Ellen Kaarma traagilises (näitleja)saatuses ning varajases surmas oli oma osa tollastel ühiskondlikel oludel, Vanemuise sisepingetel, aga ka näitlejanna ülitundlikul, õrnal kunstnikuhingel ning sisemisel nõrkusel.
Näitleja pojatütar tõi välja tõe vanaema surma kohta
27. september 2012, 14:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii kirjutab raamatu «Jutustamata lugu. Vanemuise näitleja Ellen Kaarma (1928–1973)» kaassõnas teatriteadlane Eike Värk. Tema mullu ilmunud teoses vanemuislasest Helend Peebust on teiste hulgas juttu sellestki säravast näitlejannast.
Teatriteadlase kaassõna ja Peebu-raamat on ülevaatlikud ja põhjalikud ning kohati isegi emotsionaalsed. Kuid suurem tundeline lähedus sellega, kelle kohta on läbi töötatud hunnik materjale, jääb paratamatult saavutamata.
Fragmentaarium
«Jutustamata loos» on rohkesti dokumentaalset materjali, nagu käskkirjad, kirjad, arvustused, fotod, samuti meenutusi ja lehekülgede kaupa väljavõtteid näitlejanna päevikust.
Selle kõik on esitanud raamatu autor Hedvig Hanson (ei ole Raimu Hansoni sugulane – toim) fragmentaarselt. Ta on jätnud materjali teatriteaduslikult või publitsistlikult läbi kirjutamata.
Jumal tänatud, et see on just nõnda ja mitte teisiti! Hedvig Hanson on väga tundeline, nagu paistab tema isiklikust pöördumisest Ellen Kaarma ehk oma vanaema poole raamatu algul ja lõpul.
Sellisena raamatut kirjutades oleks tulemus kujunenud vahest liiga sentimentaalseks. Fragmentaariumi vorm teeb lugejast justkui kaasautori ja tekitab seda enam samalaadset avastuslikkust, kaastunnet ja emotsioone, nagu pidi läbi elama Hedvig Hanson seda kõike raamatuks koondades.
Nagu selgub, oli Ellen Kaarma 1950. aastatel ja 1960. aastate esimesel poolel Vanemuise säravaimaid näitlejaid. «Ta oli sündinud näitleja,» meenutab Lembit Eelmäe (lk 210). «Tal oli 100% olemas see, mida ühelt healt näitlejalt oodatakse: emotsionaalsus, karismaatilisus, seksapiilsus, hea füüsis.»
Kui Ellen Kaarma oli veel ametlikult abielus oma kolleegi Gunnar Kilgasega, ühendas teda kirglik sümpaatia Lembit Mägediga, kes oli samuti vanemuislane. Suurest armastusest Mägediga sündis poeg Tõnu Kilgas, kelle aga Ellen Kaarma kasvatas üksi üles, kui oli läinud armukadedast kaasast lahku. «Olen kasvatanud oma poega üksinda, ilma alimentideta. Need on mulle olnud solvavad,» kirjutab näitlejanna (lk 256).
Konflikt Vanemuise kurikuulsa juhi Kaarel Irdiga jättis ta ilma peaosadest. Pettumusest kasvas välja alkoholism. Vallandamiskäskkiri kannab kuupäeva 28. september 1967. Alkoholism süvenes.
Surm löögist pähe
Ellen Kaarma surm saabus joomaseltskonnas 4. juulil 1973 Tartus Vallikraavi tänava puumaja ühes korteris. Surma põhjuseks kirjutati insult – veresoone lõhkemine peas. Selle tõega elasid tema lähedased kuni aastani 2011.
Raamatu kirjutamise aegu mullu andis tunnistuse toonane naaberkorteri elanik. Nõndamoodi sai Hedvig Hanson seada jalule tõe oma vanaema Ellen Kaarma surma kohta – selle põhjustas tegelikult löök pähe.
«Jutustamata lugu» on nüüd kaante vahele köidetud ehk ära jutustatud. Lugemisel tekib tunne, et vaimusilmas jookseb film või käib etendus, mille peategelased on Ellen Kaarma ja Hedvig Hanson. Kas seda saab kunagi ihusilmaga näha laval või kinoekraanil?
Raamatu «Jutustamata lugu» esitlus on 28. septembril kell 19 Ülikooli kohvikus. Kaks tundi hiljem annavad samas majas tegutsevas klubis Jazz kontserdi Hedvig Hanson ja The Moonlight Trio.
Raamat
Hedvig Hanson, «Jutustamata lugu. Vanemuise näitleja Ellen Kaarma (1928–1973)», Tänapäev, 2012,
288 lk.