Streigikorraldajad: tööseisak on äärmuslik samm

Streigipäevadel näeb kliinikumis niisuguseid plakateid. Foto: Repro

«Mida me ei ole varem kogenud, seda me ei tea,» lausuvad arstid Vivika Adam­­son ja Jaan Sütt teineteisele otsa vaadates. Nad muretsevad patsientide pärast. «Ent kui kõik läheb hästi, siis tulevikus on kõigil kindlasti palju parem,» usuvad nad.

Nakkushaiguste arst Vivika Adamson ja anestesioloog Jaan Sütt on need inimesed, kes juhivad 1. oktoobril algavat üleriigilist tervishoiutöötajate streiki Tartu Ülikooli Kliinikumis.

Olete juba öelnud, et esimesel streiginädalal on tööseisakuga seotud sadakond ambulatoorse vastuvõtu arsti. Kas see arv on nüüd täpsem?

Vivika Adamson: See arv võib iga päev muutuda. Me peame iga päev arvet selle kohta, kui palju streigitunde on streigitud ja kui palju on osavõtjaid olnud. Ma võin praegu (kolmapäeva õhtul – toim) öelda, et neid, kes on oma allkirjaga kinnitanud, et nad soovivad streigis osaleda, on umbes 120.

Kas iga streikiv arst võib siis vabatahtlikult otsustada, et homme ta enam ei streigi?

Adamson: Muidugi, see on igaühe isiklik otsus, kas ja miks ta osaleb. Ja kui ta soovib streigiga kas hiljem liituda või sellest varem loobuda, siis on see samuti tema otsus.

Ambulatoorset tööd tegevatest arstidest streigib enamik.  

Needsamad arstid võtavad aga vastu erikategooria patsiente, keda me olema lubanud kõikidel erialadel vastu võtta. Need on lapsed, rasedad, onkoloogilised ja hematoloogilised haiged ning erakorralised patsiendid, samuti perearsti saadetud cito-haiged.

Kui paljud arstid on öelnud, et nad ei streigi?

Adamson: Mõned on, loomulikult on. Kas ühe või siis kahe käe sõrmedel saaks nad üle lugeda. Eks neil süda valutab patsientide pärast. Mitte et teistel süda ei valutaks.

Missuguse eriala tohtrid nad enamasti on?

Adamson: Süda valutab patsientide pärast näiteks südamekliiniku tohtritel. Teisi on ka. Streik on ju üldse äärmuslik samm, me keegi ei tee seda kerge südamega.

Kas te ei heida neile mittestreikijatele nüüd sisimas ette, et miks nad ei tule ühise asja eest välja?

Adamson: Arstid on mu meelest nii väljakujunenud isiksused, et kui üks või teine arst oma otsuse teeb, siis keegi ei arvusta seda. Nad on meie kolleegid, kellega me iga päev koos töötame.

Mina olen oma tööd tehes just väga palju toetust tundnud oma kolleegide hulgas. Minuga on tuldud arutama, helistatud, küsitud, kuidas osaleda, kuidas aidata. Väga palju toetust on olnud.

Jaan Sütt: Streik on ju põhjustatud millestki. Seda me tunnetame kõik. Meie töökoormus on läinud väga-väga suureks. Me kõik saame aru, et sellele peab lahendus tulema varem või hiljem, me kauem ei jaksa.

Aga räägime nüüd edasi sellest, kuidas konkreetne inimene streigi ajal teada saab, kas tal tasub vastuvõtule minna või mitte?

Adamson: Arstide liit ja Eesti tervishoiutöötajate kutse-liit on kokku leppinud, et me anname ajakirjanduse vahendusel teada, keda teenindatakse ja keda ei teenindata. Seda sõnumit korratakse. Lisaks annavad haiglad oma kodulehekülgedel infot.

Kas te siis iga päev nimetate ära mittestreikivad arstid ning ehk ka patsiendid, keda vastu võetakse ...

Adamson: Seda ei saa teha väga personaalselt, sest meil on nii palju patsiente ja igale patsiendile seda tagasisidet anda ei saa ega ole ka plaanitud.

Aga streigiinfo ju muutub iga päev, kuna streikijate hulk muutub.

Sütt: Need detailsed küsimused lahendatakse kliinikutes. Neid patsiente, kel on oma seisundi pärast hädavajalik arsti juurde pääseda, teenindab iga kliinik oma kindlal viisil. Kõikidel erialadel on tagatud valvekabineti või valvearsti töö.

