- ja tekstimaterjal riikide kaupa. On ka suuremas mõõdus omaköitelisi albumeid ja kiirköitjatesse tallele pandud väljalõikeid.

Omaette on vähemal või suuremal määral eesti verd filminäitlejad, nagu Miliza Korjus, Ornella Muti, Mena Suvari, Bruno O’Ya, Johann Urb, noor austraallanna Sophie Luck. «Eks meie, väike rahvakene, taha ju iga oma terakest näha kasvamas viljakas mullas, aga sageli on need terakesed üle kuivatatud ega lähe võimsalt edasi,» ütles Reet Praats.

Päris eesti filmistaaride osa on üsna väike. Nii näiteks tõmbab koguja virnast välja Georg Otsa pildid. «Marko Matverest teen ma omaette albumi,» lisas ta.

Okupatsioonide ajal

Kogumine sai tasapisi alguse Saksa okupatsiooni ajal, kui väike Reet ja tema pere elasid Tartu üliõpilasmajas. Praegu on see tuntud kui ülikooli vana kohvik.

«Isa oli üliõpilasmaja hooldaja tol korral ja seal oli talle antud ametikorter,» meenutas elupõline tartlanna. «Kõik ajalehed ja ajakirjad, mis olid üliõpilaste lugemislauas, visati hiljem kuuri. Ma sain jaole ja võisin neile käärid sisse lüüa.»

Väga oluline oli väljaanne Signal, mille igas numbris oli ühel leheküljel üks filmikuulsus – Marika Rökk või Zarah Leander või … Näitlejate pilte ja nende kohta lugusid leidus rohkesti ka ajakirjades Maret, Film ja Elu, Huvitav Žurnaal, Vallatu Magasin jm.

Nõukogude okupatsiooni naasmise järel sai kogu täiendust sõbrannade ja sõbrannade sõbrannade abiga, samuti leidus olulist perioodikat antikvariaatides.

«Pärast sõda oli see täiesti õnneasi,» meenutas ta. «Antikvariaatides sai 10 kopikaga väikseid pilte osta. Mina sain ema-isa käest 30 rubla taskuraha kuu peale. Ma läksin ühel päeval antikvariaati ja see 30 rubla oli korraga läinud ja õe 30 takkaotsa.»

Oma suurt kollektsiooni on Reet Praats saanud kasutada koolinoorte silmaringi laiendamisel. Nimelt töötas ajaloolase haridusega õpetaja A. H. Tammsaare nimelises Tartu 1. keskkoolis ehk praeguses Treffneri gümnaasiumis, õpetas ajalugu ja fakultatiivainena filmikunsti. Ta juhendas 1970. aastatel ka Tartu linna keskkooliõpilaste filmiklubi.

Klubi tegevuses aitas kaasa teiste koolide õpetajaid. Reet Praats meenutas Miina Härma nimelise Tartu 2. keskkooli õpetajat Aita Maasikut (Onu Bella ema), kes kogus tookord filminäitlejate autogrammidega pilte.

Klubi seansid olid Athena kinos, mille nimi oli toona Saluut. «Ma korraldasin kuus mitu korda lasteseansse,» meenutas ta. «Pidin seal ka loenguid pidama. Mõned filmid olid sellised, mille ees tuli rääkida, näiteks Ameerika film kahes osas «Tuulest viidud». Vahepeal tulid koos filmiga Moskvast seltsimehed kaasa, et ise rääkida enne seanssi.»

Olid ajad ... Mõned filmid olid tsensuuri arvates ideoloogiliselt isegi nii väärad, et neist sai näidata ainult kontrolliva silma all valitud lõike. «Vanad nõukogudeaegsed tsensorid sureksid südamerabandusse, kui näeksid, mida kõike nüüd noored vaatavad,» ütles Reet Praats.

Raadi mõisapargis

Praegu käib ta ühte ja teist oma kollektsioonist näitamas haruharva. Viimati oli teda näha 16. septembril Eesti Rahva Muuseumi mõisapargis Raadil. Eesti filmi sajanda aastapäeva puhul oli ERM sinna kutsunud teiste muuseumide esindajaid ja erakogujaid.

