Priit Pullerits: ei võõrpallureile!

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Peeter Langovits

Korvpallifanaatikud ja -funktsionäärid on Eesti võidust Serbia üle sedavõrd pimestatud, et on minetanud kaine mõistuse ja üllad põhimõtted takkaotsa. Nad on jõudnud üksteist üles küttes tõdemusele, et kui tuua välismaalt rahvuskoondisse üks keskmängija, saab Eesti korvpall kohe uue hinguse ja võib hakata vähemalt Euroopat vallutama. Selleks tuleb üle saada vaid ühestainsast takistusest, muuta Eesti kodakondsuse seadust, mis keelab topeltkodakondsuse ning piirab eriliste teenete eest Eesti passiga premeeritute arvu aastas kümnega.

Niisugune riigi aluseid lõhkuv mõttekäik pole üksnes arutu, vaid on ka viljatu. Kas tõesti usuvad keskmängija importimise pooldajad, et neil õnnestub üle meelitada Euroopa tipptasemel või vähemasti sinnapoole pürgiv tsenter? Kindlasti ei maksa noil loota, et Venemaalt, Ukrainast või Valgevenest – just neid kolme riiki on nimetatud pikakasvulise mängumehe otsingumaana – õnnestub tuua Eesti lipu alla keegi kõige võimekamatest keskmängijatest. Otsida tuleks teda teisest, küllap isegi kolmandast ešelonist. Vaevalt et selline teisejärguline korvpallur talle Eestis pandavaid lootusi õigustaks. Liiati, mis präänikuga teda siia ahvatleda? Pole ju Eesti mingi korvpalli suurriik, kes suurturniiridel alati platsis.

Pealegi, milline oleks sissetoodava korvpalluri eriline teene, et talle erand- ja kiirkorras kodakondsus anda? Selleks, et temasse uskuda, peaks ta siin ikka paar hooaega mõnes klubis mängima ja ennast tõestama. Tõestama, et ta pole mingi müüdav hing ega ühepäevaliblikas, kes on esimese kutse peale valmis lendama uuele õiele, mis vaid magusamat nektarit tõotab. Eesti kodakondsust ei tohi muuta säästukaubaks, mida pakkuda, müügimehe lipitsev nägu ees, kõva allahindlusega igale pallipatsutajale, kes vähemasti 206 cm pikk.

Korra on Eesti juba vastu näppe saanud. Valitsus andis neli aastat tagasi Eesti kodanikuga abielus olevale Venemaa kõrgushüppajale Tatjana Kivimägile (isiklik rekord 1.98) eriteenete – huvitav küll, milliste? – eest Eesti kodakondsuse, kuid Eesti eest võistlema ta ei hakanudki. Tagatipuks, on Kivimägi tunnistanud, vaadati teda Venemaal Eesti riigi alamaks siirdumise pärast kui reeturit.

Seega ei maksa neil, kes ihkavad Eesti korvpalli võõraste sulgedega ehtida, end petta, nagu oleks Eesti kodakondsus maailmas kõva valuuta, mida spordikarjääri nimel ihaldada. Iluuisutaja Caitlin Mallory, jäätantsija Kristjan Ranna partner, oli Vancouveri olümpiale pääsu nimel samuti valmis Eesti kodakondseks hakkama, ent heitis tolle mõtte kõrvale niipea, kui selgus, et seejärel tuleb hakata õpingute eest Ameerikas oma taskust maksma.

Korvpalli keskmängija importimise idee toetajad on seni kasutanud peamiselt kahte argumenti. Esiteks, Eesti on varemgi pikki mujalt sisse toonud, näiteks Sergei Babenko, Aleksandr Karavajev, Rašid Abeljanov ja Viktor Viktorov. Teiseks, vajalike mängijate importimine on teisteski riikides levinud.

Ent esiteks unustatakse ära, et omal ajal Tallinna Kalevisse toodud keskmängijad olid pärit siiski samast riigist, NSV Liidust, ja mingit kodakondsuse vahetumist ei toimunud. Ja teiseks, ega see, kui paljud teised riigid otsustavad põhimõttelagedalt oma kodakondsust sportlastele jagada, tähenda tingimata, et Eesti peaks käituma sama kergemeelselt ja selgrootult. Ehk võrdlust tuues: kui enamik Euroopa maid on end lõhki laenanud, ei tähenda see, et Eesti peaks neist eeskuju võtma ja sama tegema.

Oletame, et Eesti otsustab korvpalliringkondade lobitöö survel anda keskmängija hankimiseks ja kodustamiseks rohelise tee. Mida see erand kaasa tooks? Miks mitte ei võiks järgmisena väita jalgpallijuhid – kuigi Aivar Pohlakust seda ei usu, ent ega tema tahe ole ka alati ainus –, et neid lahutab EMi finaalturniirist vaid ühe ründaja, ühe poolkaitsja ja ühe keskkaitsja sissetoomine. Ja siis saaksid väita jäähokijuhid – kellest võiks seda juba palju rohkem uskuda –, et MM-turniiril kõrgemasse seltskonda jõudmiseks tuleks Eesti koondist tugevdada paari Tretjaki, Fetissovi ja Makaroviga. Vaat sel alal Venemaal ilmselt Eesti-huvilisi leiduks. No ja kindlasti leiaks Jamaicalt mõne vähemasti Euroopas alistamatuks jääva Usain Bolti ja Kenyast mõne David Rudisha.

Enne võistlust laulaks võõrsilt toodud spordimees Eesti hümni: «Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand; sind tänan mina alati ja jään sull’ truuiks surmani, mul kõige armsam oled sa, mu kallis isamaa!» Tõesti või?