Eesti on kahtlemata ilus maa, eriti kui läbi kunstniku silmade vaadata. Näiteks Kiira Kahro näitusel «See kaunis maa».
Maastikest õhkub rahu, vaikust ja avarust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi Kiira Kahro fookuspunkt on pigem Lõuna-Eestil, põikab ta korraks ka Peipsi äärde («Peipsi rannik Kodaveres»), Vormsile («Hommik Vormsil») ja isegi Kihnu saarele («Kihnu motiiv»).
Näituse fookuse säärane asetus on kergesti põhjendatav: kunstnik rändab tavaliselt kodukandis, visandiplokk kaenla all, ja otsib motiive. Eskiisid jäävad siiski lihtsateks mustvalgeteks joonistusteks, sest värvid talletab Kahro mällu.
«Kui motiiv jääb kummitama, saan selle visandilt koos valguse ja lõhnadega kätte. Minule on tähtis koha fiiling,» heidab ta oma loomemeetoditele valgust.
Kunstnik on maalinud ka muid teemasid, näiteks natüürmorte ja lilli, kuid kõige südamelähedasem tundub olevat – vähemalt selle näituse järgi otsustades – ikkagi maastik.
Hõrgud maastikud
Kõik praeguse väljapaneku akvarellid on hõrgult ning peenelt maalitud. Üldiselt valitsevad rohelised ja sinised toonid. Ja polegi midagi imestada tänavuse üpris vihmase suve juures.
Siiski ei õhku maastikest nukrust, vaid pigem rahu, vaikust ja avarust («Saadjärv», «Kaiavere järv pärast vihma» jt).
Akvarellile omaselt on tunda muljete värskust – tuleb ju selles tehnikas motiiv kiiresti ja ilma parandamata paberile kanda. Aga just viimane nüanss kunstnikku võlubki. Mis siis, et nii mõnedki proovitööd lõpetavad prügikastis või tulealustusena.
Huvitav on Kiira Kahro puhul seegi, et näiteks mõni kunstnik on pärast näituse valmimist kurnatud ja väsinud, kuid Kahros pole sellest märkigi. Joonistades ja maalides tema nimelt puhkab. Ent tunnistab, et muu, mis näituse korraldamisega koos käib, väsitab vahel küll. «Kõige hullem on raamimine – seda teen ise,» lisab ta.
Tulevikunäitus
Allakirjutanu kuulis ka kunstniku mõtteid tulevikunäituse kohta. «Mõtlesin: pealkirjaks «Eestimaa ilu ja valu». Kujutaksin lagunevaid mõisa- ja taluhooneid. Aga see mõte on veel väga toores,» märgib ta.
Usun, et Kiira Kahro suudab oma heatahtliku ning lüürilise pintslilöögiga isegi varemed kauniks maalida. Seega on, mida oodata. Seniks aga tasub ilusaid Maarjamaa maastikke mõne arhitektuurimotiiviga nautida praegusel näitusel «See kaunis maa».
Akvarellinäitus
• E-kunstisalongis (Raekoja plats 20) saab vaadata Kiira Kahro akvarellinäitust.
• Avatud 11. oktoobrini.