ERMi näitusemaja juhataja Kristjan Raba nimetas Reet Praatsi kollektsiooni filmiaasta üheks eredaimaks avastuseks. «Saime ERMi rahvaga jälile legendaarse ajalooõpetaja Reet Praatsi kogule,» ütles ta. «Kõik filmindusega seoses on kodus kokku köidetud, hoitud ja talletatud nagu eeskujulikus muuseumis.»

Kollektsiooniga põhjalikule tutvujale vaatab Kristjan Raba sõnul vastu terve filmisajand. «Mäletame ju hästi, kui meie emad korjasid kaunite filminäitlejate pilte kogu maailmast,» lisas ta. «Korralik nostalgialaks igal juhul.»

Internetiajastul

Reet Praats peab oma lemmikuteks läbi aegade naisnäitlejatest Audrey Hepburni, Meryl Streepi ja Deanna Durbinit ning meesnäitlejatest Dustin Hoff­manit, Robert Redfordi ja Nelson Eddyt. Eriline austus on tal 1930. aastate staaride vastu.

Kuidas ta suhtub põhjatu interneti rikkustesse?

«Nüüd ma ei peaks ju üldse koguma – löö arvuti lahti, sealt saab ju kõike välja printida,» ütles ta. «Ma olen vahel ikka tütrepoegade poole pöördunud, nad on minu hullusega harjunud.»

Reet Praats nendib, et praegu ei ole kogumisel enam suurt mõtet. Näitlejaid saab üleilmses võrgus vaadata isegi liikuvate ja rääkivate-laulvatena. «Aga mina olen inimene, kes armastab paberit,» lisas ta.

Toimetus otsis taga kogujaid

Minu töölaua kõrval on kapp. Aastakümnete jooksul kogunenud kraami hulgas on seal filminäitlejate piltide kollektsioon.

Oletasin, et seal on vähemalt kahe inimese kogu. Ühe suure fotoalbumi esikaane siseküljele on kirjutatud lapse käega «Kai Kalm (sünd. 1968. 13. 12.)», ühe vihiku esikaanele «Näitlejad. Kai Kalm» ja ühe vihiku esikaanele «Filminäitlejad nr. 2. Ene-Reet Pallo». Veel on kolm vihikut ja kaks joonistusalbumit, kõik ilma koguja nimeta.

Guugeldamine ei andnud omanike kohta teavet. Seepärast pakkusin Reet Praatsile välja järgmise mõtte. Kirjutan minu kapis hoiul olevate säilikute kohta ajalehes, ja kui oktoobri lõpuks ei ole välja ilmunud omanikke, annan kogu kraami Reet Praatsile.

Ta lubas need tänulikult vastu võtta. «Mida mul on topelt, seda ma ei tarvita, aga ma lammutan need kohe laiali ja panen oma süsteemi järgi paika,» ütles ta.

Siinse lehekülje tekstid olid eile juba valmis kirjutatud ja trükikotta saatmise ootel. Mälus mosaiikpilti kokku pannes mõistsime kolleegidega äkki, et Kai Kalm võiks olla Kroon­­pressi trükikoja juhi Andres Kulli abikaasa Kai Kull.

Kontrollimisel selgus, et nii see ongi. Oma lapsepõlvekogu tõi ta kord koos järjekordse tõlketööga kunagise ajalehe Liivimaa Kroonika toimetusse Valdo Jahilole vaadata. Nimelt oli praegune tuntud meelelahutaja toona anekdootide kogumise kõrval filmiajakirjanik, Kai Kull aga tõlkis muu hulgas artikleid näitlejatest ja filmidest.

Ja viimasel minutil selgus, et Ene-Reet Pallo on Kai Kulli tädi pinginaaber. Nad mõlemad olid omal ajal kogunud filminäitlejate pilte ja andsid need hiljem noorele Kaile.