Vabakutseline Leino Rei asus juhtima Võru teatrit

Näitleja ja lavastaja Leino Rei (40) kõrvus kõlab võro kiilt nüüd tun­duvalt rohkem kui tema elu eelmistel etappidel.

FOTO: Margus Ansu

Leino Rei on septembri algusest Võru linnateatri juht. Raplamaalt pärit ja viimased kuus aastat Tartus elanud vabakutseline näitleja ja lavastaja võru keelt küll ise ei kõnele, aga saab peaaegu kõigest aru.

Kõigepealt teile kõige tähtsam küsimus: kas Võro kiilt mõistat pruuki ja saat arvo?

Ma saan aru. Ja laval mõistan ka pruuki. Olen Võrus kaks tööd teinud. Mängisin Taago Tubina lavastuses «Castrozza» ja oma lavastatud tükis «Räägime asjast». Viimases mängisingi võru keeles.

Mis saab seni Võru teatrielu eesotsas seisnud Tarmo Tagametsast?

Tarmo jätkab trupis näitlejana ja juhi assistendina, mis tähendab seda, et me saame kaasa võtta järjepidevuse – kogu seniloodud pagasi ja kontaktid. Projektipõhiselt jätkavad ka näitlejad Maive Käos ja Agu Trolla. Nii saame teineteisele loomingulist tuge pakkudes edasi liikuda. Nende inimeste vaimne kohalolu on minu jaoks oluline.

Teatri kunstilise juhi ametis olnud Tarmo Tagametsa kõrval tegutses Võru linnateatris tegevjuht Garrett Kuut. Mis on temast saanud?

Ta läks kevadel muule tööle. Nii et uus ametikoht – linnateatri juht täidab ka selle ameti ülesandeid, jagades neid Võru Kandle turundusjuhi ja väiksemas mahus veel mõnede teiste töötajatega.

Teatrijuhi kohale oli konkurss. Millega te otsustajad ära võlusite? Mida te neile lubasite?

Ma lubasin kohandumist, reaalsetest oludest lähtuvat toimimist. Keerulised ajad majanduses pole jätnud kultuuri mõjutamata. Väga palju õhku on välja lastud ja nüüd peab olema valmis tegutsema muutunud oludes. See seab küll väga raske ülesande, sest kohandumine ei tähenda kindlasti mitte allahindlust töösse suhtumises ja kunstilistes taotlustes.

Olete olnud viimased pool tosinat aastat vabakutseline. Kui palju mõjutas soovi kandideerida teatrijuhiks vabakutselise seisusega kaasnev sissetuleku ebakindlus?

Tulin 2006 Eesti nukuteatrist ehk riiklikust, institutsionaalsest teatrist ära seepärast, et ma tahtsin saada rohkem vabadust. Ja seda ma olen saanud.

Tänu muutuvatele aegadele olen kuue aasta jooksul saanud vabaduse maitset tunda mõlemast servast: algus oli hästi ladus, aga kui tuli masu, siis võttis päris mõtlikuks. Nüüd on hakanud asi jälle tasapisi stabiilsemat vormi võtma. Kui oleksin läinud kusagilt suurest teatrist otse Võrru, siis ma poleks sellisteks muutusteks valmis, aga nüüd ma tean, mis tähendab võimaluste kokkukuivamine ja sellest hoolimata teatri tegemise jätkamine.

Kindlasti ei olnud teatrijuhi kohale kandideerima asudes mu motiiviks kindla palga peale saada. Selles osas läheneme me jõudsalt muu maailma teatritegijatele – tuleb teha kõvasti tööd, ka muud tööd, et saaks leiva lauale ja võimaldaks üldse teatrit teha.

Mulle oli kandideerides kõige olulisem see, et ma saan viia oma mõtteid ellu, et ma saan kujundada kunstilist tervikut rohkem kui ühe rolli piires, rohkem kui ühe lavastuse piires. Et ma saan kujundada ühe teatri nägu. See on võimalus, mis mind huvitab, mis mind «välja kutsub».

Milline on praegu Võru linnateatri seis?

Võru linnateater on SA Võru Kannel struktuuriüksus ehk siis kultuurimaja peab teatrit. Võru suuruse linna kohta on see hea mudel. Meil oleks keeruline praegustes oludes iseseisvalt toimida.

