Töömees nõuab väärt palka

Priit Rosenthal on jalatsivabrikus töötanud kolmkümmend aastat ja tunneb nüüd, et teda ei hinnata. Ettevõtte juht Leida Kikka (tagaplaanil) ütleb, et Priit Rosenthal on olnud parim talla allapanija küll, aga enam ei ole. Foto: Sille Annuk

Tartu jalatsivabriku töötaja Priit Rosenthal ei lepi sellega, et temast kui hea palgaga jalatsikoostajast on tehtud kehvalt teeniv reservtööline. Ettevõtte juht Leida Kikka räägib töölise kirjeldatud musta loo tagasi valgeks. 

Priit Rosenthal alustas töömeheteed 15-aastaselt Tartu naha- ja jalatsikombinaadi õppeklassis ega ole saapavabrikule oma elu järgneva 30 aasta jooksul truudust murdnud.

Ta oskab jalatsipealseid liistule tõmmata, pressiga jalatseile taldu alla panna, mokassiine vormida ... Rosenthal on vilunud jalatsikoostaja. «Krooni ajal sain 6000 kätte,» ütleb ta uhkusega.

Aeg tõi muutuse

Alates tänavuse aasta 1. veebruarist on ASi Samelin tootmisjuhid otsustanud, et Priit Rosenthalist saab reservtööline. Rosenthali enda sõnul juhtus see ootamatult ja tema huvisid arvestamata. Käskkirja enda üleviimise kohta nägi ta alles paar kuud hiljem, ühelegi uuele lepingule ta alla kirjutanud ei ole.

Rosenthal ei ole rahul, et tal tuleb nüüd tootmisliinil teha kord üht, kord teist tööd ning kui tekib seisak, siis kamandab meister teda: «Mine, Priit, nüüd nöörima!»

Mees sõnab hingetäiega: «Ma ei ole mingi nöörija! Olen siin nii kaua töötanud, ja nüüd pean hakkama lapsetööd tegema ...»

Rosenthal jätkab, et näiteks tänavu suvel enne puhkust kanti talle terve kuu eest kontole vaid 184 eurot. Mees oli nii nõutu, et läks meistrile kaebama.

«Kuule, kas see on mõni palk? Ma olen iga päev tööl olnud, kas ma olen puudunud?» küsis ta. Meister olnud vaid öelnud, et uurib. Helistanudki kuhugi ning siis ilmunud Ro­­senthali arvele veel 84 eurot.

«See ei ole normaalne, see ei tee kokku miinimumpalkagi,» räägib Rosenthal, vihjates, et ilmselgelt on ettevõttes midagi mäda.

ASi Samelin tegevdirektor Leida Kikka on nõus kõigest, mis Priit Rosenthali tööd ja karjääri puudutab, üksikasjalikult rääkima, kutsudes tsehhist asjaosalisegi enda kabinetti. Ta ei jäta märkimata, et tema on niisugune juht, kelle juurde võib iga töötaja tulla. Ka töötajate emad ja naised, kel on alati sada häda, kuulab ta ära.

Reservtöölise au

«Tere, Priit! Sa kutsusid ajakirjaniku, tahad kuulsaks saada. No räägi, mis sul muret!» tervitab ta töömeest, kui see uksest sisse astub.

Priit Rosenthal räägibki. Madalast palgast, solvumis- ja ebaõiglustundest ning sellest, mis teda segab paremini töötamast. Kus on asi halvasti organiseeritud, kus teevad teised praaki ning kus ei ole masinad korras.

Leida Kikka vastab, et see, et Rosenthal reservtöölise kohale viidi, on edasiminek ja peaks palgale hoopis lisa tooma. Reservtöötajaks ei sobi igaüks, vaid inimene, kes oskab vähemalt kolme töövõtet. Priit on just selline mees. Kui keegi liinilt puudub, teeb reservtööline ära puuduja töö. Kuna reservtöölise päev on ettearvamatu, saab ta iga operatsiooni eest kompensatsiooniks 10 protsenti kõrgemat tasu.

Kikka lisab, et see, miks Rosenthalil juunikuu palk kahes osas teele läks, oli kahetsusväärselt arvutiprogrammi viga.

Seejärel palub Kikka personalijuhil välja tuua Rosenthali teistel kuudel välja teenitud palganumbrid ja loetleb neid. Veebruarikuus sai mees puhtalt kätte 308 ning näiteks maikuus 367 eurot.

«Reservtööline on hea näitaja, kas sa saad sellest aru, Priit! Sinu liinil on praegu viis inimest puudu, sul oleks hea võimalus teenida. Miks sa ei tee seda?!» küsib Kikka.

Küsimuse peale, miks ei ole Rosenthal näinud oma uute töötingimustega lepingut, toob personalijuht Kristel Pärn-Mägi näha töölepingu aastast 1994, kui aktsiaselts asutati, ning selle kõrvale tänavuse 1. veebruari käskkirja, millel on kirjas Rosenthali reservtööliseks üleviimine ja töölepingutingimuste muutmine.

Personalijuht lisab, et tööinspektsioon käis just kontrollimas. Üleviimise käskkirja võib vabalt panna varasema töölepingu juurde ning kui seesama käskkiri on ka töötajale väljastatud, on kõik seaduspärane.

Töömees pole enam noor

Priit Rosenthal nõuab aga oma: miks peab tema muudkui jooksma siia ja sinna. Miks ei saa ta enam oma harjumuspärasesse töösse süveneda nii nagu varem.

«Priit, ma ei tea, mis sinuga juhtus,» vastab Kikka otsesõnu. «Ega ma sind naljapärast sealt masina pealt ära ei võtnud. Ma lihtsalt ei taha, Priit, enam neid kõveraid jalatseid näha!»

Vestluse lõpul kutsub Samelini tegevdirektor Leida Kikka ajakirjaniku koos fotograafiga tootmistsehhi, näitab Priit Rosenthali töökohta, tutvustab teisi töötajaid ning kordab aeg-ajalt: «Vaadake selle töölise liigutusi ja nüüd vaadake Priidu liigutusi – on ju vahe!?»

AS Samelin

• Toodab töö- ja turvajalatseid, matka- ja suusasaapaid.

• Töötajaid 176, neist tootmises 117.

• Töölise keskmine palk 600 eurot. Olenevalt tükitöö iseloomust võib palk kõikuda kolm korda.

• Tööpäeva pikkus on 460 minutit, selle sees kaks kümneminutilist pausi. Töötajatel on pooletunnine lõuna.

• Päevanorm töötajal, kelle ülesandeks on pealsete liistule tõmbamine ja nende vormimine, on 354 paari.