Kuidas ma ikkagi aru saan, kas minu arst streigib? Äkki tema sel päeval siiski ei streigi? Seda oleks mul väga kasulik teada, sest ma ei taha kaotada oma kolm kuud tagasi kirja pandud eriarstiaega. See kõik on nii segane!

Sütt: Siin vist tuleb natuke ka tõele näkku vaadata ja tunnistada, et niikuinii tuleb segadus. Streik on alati ebameeldiv.

Frankfurdi lennujaamas on ka väga ebameeldiv põrandal magada, kui lennujuhid streigivad. Ega see meie streik siin ei saa samuti väga mugav olla.

Adamson: Meie eesmärk ei ole kuidagi patsiendile kurja teha, me ei ole nende vastu, patsiendid on meile tähtsad.

Sütt: Meie sammud on ju nende pärast astutud. Sest kui meie riigis lähiajal vajalikke otsuseid ei tehta, siis me ei ole võimelised enam samas mahus patsientidele abi osutama.

Kas nendes ambulatoorse vastuvõtu kabinettides, kus arst streigib, keegi telefoni vastu võtab?

Adamson: Kui seal on näiteks õde, siis ikka. Ja registratuurid ei streigi, klienditeenindajad töötavad, neilt saab informatsiooni.

Kas minu silmaarst võtab streigi ajal toru ja pikendab retsepti? Sest kui ta on streikija, siis ta tööd teha ei tohi ja telefonile vastata ju ei saa.

(Adamson ja Sütt on korraks mõtlikult vait.)

Sütt: Ma arvan, et kui teil õnnestub arst kätte saada, siis ilmselgelt ta kirjutab selle retsepti.

Adamson: See on ju ka erakorraline töö. Niisiis, kui on olukord, mil ravi katkemine võib patsienti kahjustada, siis see lahendatakse.

Mida streikiv arst teeb?

Sütt: Karta on, et ega nad päris tööd tegemata ei pääse. Enamik arste on ju hõivatud ka statsionaarse tööga.

Mida te ise kõige rohkem pelgate?

Sütt: Ma pelgan seda, et tervishoius teha vaja olevate otsuste vajalikkusest saadakse aru liiga hilja ja streik kestab liiga kaua.

Kas te olete juba arutanud seda, mis saab alates 8. oktoobrist, kui streik võib laieneda statsionaarse ravi alale?

Sütt: Põgusalt. Statsionaarse ravi ja plaaniliste operatsioonide ärajätmisi hakkame arutama järgmisel nädalal.

Adamson: Üks asi korraga, me ikka veel loodame, et ehk nii kaugele asi ei lähe.

See ei tähenda aga, et ülejärgmisel nädalal tõstetakse mõni statsionaarset ravi saav patsient tänavale?

Adamson: Kindlasti mitte. Kes on ravile võetud, neid ravitakse edasi. See puudutab ainult uusi haigusjuhte, plaanilist haiglaravi.

Mis saab aga neist ärajäänud ambulatoorsetest vastuvõttudest? Kuhu te paigutate patsiendid uues järjekorras?

Adamson: Ei ole head vastust. Kõigepealt me ei tea, kui kaua see streik kestab. Kui me teaksime, siis oleks see vastus juba võtta. See sõltub ...

Millised on variandid?

Sütt: Üks: panna need, kes ära jäid, esimesteks. Nii aga nihkuks kogu järjekord edasi ja kõik patsiendid tuleks läbi helistada. See variant on väga ebatõenäoline.

Teine variant: nad vahele võtta võib-olla vabanevatele aegadele. Aga kahjuks Eesti inimestel ei ole kommet arstile teatada, kui ta vastuvõtule mingil põhjusel tulla ei saa. Ja kolmas: panna järjekorra lõppu.

Adamson: Me tõesti ei suuda praegu kõiki asju ette näha. Me ei ole varem streikinud. Ükskord on küll olnud streigihoiatus üleval, kuid streik jäi õnneks viimasel hetkel siiski ära.

Mida me ei ole kogenud, seda me ei saa teada.

Aga asi on ju selles, et me tahame oma patsientidele pakkuda kvaliteetset teenust. Teha Eestis tööd, mida me oleme õppinud aastaid, ja teha seda nii hästi, kui me vähegi oskame.

Aga selle töökoormuse juures, nagu meie arstid on sunnitud praegu töötama, on see väga raske.