Me arvestame sellega, et teater on üks osa tervikust, mis pakub Võrumaa inimestele kultuuri. Siia tervikusse kuuluvad samaväärsetena kontserdid, kunstinäitused ja kino. Kogu seda tervikut haldab ja koordineerib sihtasutuse juhatuse liige Heiki Kelp.

Kui suure rahaga saate oma uues ametis arvestada?

Me oleme linna eelarves. Võru linn annab lisaks palgafondile aasta peale 10 000 eurot lavastuste väljatoomiseks. Selle eest, pluss kultuurkapitali toetused, saame me rääkida kahest-kolmest väiksema mahuga lavastusest aastas.

Eelmisel aastal jäi ära riiklik toetus Võru linnateatrile. Nüüd tegime uue taotluse ja käisime eelmisel nädalal ministeeriumis oma eesmärke, sihte ja eksistentsiaalseid platvorme põhjendamas. Vastus tuleb kahe-kolme nädala jooksul.

Kui tuleb riiklik toetus, saame teha kuni neli lavastust aastas ja võime rääkida ka suuremamahulistest ettevõtmistest. Samuti võimaldaks riiklik toetus tuua lavastusi välja väljaspool Võru linna, teha n-ö kohapõhist- ja keskkonnateatrit. Lõuna-Eestis on väga eriilmelisi kohti, samuti muuseume, kellega koostöös võiks põnevaid lavastusi sündida. See elavdaks nii Lõuna-Eesti kultuurielu kui ka turismi.

See on edaspidi. Aga mis on praegu?

Hetkel on meil ruumid ja tehnika. Meil on Võru linna toetus, mis annab meile kõige hädavajalikuma palgafondi. Meil on ka mõningane kultuurkapitali toetus igas kvartalis ja me saame seda küsida projektideks juurde. Seda kõike on piisavalt, et teatril hing sees hoida, kuid mitte nii palju, et suurte hüpetega edasi areneda.

Aasta lõpuni on plaanid paigas, mis saab järgmisel aastal, sõltub sellest, milline vastus tuleb Tallinnast. Kindel on see, et me jätkame.

Kui palju inimesi on Võru linnateatris palgal?

Konkreetselt kaks. Juht ja tema assistent. Mina ja Tarmo. Sisuliselt tähendab see mõlema ameti puhul lisaks üldisele teatritöö koordineerimisele, repertuaari ja mängukavade koostamisele ning nende elluviimisele, taotluste ja aruandluste kirjutamisele ja muule säärasele teatud mahus ka lavastamist ja näitlejatööd.

Edasi läheb aga keerulisemaks. Et me oleme Võru Kandle struktuuriüksus, on meil mitmed töökohad ära jagatud nii, et turundus, administraatorid, tehnikud ja teised, kes teenindavad kultuurimaja, töötavad ka ühe neljandiku osas teatrile.

Loomulikult ei moodusta me Tarmoga kahekesi kogu loomingulist kollektiivi. Näitlejad, kunstnikud, muusikalised kujundajad ja lavastajad, kellega koostööd teeme, töötavad projektipõhiselt. See on mudel, mis võimaldab kutsuda teatri juurde inimesi lähtudes konkreetsest lavastusmaterjalist.

Mängukavast on näha, et 10. novembril esietendub uus lavastus «Üürnikud», mille autor ja lavastaja on Leino Rei ning mängivad Tarmo Tagamets, Peeter Volkonski ja Kärt Johanson. Mida vaatajad näha saavad?

Esietendus on isadepäeva eelõhtul. See on lugu, mis puudutab isasid ja poegi, kes on juba täiskasvanud. Teemaks on isade ja poegade vaheline järjepidevus, see miski, mida peab põlvest põlve edasi andma. Millegipärast juhtub ikka nii, et päris elus ei saa isad ja pojad omavahel kokku. Aga igatsus on. Ja siis antakse seda miskit edasi kusagil mujal ja kellelegi teisele. See on valus, see on ilus, see on koomiline.

Mis saab teie praegustest lavastustest ja osatäitmistest mujal teatrites?

Võru linnateatri juhi amet ei ole selline, millega ma saan oma pere ära toita. Mul oli tingimuseks, et ma saaksin vabakutselisena teha tööd ka väljaspool Võru linnateatrit.

