Hospidalikalmistult leiti tänavu veel kolmteist luustikku

Püha Jüri kalmistult leitud selgete süüfilise tunnustega mehekolju. Foto: Erakogu

Narva maantee uue kaubanduskeskuse ehituse tõttu uurisid arheoloogid tänavu läbi veel lapikese Püha Jüri kalmistut, mis oli kunagise leprosooriumi ehk pidalitõbila kalmistu. Torustiku ehituse tõttu tuli päästekaevamistel avada 13 matust, kus oli meeste, naiste ja laste luustikke.

Arheoloog Martin Malve leidis luustikelt tuberkuloosimärke, kahel koljul olid süüfilise tunnused ja ühel sõrmelülil pidalitõve kahtlus.

Püha Jüri kalmistut on kaevatud ka varem. 2005. aastal leidis arheoloog Peeter Piirits sealt poolsada hauda, kui uuriti uue kortermaja alla jäävat ala. Aasta hiljem kaevas sealsamas torustiku ehituse pärast Andres Tvauri.

Tookord ütles Piirits, et peamiselt 18. sajandist pärinevatelt luustikelt pidalitõve jälgi ei leitud.

Malve ütles nüüd aga, et selgete haigustunnustega luustike osakaal on seni läbi uuritud luustike hulgas suur ja viitab selgelt hospidalikalmistule.

«Võrdlus on võib-olla meelevaldne, aga kesklinnas Maarja kalmistul kaevasime välja 750 luustikku, seal polnud ühtki süüfilise tunnustega koljut, tuberkuloosijuhtumeid oli kaks,» lausus Malve. «Et Narva maanteel väga väikesel alal on nii palju haigusjuhtumeid, kinnitab ilmselgelt, et tegu oli hospidalikalmistuga, nagu on kirjas ka ajaloo allikates.»

Malve viitas ka sellele, et alati ei tarvitse raskete haiguste jälgi luustikele jääda. Ta märkis, et luustikele jäädvustuvad haigustunnused ajapikku ja pigem tugevatel inimestel, kelle organism peab haigusele kauem vastu.

Püha Jüri kalmistu piirid ei ole selged, kindlasti ei ole veel kogu kalmistuala läbi uuritud.

Leprosoorium rajati sinna juba keskajal. Peale pidalitõbiste hooldati seal ka teisi haigeid. Leprosoorium oli rae hallata, selle tulud tulid maavaldustest ja annetustest.

Poola ajal oli leprosoorium jesuiitide valduses. 17. sajandil anti see üle linnale. Tartu uus pidalitõbila avati 1891 Muuli talu maadel.