Aasta lõpuni tõotab tulla väga tihe aeg. Tartu Uues Teatris tulevad taastusele Mart Aasa «Projekt Elu» ja «Edu». Tšiili lavastaja Marco Layera lavastust «Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma» mängisime suvel Jänedal, nüüd etendame seda neljal korral Tallinnas. Teatri Kodus mängime jätkuvalt mu mõlemat lavastust, «Sipsikut» ja «Ööd mänguasjamuuseumis».

Nimetasite just oma peret. Tean, et teie abikaasa Ave-Marleen Rei on raadioajakirjanik ja Vanemuise pressiesindaja. Kes veel on teie pere?

Mul on kolm last. Esimesest abielust kaks tütart ja nüüdsest üks poeg. Vanem tütar on 19-aastane, ta alustas sügisest Tartu Ülikoolis õppimist viipekeele tõlgiks. Noorem tütar elab Raplamaal ja läks põhikooli kuuendasse klassi. Poeg on viieaastane ja käib lasteaias.

Nägin teid laupäeval Tartu Uues Teatris, kus Kristel Leesmend ja Siim Angerpikk esietendasid lastele «Hansu ja Grete...», mille nad on ise lavastanud ja kujundanud. Mida arvate kolleegide tööst ja mida arvab sellest teie poeg?

Juhtus nii, et poja saatsin maale kartulit võtma ja ise läksin lasteetendust vaatama. Meil jäi kaup pojaga niimoodi, et me saame teine kord koos minna. Siis kindlasti ka arutame temaga asja lähemalt. Päris nii tagurpidi maailmas me siiski tavaliselt ei ela, mul oli lihtsalt eile veel võrukeelse seriaali «Tagamõtsad» võte ees ja nii sain ka enne seda etenduse ära näha.

Ma püüan sel aastal enamvähem kõik Eesti lastelavastused ära vaadata, sest olen teatriaasta auhindade Salme Reegi nimelise lasteteatriauhinna žüriis. «Hans ja Grete...» on väga lavastaja Kristeli ja samuti Tartu Uue Teatri nägu. Mõjus värskendavalt.

Tartu teatrites on paljude lavastuste etendustele raske piletit saada. Kui suur on Võrus teatrihuvi?

Sellele küsimusele vastates jõuan ma sinna, kuhu ma oma eesmärkides tahan välja jõuda.

Praegu on Võru linnateatril väga kindel oma toetajaskond. Meie lavastused tulevad välja peamiselt Kandle laval nõnda, et suure saali laval on nii näitlejad kui ka publik. Vaatajaid saab paigutada kahte moodi, neid mahub kas 70 või 110.

Külalisteatrid etendavad suures saalis, mis mahutab 420 inimest, ühte lavastust üks või kaks korda.

See näitab meile ära reaalse olukorra, et me saaksime suures saalis talvisel ajal mängides publikut kuni kolm saalitäit. Mis omakorda mängib meile kätte vajaduse minna rohkem Võrust välja külalisetendustele. See samm tähendab aga seda, et meie lavastused peavad, lähtudes küll impulsist, mis tuleb Võru keelest, kultuurist ja sotsiaalsest taustast, kõnetama laiemat vaatajaskonda.

Kaotamata oma identiteeti, peaksid meie lavastused olema universaalsed, nii et neid tahaksid vaadata ka Saaremaa, Tallinna ja Rakvere, Viljandi ja Pärnu elanikud. See mudel eeldab sedagi, et meil oleks lavastustes näitlejaid, keda tahaksid vaadata inimesed igal pool Eestis.

Aga nüüd hakkasingi juba unistama. Et sinna jõuda, on vaja alustada algusest, reaalsest tegevusest…

Leino Rei

• Tallinnas 18. märtsil 1972 sündinud Leino Rei on elanud 30 aastat Raplamaal.

• Lõpetanud Eesti Humanitaarinstituudi näitlejameisterlikkuse erialal 1998.

• Aastatel 1994–2002 Theat­ru­mi näitleja, 2002–2006 Eesti Riikliku Nukuteatri näitleja ning aastast 2006 vabakutseline näitleja ja lavastaja.

• Abielus, kolm last.

Tagasi üles